Mida õppida skandaalseimast aastast demokraatia ajaloos?

Kiputakse unustama, et demokraatlik riigikord ei ole taandatav rahva tahtele, vaid eeldab paljude elementide reeglitepõhist koostoimimist.

KADI MARIA VOOGLAID

Usaldus institutsioonide vastu saab taastuda vaid siis, kui samaaegselt suudetakse tagada nende konstitutsioonilised põhifunktsioonid, ent ollakse ühtlasi valmis neidsamu institutsioone põhjalikult reformima.

Usaldus institutsioonide vastu saab taastuda vaid siis, kui samaaegselt suudetakse tagada nende konstitutsioonilised põhifunktsioonid, ent ollakse ühtlasi valmis neidsamu institutsioone põhjalikult reformima.

Tairo Lutter / Postimees /Scanpix

Viimasele kümnendile tagasi vaadates on demokraatial ette näidata vähevõitu töövõite. Araabia kevade traagiline läbikukkumine, vohav võltsdemokraatia Madagaskaril, Myanmari parlamendi keerukad suhted sõjaväega – see kõik teeb muret, ent demokraatiaga näib lugu olevat päris täbar ka meil läänes. Mõnede kommentaatorite väitel on praegu tegemist demokraatia läbi aegade rängima kriisiga. Milles seisneb see kriis ning kas sellest on midagi õppida?

USA presidendivalimised on kahtlemata demokraatia düsfunktsionaalsuse säravaim näide kõigi nende väikeste katastroofide jadas, mille hulgas ilutseb auväärsel teisel kohal eurooplastele mõnevõrra tähenduslikum nähtus Brexit. Seda on nimetatud lausa kataklüsmiks demokraatia lähiajaloos. Kuidas saab olla võimalik, et sedavõrd tähtis otsus jäeti nii primitiivse mehhanismi nagu ühekordne enamushääletus meelevalda, küsivad hämmeldunud pealtnägijad. Muidugi leidub ka neid, kellele tähendab brittide otsus liidust lahkuda demokraatia triumfi. Võiduks saab seda nimetada aga üksnes siis, kui defineerida demokraatiat kitsalt, formaalse instrumendina, mitte aga ideaalina, kus osalus ei piirdu vaid valimas käimisega, vaid eeldab ausat mängu poliitikutelt ning vastutustundlikku osavõttu kõigilt kodanikelt eeskätt valiku langetamise eel.

Ekstsessidega ravitud demokraatia

Samamoodi ahtake on arusaamine demokraatiast neil, kes vastanduvad riigiülestele institutsioonidele. Suurbritannia pole ainus riik, kus ollakse hädas suveräänsuse ümbermõtestamisega tänapäeva maailmas. Selleks et lõigata kasu laiaulatuslikust koostööst, on vältimatu leppida teatud määral jagatud suveräänsusega. Sellest sõltub nii majandus, julgeolek kui ka võimekus tulla toime selliste riigiüleste probleemidega nagu terrorism, salakaubandus ning kliimamuutused. Laiaulatusliku koostööga kaasnevad aga ka pahed, peamiselt läbipaistvuse ja legitiimsuse puudumine. Politoloogid nimetavad riigi­üleste institutsioonidega, eriti Euroopa Liiduga seonduvat legitiimsuse vaakumit demokraatia defitsiidiks.

Ent demokraatia defitsiidiga ei ole mõistlik võidelda ekstsesside abil. Kiputakse unustama, et demokraatlik riigikord ei ole taandatav rahva tahtele, vaid eeldab paljude elementide reeglitepõhist koostoimimist. Konstitutsiooniline esindusdemokraatia on paradoks: selleks et teostada võimu, tuleb sellest loobuda. Absoluutne võim peab olema ühtmoodi kättesaamatu nii rahvale kui ka rahvaesindajale. Parlamendiliikme õigus hääletada suveräänselt ei võrdu absoluutse võimu teostamisega, rahvahääletus on sellele aga märksa lähemal, mistõttu ei peeta seda konstitutsioonilises kontekstis kuigi heaks tavaks.

Legitiimsus ei sõltu üksnes sellest, kui suur protsent kogu rahvastikust saab käia valimas, sisuline legitiimsus tuleneb eelkõige arutelu kvaliteedist, kuid vastupidiselt parlamendile ei ole plebistsiitide puhul arutelu garanteerivaid protsesse seadusega ette nähtud. Siit ka esimene õppetund: ühiskonnas, kus puudub otsedemokraatlik poliitiline kultuur, tuleb näha märksa rohkem vaeva, et protsess kulgeks sisukalt, vajadusel asjasse puutuvaid seadusi täiendades, sest vastasel juhul ei saa hääletust pidada tähenduslikuks, hoolimata sellest, et formaalselt on lõpptulemus juriidiliselt siduv.

Kui Brexitile eelnenud tsirkus ning hääletus ise demonstreerisid eeskätt brittide demokraatliku kultuuri ebatäiust (seda ei tohi segi ajada brittide parlamentaarse kultuuriga, mis on maailma tippklassist), siis märksa tõsisem probleem ilmnes tõsielusaaga värskeimas episoodis „Britid ja kolm kohtunikku“. Eelmisel nädalal otsustas Suurbritannia ülemkohus, et valitsusel pole õigust rakendada artiklit 50 enne, kui seda pole heaks kiitnud parlament. Otsuse langetanud kolme kohtunikku nimetatakse nüüd avalikult rahva reeturiteks. Need, kes ülistasid ennist rahvahääletuse tulemust kui demokraatia suursaavutust, ei tunnista enam demokraatliku riigi fundamentaalseimat alustala, õiguskaitseorganite sõltumatust, olgu kurikuulsa artikli juriidiline vormistus kui tahes puudulik. Ka ei ole märkimisväärne osa rahvast kursis omaenda riigi ajalooga. Nimelt peetakse Suurbritannia parlamendi suveräänsust, mis pärineb XVII sajandist ning millest lähtub ka kõnealune kohtuotsus, sealse poliitilise süsteemi olulisimaks komponendiks.

Referendumiga kaasnenud populistlikku tralli võib pessimistliku maailmavaate korral pidada demokraatia olemuslikuks pahupooleks, ent see, millise palavikulise ja arrogantse ignorantsusega õigustavad paljud britid oma igakülgset umbusku riiklike alusinstitutsioonide vastu, on palju sügavama probleemi sümptom. Tõsi, demokraatlikku valitsemiskorda kodeeritud pingete tõttu võimendab see tahes-tahtmata kõiki ühiskonna valupunkte, mis taastoodab omakorda kriisitaju ja seega kroonilist rahulolematust valitsusega.

Usaldus on erakordselt väike

Ometi ei saa eirata asjaolu, et enamikus väljakujunenud demokraatlikes riikides on usaldus institutsioonide vastu erakordselt väike: OECD riikide keskmine jääb alla 40%, Euroopa Liidu keskmine on 23%, seevastu autoritaarses Hiinas ulatub toetus valitsusele kõvasti üle 70%. See on kümme korda suurem kui selle riigi peamise majanduspoliitilise rivaali USA valitsusel. (Ameerika Ühendriikide Kongress, vanima ja stabiilseima konstitutsioonilise demokraatia seadusandlik võim, pälvis paari aasta taguse uuringu kohaselt heakskiidu vaid 7% kogu elanikkonnast.)

Mitmel pool Euroopas on oskuslikud poliitikud olukorra enese kasuks pööranud, teisendanud geniaalse tehtena valijate umbusu institutsioonide suhtes laialdaseks toetuseks oma isikule karmikäelise juhina, kes suudab vajadusel institutsioonidest üle sõita. Sel moel koondatakse personaalne võim impersonaalsena ette nähtud riigistruktuuris. On ju varemgi ette tulnud demokraatlike riikide pealtnäha seaduspärast muundumist diktatuurideks.

Kui riigi vastu mässab rahvas, kes peab seda objektiivselt repressiivseks, on tegu iseenesestmõistetavusega. Hoopis kentsakam on mässata riigikorra vastu, mille alusväärtused on vabadus, võrdsus ja vastutus. Sealjuures ei pea mäss tingimata tähendama barrikaadidele tormamist. Näiteks Ameerika Ühendriikides väljendasid oma mässulisust kõik need, kes hääletasid Trumpi poolt, mehe poolt, kes on regulaarselt esinenud põhiseadusevastaste seisukohtadega, õõnestades rahva niigi habrast sidet institutsioonidega, millest ometi sõltub ühiskonna kollektiivne teovõime. Edgar Savisaare eelmisel aastal tehtud avaldus, et Keskerakond seob end lahti Eesti õigussüsteemist, ei kõla selle kõige valguses enam pooltki nii koomiliselt.

Siit järeldub teine oluline õppetund konstitutsioonilise demokraatia jaoks: kodanikuharidus ei saa piirduda vaid ideoloogilise ajupesuga, vaid peab sisaldama põhiseaduse ning esindusdemokraatia institutsiooniliste iseärasuste senisest mõtestatumat käsitlust. Riigi institutsioonide üle polemiseerimine on praegusel kiirete muutuste ajal vajalikum kui eales varem, ent seejuures tuleb lähtuda kehtivast konstitutsioonilisest reaalsusest, vastasel juhul ei saa olla tegu konstruktiivse kriitikaga.

Institutsionaalset stabiilsust on kerge alahinnata, eriti kui puudub arusaamine, mida tähendab elada ühiskonnas, mis on paiskunud kaosesse. Loomulikult on praeguses süsteemis vigu, kuid esmajoones tuleb mõista, kuivõrd mõeldamatuna võib ajaloolises vaates tunduda seegi väike saavutus, et võim antakse ühiskonnas üle regulaarselt, rahumeelselt, seaduspäraselt. Selles seisnebki konstitutsioonilise demokraatia iva, ent enamiku tsivilisatsioonidega võrreldes on see pigem anomaalia. On neidki, kes nimetavad demokraatiat vaid faasiks inimkonna ajaloos. Tõsiasi, et näiteks maailma mõjukaim riigipea vahetub demokraatlike valimiste teel, on põhimõtteliselt erakordne nähtus. Suutmata hinnata demokraatiat kogu selle keerulises ebatäiuses, anname me kergema vastupanu teed minnes järele autoritaarse alatooniga populistlikele hoovustele, mis võtavad praegu maad nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani.

Probleem, mille sümptomeid on viimastel aastatel poliitmaastikul tekkinud nagu seeni pärast vihma, on järgmine: üleilmastumise, tehnoloogilise revolutsiooni ja süveneva majandusliku ebaõigluse tõttu on võimendunud kogu esindusdemokraatia geneetiline patoloogia, mida on rohkem, kui siin jõuab üles lugeda. Võimalikke stsenaariume, kuidas sellega järgmisel kümnendil hakkama saada, on kaks, halb ja mõistlik, kuid suhestuda tuleb sellega ilmtingimata, sest status quo ei jääks püsima ka siis, kui selle kehtestamise otsus võetaks vastu üleeuroopalisel referendumil.

Autoritaarse hübriiddemokraatia oht

Halb oleks, kui eirame praegust kriisi. Kiusatus on olemas, sest realistid ju teavad öelda, et elu ongi selline, ning ametnikud oskavad hoolitseda selle eest, et elu, selline, nagu ta on, seisma ei jääks. Ent see tähendaks praeguste negatiivsete trendide süvenemist, mis viib tõenäoliselt isolatsionistliku poliitika kehtestamiseni mitmel pool Euroopas. Halvemal juhul võivad mõningad rahvad leida end hübriiddemokraatia olukorrast, kus autoritaarsed juhid kasutavad demokraatlikke vahendeid vaid siis, kui need kindlustavad nende positsiooni. Isolatsionism tähendab aga kurbloolist lõppu kogu eelmise sajandi vältel üles ehitatud koostööle, millest ometi sõltub toimetulek meie ajastu kaelamurdvaimate probleemidega.

Õnneks on olemas ka teine, mõistlikum stsenaarium, mis kätkeb kahesuunalist lahenduskäiku. Ühest küljest on vaja tugevdada olemasolevaid institutsioone. Tuleks tagada parlamendiliikmete regulaarsem verevahetus, peaks püüdma suurendada kodanikuühenduste võimekust ja valitsuse väärikust ning hoolitseda selle eest, et ka järgmisest põlvkonnast jaguks kohtunikke ning õigusteadlasi, kes suudavad orienteeruda riikliku ja rahvusvahelise õiguse ähmases rägastikus.

Lihtsaid lahendusi pole, kuid kaasa­mõtlejaid õnneks on. Ühtlasi tuleb endale aru anda, et tänapäeva tegelikkus on tulvil probleeme, millega traditsiooniline esindusdemokraatia enam toime ei tule või on nende lahendamisel ebaefektiivne. Tõenäoliselt tähendaks see alternatiivsete tehnoloogilis-juriidiliste eksperimentide läbiviimist riiklikul ning miks mitte ka rahvusvahelisel tasandil, ent avalik sektor on teadupärast kurikuulsalt tõrges eksperimendiobjekt.

Stabiilsete institutsioonide üks tugevusi on just see, et riigi tasemel saab katsetada järkjärguliselt, võtta ette valimiste reformimine, uute osalusmehhanismide kujundamine jms. Avaliku sektori innovatsioon võib tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas tagada kriitilise konkurentsieelise. Politoloogidel ja kodanikuaktivistidel on ridamisi ettepanekuid, kuidas seda teha. Ka tehnoloogilised vahendid on olemas. Usaldus institutsioonide vastu saab taastuda vaid siis, kui samaaegselt suudetakse tagada nende konstitutsioonilised põhifunktsioonid, ent ollakse ühtlasi valmis neidsamu institutsioone põhjalikult reformima. Demokraatia kriisi tänavused õppetunnid peaksid selleks olema piisavalt mõjuv põhjus.

Artikli kirjutamise ajal polnud USA presidendivalimised veel toimunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming