Mida on kommunistidel veel öelda?

K?ud Valle-Sten Maiste

Intervjuu ajaloolase Indrek Jürjoga  

 

Teame ju, et igasugune käsitlus on ajaloo allikas, olgu ta võltsing, ideoloogiline spekulatsioon või mis tahes. Kuivõrd on meie ajalooteadus valmis praegu Bruno Sauli mälestuste tüüpi üllitistest midagi viljakat ja kõnekat välja lugema? Kas pole nii, et mitmete teemade käsitlemiseks, milleks Sauli raamat võiks tuge anda, nagu näiteks nõukogude korra toimimise peenmehaanika ja erisused kommunistliku ladviku ning selgelt konformistlike eestlaste erinevate tasemete seas ja vahel, pole me veel valmis?

Ma arvan, et ajaloolaste tõlgendustahte taha asi ei jää, oleks ainult võimalikult siiraid ning faktirikkaid ja -täpseid endiste tippkommunistide ning ka julgeolekumeeste mälestusi. Paraku Bruno Sauli avameelselt apologeetilised mälestused ajalooteadusele palju ei paku. Just mälestustest võiks ju loota lisaandmeid selliste nähtuste kohta, mida enamasti kuivadest parteidokumentidest ei leia. Näiteks millised olid juhtivate kommunistide karakteriomadused ja omavahelised suhted? Kuidas toimisid kompartei kõrgkihtides levinud patronaaži- ja klienteelisuhted jne? Kuid just selles osas on Sauli mälestused eriti vaesed. Omaaegsed, ka Venemaa eestlastest tippkommunistid (näiteks Valter Klauson) esinevad tema teoses isetute “Eesti patriootidena”, kes kõik rabasid tööd Eesti huvides. Ka Käbin, kes oma elu lõpuaastatel käskis end Johanneseks või Jukuks nimetada, olevat siin täiesti eestimeelseks inimeseks ümber kasvanud. Ning 1980. aastate algul astus poliitikasse tippkommunistide noorem põlvkond, kes Sauli käsituse järgi hakkas juba vaat et teadlikult Eesti iseseisvumist ette valmistama. Rein Ristlaant ta kummatigi nende hulgas ei nimeta ja hiilib tema isikust üldse mööda, märkides vaid ühel korral EKP pleenumi otsusele viidates, et Ristlaane töös “on esinenud subjektiivseid hinnanguid”. Negatiivsed tegelased on Sauli silmis ehk ainult Karl Vaino, kelle kaela saab peaaegu kõik ajada, ning eriti Gorbatšov, kellele ta positiivselt vastandab Andropovi kui tõelise perestroika käivitaja. Lausa koomilisena mõjub, et Saksa DV lõpuaastatel seal Nõukogude Liidu kaubandusesindajana töötanud Saul heidab Gorbatšovile ette ka “reetlikkust” Honeckeri suhtes. Sellisest esitusest jääb mulje, et Saul eelistanuks perestroikat, mis poleks Nõukogude impeeriumi mitte lagundanud, vaid hoopis tugevdanud.Kas meie iseseisvusaegses ajalooteaduses  on kommunistlikku aega ja selle kaasajooksikuid käsitletud liialt ühtlustavalt, diferentseerimata ja eelarvamuslikult?Mõnevõrra on see etteheide kindlasti õigustatud, sest eks ajaline distants ole ka veel väike. Meie ajalookirjutuses, eriti üldkäsitlustes, on tõesti täheldatav skeem, kus ühel pool tegutseb sageli abstraktne ja isikustamata okupatsioonivõim, teisel pool on aga kannatav ja vastupanu osutav eesti rahvas. Kuid diferentseerimispüüete puhul kerkib kohe küsimus, kui kaugele sellega võib minna. Mitmete nõukogudeaegsete juhtfiguuride puhul võib ju täheldada püüdlusi süsteemi raames midagi eesti rahva kasuks ära teha (näiteks haridusminister Eisen versus tema mantlipärija Gretškina), kuid seejuures ei tohiks kunagi unustada, et ka kõige paremad neist olid ikkagi valitseva režiimi teenrid. Arnold Greenile, samuti ju suhteliselt “heale” tippkommunistile elutöö preemia määramise katse mõni aasta tagasi, oli ju teine äärmus, kuhu sellise diferentseerimisega võib välja jõuda. Väga soovitav oleks ka kommunistliku ajastu käsitlemine laiemas kontekstis, võrdluses teistes liiduvabariikides ja ka Ida-Euroopas toiminuga.Millistele lähiajaloo, aga ka üldisematele probleemidele Bruno Sauli mälestuste laadsed raamatud veel võiksid täiendavat valgust heita?

Võib-olla võib sealt Sauli mälestustest üht-teist leida majanduse ja halduse ajaloo seisukohalt, kuid ka siin on tegemist üsna väsitava ja kahtlase väärtusega faktipuruga. Saul armastab pealegi pikalt heietada ajaloosündmuste üle, mille vahetu osaline ta ise ei ole olnud ning millel seega puudub igasugune allikaväärtus. Eelkõige võivad sellised memuaarid huvi pakkuda tippkommunistide mentaliteedi ja üldse ajaloolise mälu uurijatele, sest see raamat on ennastõigustava ja selekteeriva ajaloomälu supernäidis. Üsna tüüpiline on sellisele mäletamisstrateegiale natsionaalsotsialismi kuritegude rõhutamine, mis nagu annaks endistele kommunistidele mingi alibi. Mõelgem siinkohal Arnold Mere ja Uno Lahe viimaste aastate “antifašistlikule” aktiivsusele. Saul nimetab 1944. aasta lahinguid isegi Eesti vabastamiseks, mis aga ei sega teda pisut hiljem Nõukogude Liitu “kurjuseimpeeriumiks” tituleerimast. Tavaline seisukoht on ka, et ükski endine tippkommunist ei astunud kompartei liikmeks mitte poliitilis-ideelistel ega ka karjeristlikel kaalutlustel, vaid ikka ainult eesti asja ajamiseks. Ka Saul astus parteisse oma sõnutsi “represseeritud spetsialistide” kaitsmiseks, “negatiivsete ilmingute neutraliseerimiseks” ning tegutsemiseks “eurokommunismi alustel”. Kasutaksin siinkohal üht Sauli lemmikfraasi – no comment.Sauli raamatu ilmumisel oli mu esimene reaktsioon toimetajana, et seda pole mõtet torkida. Nende kõige jõledamate kahetsuseta ja ennastõigustavaid mõtteid ei ole vaja võimendada, neile kõlapinda tekitada. Kas see olnuks vale lähenemine? Vajaksime me Sauli tagantjärele “tarkuse” osas laiemat ühiskondliku arutelu ja teadvustamist?

Võib-olla olekski nii olnud parem, sest ilma teie taganttorkimiseta poleks ma kunagi hakanud neid igavaid ja minus valdavalt negatiivseid tundeid tekitavaid mälestusi lugema. Ma arvan, et Sauli mälestuste puhul oleks laiem ühiskondlik arutelu ilmne liialdus, aitab meile juba pronksmehe temaatikast. Kuid omaaegsete tippkommunistide isiklik vastutus, nende võimalik mänguruum ning langetatud otsused koos nende tagajärgedega on kindlasti üks lähiajaloo tähtsaid küsimuseasetusi.Kuivõrd on need mälestused kirja pandud päevakajalisi ideoloogilisi eesmärke silmas pidades? Mida peaksime niisuguste raamatute ilmumise juures jälgima?

Tõenäoliselt tunnetavad endised tippkommunistid, et üldine õhustik on muutunud nende jaoks pisut soodsamaks. President Arnold Rüütli ordenijagamispoliitika andis ju sellest ka selgesti märku. Kuid ma ei usu, et Saul taotles mingeid suuremaid ideoloogilisi eesmärke. Pigem on siin tegemist tegija tüüpi natuuriga, kes tahab alati olla “võitja” ega soovi endale kuidagi tunnistada, et on sattunud “kaotajate poolele”. Ilmselt on see raamat tähtis nii tema enda kui paljude teiste “endiste” enesetundele, kellele nõukogude ajastu oli “meie aeg”.Sauli mälestuste najal püüavad end paremas valguses näidata küllap ka Rüütli jt endiste õuelaulikud – näete, just Saulide totaalse mõju eest kaitsesimegi nõukogude ajal rahvast? Kui hästi on lähiajaloo keerdkäigud mõtestatud, et niisugustes küsimustes selgepilguliselt orienteeruda?

Eks aeg näita, kas tuleb selliseid katseid. Ma eriti ei usu, sest kasulikum on end vastandada Karl Vainole või siis lihtsalt Moskvale. Lähiajaloo keerdkäikude sügavast mõtestamisest (kuivõrd see ajalooteaduses üldse võimalik on) on ehk tõesti veel vara rääkida, kuid ei saa ka öelda, et lähiajaloo valdkonnas oleks vähe saavutusi. Üks põhilisi raskuspunkte on Stalini ajastu repressioonide uurimisel, millega on viimastel aastatel intensiivselt tegelnud president Lennart Mere initsiatiivil loodud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus. Selle sihtasutuse esialgne suur töötulemus on möödunud aastal trükis ilmunud monumentaalne ingliskeelne aruanne Eestis aastatel 1940 – 1945 nii natside kui ka kommunistide poolt toime pandud inimsusevastastest kuritegudest ning jätkub hilisema perioodi kuritegude uurimine. Tallinnas tegutsev S-Keskus on algatanud Eesti sõja- ja julgeolekupoliitika ajaloo sarja, on ilmunud mitmeid muid vahistamisi ja küüditamisi käsitlevaid valdavalt teatmelise iseloomuga teoseid, arvestatavaid publikatsioone on ka EKP Keskkomitee aparaadi kohta. Riigiarhiiv on publitseerinud KGB aruandeid 1950. aastatest, ilmumas on Teise maailmasõja järel Eestis tegutsenud hävituspataljonlaste tegevust käsitlev allikapublikatsioon, Ajalooarhiivi toimetusel alustas ilmumist EKP Keskkomitee büroo istungite regestide väljaanne. Praeguse uurimisseisu võtavad enam-vähem kokku “Eesti ajaloo” VI köite nõukogude perioodile pühendatud peatükid. Siin tuleb ka ilmsiks, et Stalini-järgne ajastu on tunduvalt kehvemini uurimustega kaetud, samuti on täheldatav poliitilise ajaloo prevaleerimine. Oma olemuselt must-valge Stalini ajastu on olnud uurijatele tunduvalt atraktiivsem kui hilisem “hall” Brežnevi aeg, selle uurimiseks on olnud ka palju suurem poliitiline ja ühiskondlik tellimus. Mitmed valdkonnad, nagu näiteks nõukogudeaegne sotsiaalajalugu, argielu või kultuuri- ja kultuuripoliitika ajalugu, on seni veel vähe uuritud. Eesti ajaloolaste arvulist kapatsiteeti silmas pidades on see mõneti ka paratamatu. Igati tervitatav on, et meie lähiajaloo vastu on hakanud huvi tundma ka välismaised uurijad, kellel puudub uurimisainesse meile omane emotsionaalne suhe. Näiteks analüüsib Tartu ülikooli ajalooõppejõud Olaf Mertelsmann nõukogudeaegset majandusajalugu, analüüsiga, mis on ka üks meie lähiajaloo valgeid laike; Berliinis tegutsev David Feest on valmis saanud Eesti küla sovetiseerimisele pühendatud doktoriväitekirjaga.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming