Mida näitasid rahva ja eluruumide loenduse esmased tulemused?

Ene-Margit Tiit

Loendatud eestlaste absoluutarv on vähenenud alla 900 000. Loendatud püsielanike arvu muutus Esimene küsimus, mille ajakirjanikud loendusmeeskonnale esitasid, oli: kas tulemus üllatas? Ja intervjueerijate pettumuseks tuli vastata, et suuri üllatusi ei olnud. Pigem kinnitasid tulemused ootusi. Siiski oli neis mõndagi huvi ja mõtlemisainet pakkuvat, ja seda juba esimeste avaldatud tulemuste puhul, mis kogu rahvaloenduse andmetes sisalduvast teabest moodustavad vaid murdosa. Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega loendati praegu 76 000 inimest vähem. Erinevalt enamikust kirjutajatest ja rääkijatest ei taha ma opereerida täpsete arvudega, sest tean, et tegelikult ei ole need arvud lõplikud – andmed ei ole lõplikult korrastatud ja korrastustööde käigus võib juhtuda, et loendatud isikute üldarv suureneb või väheneb mõnekümne või koguni enama isiku võrra. Loendatud isikute arvu vähenemine ei ole üllatus. Suurem osa sellest vähenemisest oli juba ammu teada ja vaatas vastu meie jooksva statistika tabelitest, mis on kõigile huvilistele kättesaadavad. Aasta-aastalt on meie rahvaarv kahanenud kahe olulise protsessi tõttu.

Rahvastikukadu negatiivse iibe tagajärjel

Üks rahva arvu kahandav tegur on negatiivne loomulik iive, see tähendab, et surmajuhtusid on rohkem kui sünde. Sel põhjusel vähenes Eesti rahvastik möödunud kaheteistkümne aasta jooksul ligi 34 000 inimese võrra (NB ! Kuigi eelmine rahvaloendus oli 11 aastat ja 9 kuud enne käesoleva loenduse kriitilist momenti, on mugavam rääkida täisaastatest.)

Tõsi, negatiivse iibe mõju rahvaarvule on aastatega järjest vähenenud (vt joonis 1), ühelt poolt on pikenenud oodatav eluiga, teiselt poolt on mõõdukalt paranenud ka sündimuse näitajad. Sündimuse suhteliselt positiivse arengu keeras tagasi viimaste aastate masu, tuleb vaid loota, et see taandareng on lühiajaline.

Loomulik iive on Eesti rahvaarvu viimase sadakonna aasta jooksul siiski mõjutanud võrdlemisi tagasihoidlikult, sest sünni- ja surmaprotsessid on siin olnud ligikaudu tasakaalus, iibenäitajad on võnkunud nulli läheduses. Suurim loomuliku iibe näitaja ajal, mil Euroopas oli Teise maailmasõja järgne beebibuum ja paljudes riikides rahvaarv kasvas hüppeliselt, oli Eestis vaid 6, st et nii palju ületas sündide arv surmade arvu 1000 elaniku kohta (vt joonis 2). Laulva revolutsiooni ajal ületas loomuliku iibe kordaja 4.

Rände mõju Eesti rahvastikule

Hoopiski suuremat mõju on Eesti rahvastiku arvukusele avaldanud rändeprotsessid. Oma ajaloo jooksul on Eesti olnud vahelduvalt nii sisserände- kui väljarändemaa. Nõukogudeaegset rohkearvulist sisserännet, mille tulemusena vähem kui poolsajandi jooksul Eesti rahvaarv kasvas poolteisekordseks, mäletab vanem põlvkond hästi. Siis oli kogurahvastiku kasv pigem negatiivne sõnum ja kõige põnevam küsimus oli eestlaste osakaal rahvastikus.

Taasiseseisvumisest peale on Eesti olnud väljarännumaa, kõige suurem lahkumiste laine algas juba enne taasiseseisvumist, 1980ndate lõpul, mil lahkusid Nõukogude armeega seotud isikud, aga ka osa hilisemaid immigrante, kes ennast uues Eestis ilmselt koduselt ei tundnud. Ühtlasi algas ka Eesti elanike aktiivne ränne – oli ju läänepoolne maailm olnud kaua suletud. Suur osa rändajatest, eriti noortest, käis maailmaga tutvumas ja pöördus koju tagasi. Oli neid, kes õppisid aastaid välismaal ja siis naasid. Oli ka neid, kes lahkusid, et jääda pikemaks ajaks (kui mitte alaliseks) välismaale.

1989. ja 2000. aasta loendusel loendatud Eesti püsielanike vahe oli 195 600 inimest ehk 12,5% (1989. aastal loendatud isikute arvust), sellest moodustas hinnanguliselt ühe viiendiku negatiivne iive (kadu üle 40 000 inimese) ja kolm viiendikku negatiivne rändesaldo. Esimest korda hinnati ka kaetust, kasutades selleks järelloendust, hinnanguline alakaetus oli vähemalt 1,2% loendatud isikute arvust. Teatav osa vahest jäi tol hetkel kirjeldamata, ühe osa sellest moodustas kindlasti negatiivne registreerimata rände saldo, kuid alakaetus võis olla ka hinnangust mõnevõrra suurem.

Rändajad, kes on asunud teise riiki elama, käituvad Eesti riigi suhtes erinevalt. Üks osa teatab oma lahkumisest, registreerib end uue kodumaa elanikuks ja laseb ennast Eesti rahvastikuregistris Eesti alaliste elanike nimekirjast kustutada ning märkida oma elukohariigiks uue kodumaa. Samuti käituvad korrektsed sisserändajad, kes teatavad, et on Eestisse saabunud (naasnud) ja panevad rahvastikuregistris kirja oma elukoha Eestis. See protseduur ei ole seotud Eesti kodakondsuse kaotamise või saamisega, üksnes fikseerib alalise elukoha muutuse. Niisuguse teate põhjal muudetakse ränduri elukohariik Eesti rahvastikuregistris ja kõik isikud, kes on oma rände teatanud, loetakse registreeritud (legaalseteks) rändajateks. Igal aastal kantakse rahvastikuregistrisse ka Eestisse sisse rännanud inimesed – neid tuleb paljudest riikidest, kusjuures arvestatav hulk sisserännanutest on välismaalt koju tagasi tulnud eestimaalased. Sisserännanute ja väljarännanute vahe moodustab rändesaldo ja registreeritud rännet iseloomustav rändesaldo on meil viimasel mõnekümnel aastal olnud negatiivne, kuid üsna kõikuva suurusega.

Suurim oli registreeritud välja- ja sisserände vahe 2005. ja 2006. aastal – üle 3000 inimese aastas, vähenedes märgatavalt järgmistel aastatel. Välja- ja sisserände erinevuse vähenemine tulenes suuresti sisserände kasvust, sellest omakorda oli suur osa (kuni pool) tagasirändel.

Hoolimata sellest, et piirid on avatud, ei ole Eestisse märkimisväärselt sisse rännanud teiste riikide elanikke – ei Euroopast ega ka mujalt. Ühelt poolt takistab seda (mitte-ELi riikidest tulijatele) kvoodisüsteem, kuid teiselt poolt näib, et Eesti praegune majandusolukord ja kliima eriti ei ahvatle.

Eesti rahvastiku rahvuslik (etniline) koosseis

Loomulikult huvitab kõiki rahvuslikult meelestatud inimesi niihästi eestlaste arv kui ka nende osakaal rahvastikus. Siingi, nagu ka muude küsimuste osas on sõnum kahetine – ühelt poolt on juba loendatud isikute osas eestlaste osakaal rahvastikus ühe protsendi võrra suurenenud. Teiselt poolt on loendatud eestlaste absoluutarv vähenenud alla 900 000. On võimalik, et see arv veidi suureneb, sest ligi 20 000 vastaja puhul oli rahvuse kohta info puudu – siin võib põhjuseks olla niihästi see, et inimene ei osanud või ei soovinud oma rahvust määratleda, kui ka see, et ankeedi täitis teine isik, kes ei olnud kindel täidetava rahvuslikus enesemääratluses. Mingil määral on see info teiste allikate põhjal täiendatav.

Kui kommenteerida prof Veidemanni seisukohta (Postimees, 02.06), et me oma eestlaste arvukuse poolest oleme tagasi XIX sajandi lõpus, siis võib-olla on tänapäeval olukord nukramgi kui toona – eestlaste arv Vene impeeriumis (mis oli üsna lähedane eestlaste arvule kogu maailmas), oli üle miljoni ja ulatus eelmise sajandi algul hinnanguliselt peaaegu 1,2 miljonini. Tänapäeval ei ole selge, kas kõigi Eesti päritolu inimeste arv Eestis ja mujal maailmas kokku (mida mitmed isikud ja organisatsioonid hinnata püüavad) miljoni piirini ulatub ja rahvusliku identiteedi kaotus oma valitud uuel kodumaal on praegu kindlasti märksa kiirem kui oli sajand tagasi. Aga siiski, ka rahvaloendusega seotud info- ja kirjavahetus näitas, et kaugeltki kõik Eestist lahkunud ei ole naasmismõtteid maha matnud, vaid tahaksid jätkuvalt Eesti rahva hulka kuuluda, kuigi karmid rahvusvahelised reeglid neid praegu Eesti püsielanikena loendada ei lubanud.

Loendatud isikute etniline koostis näitab veel midagi. Nimelt seda, et välismaalaste sisserännet Eestisse pole märkimisväärselt toimunud, sest mitte-eestlaste, sh ka nn muude rahvuste osakaal rahvastikus on loendustevahelisel perioodil koguni vähenenud. Vähenemise taga on eeskätt ukrainlaste ja valgevenelaste osakaalu kahanemine.

Loendatud isikute soo-vanuse koostis

Soo-vanuse koostist esitab traditsiooniline rahvastikupüramiid, mille vasak pool iseloomustab meeste, parem pool naiste vanusejaotust viieaastaste vanuserühmade kaupa, vt joonis 5. Sellele joonisele on lisatud 2000. aastal loendatute rahvastikupüramiidi kontuurjoon. 2011. aastal loendatute püramiid on omapärase alt pakseneva jalaga seene kujuline: kõige väiksem on 10–14-aastaste vanuserühm, need on aastail 1997–2001 sündinud noored. Nimelt siis oli Eestis sündimus kõige madalamas seisus. Arvukuse poolest järgmine, ikka võrdlemisi väike on 5–9-aastaste, s.o aastail 2002–2006 sündinud laste rühm. Ainult pisut suurem on 15–19-aastaste rühm, kes on sündinud aastail 1992–1996, kui sündimus kiiresti langes. Viimasel viisaastakul, aastail 2007–2011 sündinud 0–4-aastased on nimetatud rühmade seas kõige arvukamad – hoolimata sellest, et 2011. aastal sündimus taas langes. Nimelt selle lasterühma suhteliselt suur arvukus ja „seene jala” paksenemine ongi selle loenduse kõige meeldivamad sõnumid. Võrdlus eelmise loendusega näitab just selles osas suurimat erinevust. Kui 2000. aastal oli väga arvukas 10–14-aastaste põlvkond – laulva revolutsiooni lapsed, siis kõik järgmised vanuserühmad kahanesid järsult – seega praegune üldsuundumus on positiivsem, kuigi suures plaanis on vanusevahekorrad pigem probleemsemad.

Nii eelmise kui ka praeguse loenduse ajal oli 2/3 loendatutest tööealised, st vanuses 15–64 aastat. Muutunud on aga noorte (vanus 0–14 aastat) ja eakate (vanus vähemalt 65 aastat) vahekord. 2000. aastal oli noori 18% ja eakaid 15%, käesoleva loenduse tulemusena on need osakaalud vahetunud – noori on 15% ja eakaid 18%. Selle põhjuseks on ühelt poolt juba analüüsitud noorte väiksem arvukus, teiselt poolt aga tervelt viie aasta võrra kasvanud oodatav eluiga. Ka see oodatava eluea kasv kuulub kindlasti positiivsete sõnumite hulka (mis on olnud küll juba pikemat aega jälgitav).

Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti rahvastik keskmise vanuse poolest keskmike hulgas, kuid hoolimata oodatava eluea jõudsast kasvust oleme selle näitaja poolest jätkuvalt üsna lähedal punasele laternale. Ja veel üks Euroopa mastaabis üsna ekstreemne näitaja: naiste oodatav eluiga on meeste omast jätkuvalt üle kümne aasta pikem. Seda kajastab ka rahvastikupüramiidi üsnagi vildakas tipp, mis näitab, et mida aastakäik edasi, seda suurem on vanamemmede ülekaal taatide ees. Kuni 40aastaste puhul on aga olukord vastupidine – poisse sünnib rohkem ja ka noormehe-eas jätkub meessoo ülekaal kuni liiklus- ja tööõnnetused, aga ka tervise- ja käitumisprobleemid meeste ridu tõsiselt harvendama hakkavad.

Rahvastiku geograafiline paiknemine

Üks väga oluline teadmine, mis rahvaloendusest tuleneb, on rahvastiku geograafiline paiknemine – see on eriti oluline sel juhul, kui pole olemas registreid, mis täpselt inimeste elukohti kajastaksid. Kuna käesoleva loenduse käigus kõigi eluhoonete aadressile lisandusid ka ruumikoordinaadid (nagu näeb ette Eesti kehtiv aadressistandard), on võimalik rahvastiku paiknemist määrata täpsemalt kui kunagi varem. NB ! See info on konfidentsiaalne ja isikute eluruumide koordinaate ei avaldata kellelegi, kuid rahvastiku täpne paiknemine on kindlasti vajalik taristu optimaalseks kavandamiseks. Loenduse esmaste tulemuste puhul esitati vaid isikute paiknemine maakondlikus lõikes (vt joonis 6), kuid seegi tulemus on üsna kõnekas. Kuigi taas on tegemist loendatute arvuga, mis koguelanikkonnast mõnevõrra erineb, on kõik protsentjaotused adekvaatsed ka tegeliku elanikkonna jaoks.

Rahvastiku koondumine pealinna lähedusse on jätkunud. Harjumaal koos Tallinnaga paikneb 43% kõigist loendatud püsielanikest, eelmise loenduse korral oli Harjumaa osakaal loendatutest 38%. Peaaegu kõigis teistes maakondades on loendatud püsielanike arv vähenenud, ainsaks erandiks on Tartumaa, kus ilmselt loendatute arvu suurenemise üheks teguriks on suur tudengite hulk, kes vastavalt rahvusvahelistele reeglitele loeti Tartu püsielanikeks, kuigi nad tavaelus peavad ennast pigem Jõgeva või Põlva elanikuks.

Tallinna elanikkond on kahanenud, selle põhjuseks on elanikkonna siirdumine lähivaldadesse. Tallinlaste arvu pole suutnud suurendada ka kõrgkoolide tudengite loendamine tallinlastena. Tõsi, suur osa Tallinna tudengitest elabki Tallinnas (erinevalt Tartust, kuhu tullakse õppima kogu Eestist). Võrdlemisi suur vahe Tallinna nn ametliku ja loendatud elanike arvu vahel tulenebki inimeste registreeritud ja tegeliku elukoha erinevusest – kui lähivaldade elanikud ametlikult registreerivad end Tallinna elanikeks mitmesuguste hüvede ootuses (lasteaiakoht, sobiv kool, pensioni- või transpordisoodustus), siis loenduse puhul mingid niisugused hüved mõju ei avaldanud ja ootuspäraselt vastavad loendusandmed täpsemalt tegelikkusele kui ametlikud andmed.

Ääremaade – Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa – elanikkonna vähenemine oli mõnevõrra väiksem üllatus kui Kesk-Eesti – Järva-, Viljandi- ja Jõgevamaa – elanikkonna vähenemine. Raplamaa suhteliselt paremat seisu seletab Harjumaa naabrus – nähtavasti kuulub ka Põhja-Raplamaa juba pealinna lähipiirkonda, mida seob pealinnaga töö ja õppimise pendelränne. Ka Pärnumaa oli ülejäänud maakondadega võrreldes veidi paremas seisus – ilmselt on Pärnu Tallinna ja Tartu kõrval kohalik tõmbekeskus.

Kas meid ongi 1 294 236 inimest?

Tegelikult on Eesti rahvaarv siiski sellest numbrist mõnevõrra suurem. Probleem on ju selles, et kõiki Eesti püsielanikke ei õnnestunud loenduse käigus loendada. Selle kohta on tulnud teateid küll otseselt loendusmeeskonnale, küll avaldatud meedias. Põhjusi on siin mitmesuguseid. Üks, nimelt käesolevale loendusele tüüpiline põhjus tuleneb sellest, et osa ennast internetis loendanud isikutest ei märkinud loendusankeeti oma tegelikku aadressi, vaid midagi muud – enamasti selle aadressi, kuhu nad olid ennast ametlikult registreerinud. Kui kõik oli muidu korrektselt tehtud, siis sellele aadressile loendaja enam ei läinud. Kui sellel aadressil elavad inimesed ennast internetis ei loendanud, jäidki nad loendamata. Mitteloendamise põhjusi on teisigi – inimese tahtlik või tahtmatu kõrvalehoidumine, võimalik, et põhimõtteline soovimatus enese kohta andmeid esitada või ka omamoodi loendajate kontrollimine – kas õnnestub loendamata jääda? Otseseid ja avalikke keeldujaid oli mõnikümmend.

Tegelikult tuleb kõik need loendamata jäänud, kuid Eestimaa pinnal püsivalt elavad inimesed ka Eesti rahvaarvule juurde lisada, sest igasugustel rahvastikuandmetel on seda suurem väärtus, mida täpsemad ja õigemad nad on. Oleks väga kurb, kui mõnesse piirkonda jääks lasteaed rajamata, sest osa seal elavatest lastest on loendamata jäänud. Samasuguseid vigu võivad ekslikud rahvastikuandmed põhjustada muudeski valdkondades.

Loendamata jäänud inimese tagantjärele arvessevõtmine nõuab aga suurt tööd. Neid inimesi ei otsita üles ega pakuta võimalust täita loendusankeet, vaid nende olemasolu tehakse kindlaks Eestis päris hästi toimivate registrite abil. Registritest saadakse nende kohta ka olulisemad andmed. Sest inimesed, kes õpivad Eesti koolides, käivad siin (Eesti ravikindlustusega) arsti juures, saavad Eestis palka, toetusi ja pensioni ning maksavad makse, on suure tõenäosusega Eesti elanikud. Kuid Eesti püsielanike hulka ei saa lugeda neid inimesi, kes välismaal elades kasutavad Eesti riigi teenuseid, nt võtavad vastu lastetoetusi või kasutavad meditsiiniteenuseid. Selgust saab siin tuua vaid registrite kompleksne analüüs.

Rahvaloendusejärgsed ülesanded

Rahvaloenduse meeskonna järgmine ülesanne ongi teha selgeks, kui palju tegelikult Eestis elavaid inimesi jäi loendamata. Ja seejärel täpsustada ka Eestist lahkunute arv, pidades silmas nimelt neid, kes on lahkunud ilma oma lahkumist registreerimata.

Kõige tähtsam on aga anda üldsusele, eriti poliitikutele selge aus sõnum eesti rahva jätkusuutliku arengu võimalustest. Praegu pole põhjust rääkida ei eesti rahva kiirest väljasuremisest ega Eesti lootusetust tühjaksrändamisest. Ometi on nii väikese rahvaarvuga riigis tarvis rahvastiku arengut pidevalt jälgida ja vajaduse korral võtta kasutusele meetmeid arengu suunamiseks. Igasuguste otsuste tegemisel ei saa lähtuda pelgalt majanduslikust optimeerimisest (nagu see on võimalik suurriikides), vaid tuleb arvestada ka rahvastiku arengut, mis paratamatult võib sammude majanduslikku efektiivsust (esialgu) vähendada.

On selge, et Eesti positiivse arengu tagamiseks on tarvis edasi arendada regionaalpoliitikat loomaks kogu Eestis tänapäeva nõuetele vastav elamisväärne elukeskkond, täiustada perepoliitikat, arvestades, et see toimib vaid siis, kui hüvesid lisatakse, mitte ei vähendata, ja muuta Eestisse naasmine mugavaks ja ihaldusväärseks mitte üksnes talentidele, vaid kõigile tublidele inimestele.

sirp24_joonis1

Joonis 1. Sündide ja surmade absoluutarvud loendustevahelistel aastatel.

sirp24_joonis2

Joonis 2. Loomuliku iibe kordaja (sündide ja surmade arvu vahe 1000 inimese kohta aastail 1919–1940 ja alates 1949. aastast.

sirp24_joonis3

Joonis 3. Rändesaldo aastati. Kuna saldo on negatiivne, on tulbad suunatud allapoole.

sirp24_joonis4

Joonis 4. Loendatud isikute osakaal rahvuste lõikes.

sirp24_joonis5

Joonis 5. 2011. a loendatud ja 2000. a loendatud rahvastiku püramiid (2000. a loendatud on esitatud kontuurjoonena). Koostaja: statistikaamet.

sirp24_joonis6

Joonis 6. Loendatud püsielanike arvu muutus 2011. aastal võrreldes 2000. aastaga (% arvutatud 2000. a arvust). Koostaja: statistikaamet.





Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming