„Mida paska, rahvuslased!“

Kui otsida rahvusluse nägu Google’i pildivalikust, on tal sageli ees tumedad vuntsid ja laubal must tukk, mis tuletab meelde Euroopa rasket ajaloopärandit.

ÜLO MATTHEUS

Paremääre jõud tekitavad Euroopas tõsist kimbatust. „Mida paska!“ paiskas Luksemburgi välisminister Jean Asselborn septembris Viinis toimunud Euroopa migratsiooniteemalisel tippkohtumisel, sekkudes Itaalia siseministri Matteo Salvini sõnavõttu. Põhjuseks Salvini seisukoht, et vananeva rahvastikuga Euroopa ei vaja immigrante. „Võib-olla Luksemburgis on neid vaja. Itaalias on vaja, et meie enda lapsed saaksid lapsi, ja et lapsi, keda meil pole, ei asendataks uute orjadega,“ ütles Salvini. Ägestunud Asselborn katkestas tema jutu tiraadiga, kuidas Luksemburg võttis Teise maailmasõja järel vastu Itaalia migrante, et nood saaksid oma lapsi toita, ning pani sellele punkti prantsuskeelse hüüatusega „Merde alors!“. 1

Väljend, mille Asselborn Itaalia Põhjaliiga esimehele Salvinile poetas, ei ole iseenesest ju väga suur roppus: selle võiks eesti keelde tõlkida ka igapäevases pruugis täiesti levinud sõnapaariga „kurat võtaks!“. Pigem torkab silma Asselborni keemistemperatuur. See oli kõrge, näidates, kui võõras ja vastuvõtmatu on Salvini retoorika tänasele Euroopale, täpsemalt Euroopa sellele osale, kellele tuginevad selle poliitiline arhitektuur ja väärtused. Samasse kategooriasse kuulub ka Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni manitsus Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele, et Euroopa Liit pole supermarket, mille reegleid ja printsiipe järgitakse valikuselt.2 Ka on Macron väljendanud kartust, nagu võiks möödunud sajandi 1930ndate natsism uuesti pead tõsta ja saada Euroopa Liidule saatuslikuks.3 See hirm on mõistetavam, kui silmas pidada 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi, kus terendab äärepealsete erakondade suur edu. Sellele viitab nende kasvav toetus liikmesriikides.

Viimastel parlamendivalimistel saavutatud tulemuste põhjal pooldab rahvuslikku Austria Vabadusparteid 26%, Taani Rahvaparteid 21%, Ungari Jobbikut 19%, Rootsi Demokraate ja Itaalia Põhjaliigat üle 17% valijaist.4 Suurim toetus on rahvuslikest erakondadest seni olnud ELi mitte kuuluva Šveitsi Rahvaparteil, mis saavutas parlamendivalimistel 29% häältest. Selle kõige taustal näitab põgenikepoliitika eestkõneleja Angela Merkeli erakonna (CDU) toetus langustendentsi, mille tulemuseks oli häälte kaotus nii Baieri kui ka Hesseni liidumaa parlamendivalimistel ning Merkeli otsus loobuda partei esimehe kohast. Samas saatis valimistel edu rahvuslikult meelestatud erakonda Alternatiiv Saksamaale, mis võitis Baieris 10,2% ja Hessenis 12% häältest ning on nüüdsest esindatud kõigi liidumaade parlamentides. Erakond oli edukas ka 2017. aasta Bundestagi valmistel, kus võideti 12,6% häältest.

See, mis Euroopas üldisemalt silma torkab, on üllatus ja ka ehmatus rahvusäärmuslike ja populistlike erakondade edust: nii tugevat vastureaktsiooni põgenike probleemile ja Euroopa Liidu kvoodisüsteemile ei osanud selle arhitektid ilmselt oodata. Lõpuks, nagu kardetakse, võib see viia vähemalt kolmandiku või enamagi kohtade kaotamiseni Euroopa Parlamendis, millega seoses „Merde alors!“ on tõesti vaid leebe sõnakasutus. Praegu on rahvuslasi esindaval Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsioonil Euroopa Parlamendis vaid tagasihoidlik 34 kohta 751st. Ent mis juhtub siis, kui neist kujuneb üks suuremaid fraktsioone? Kuhu liigutakse sealt edasi?

Rahvuslaste tõsiseltvõetavust pärsib see, et nad on poliitilise ja rahalise toetuse nimel valmis flirtima ka vanakuradi endaga.

Chris Piascik/Creative Commons

Rahvusluse nägu

Kui käsitleda rahvuslikkust millenagi, millele tuleb kiiresti silt külge panna ja see siis otsesihtimisega suurtükist ribadeks kõmmutada, võib tappa küll sõnumitooja, kuid nii ei likvideeri probleemi ennast. Rahvuslaste tõsiseltvõetavust pärsib ent see, et nad pole mitte alati üheselt mõistetavad ning on poliitilise ja rahalise toetuse nimel valmis flirtima ka vanakuradi endaga. Nii Salvini kui ka Orban on silma paistnud heade suhete poolest Vladimir Putiniga ja suhtunud tõrjuvalt Venemaa-vastastesse sanktsioonidesse. Üllatuse pakkus Austria välisminister Karin Kneissl, kes küll ei kuulu ühtegi parteisse, kuid kelle esitas ametisse Vene-sõbralik Austria Vabaduspartei. Kneissl äratas tähelepanu sellega, et kutsus Putini oma pulma ja vihtus temaga seal ka tantsu lüüa, pälvides sellega kõigi uudiskanalite ja tabloidide tähelepanu.5

Eraldi teema on Poola rahvuslus, millel on katoliiklik nägu ja mida võiks religioosse hoiaku tõttu pidada ka ultrakonservatiivseks. Peale immigratsioonivastasuse on Euroopat häirinud Poola kohtureform. Demokraatia ja ELi põhiväärtuste eiramises süüdistatud Ungari on aga silma paistnud oma eriti järsu immigratsioonivastasusega ja piiride tarastamisega, inspireerides ilmselt ka Donald Trumpi, kes on otsustanud sulgeda Kesk-Ameerika põgenike karavani tee USAsse sõjaväe jõul. Pole kahtlustki, et Ungari ja USA selline toimimine on märk, et maailmas on midagi oluliselt muutunud.

Rahvuslike erakondade esilekerkimise taustal Euroopa üldises pildis ei ole ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) edu midagi erakordset ega erinevat ning EKRE 17–20%-line toetus on samas suurusjärgus teiste selliste parteide omaga mujal Euroopa riikides. Oma konservatiivselt ideoloogialt on EKRE Poolas võimul oleva Seaduse ja Õigluse partei katoliiklike hoiakutega võrreldes isegi kahvatu. Ka ei eristu üldisest taustast EKREga seotud kriitika nende poolelt, kellele rahvusluse esiletõus ja jäik suhtumine perepoliitikasse on vastuvõtmatu. See on reljeefne ja värvikas. Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski sõnul on EKRE nagu „tõeline ebademokraatlike ideede Rootsi laud“, mis „ei ole juhuslik viinerite, munapudru ja vettinud tomatite valik, vaid läbi mõeldud kava demokraatliku õigusriigi õõnestamiseks“, 6 millega Ossinovski väljendas nii oma üllatust kui ka ilmselget vastikust selle pärast, et Eesti demokraatia peole on saabunud kutsumata külaline kuskilt ajaloo hämarusest ja priske rahvusluse ning homofoobia läraka otse läikivale põrandale sülitanud, pannes küsima, nagu uuris Ivo Schenkenberg Gabrielilt: „Oled sa tont või inimene?“

Kui otsida rahvusluse nägu Google’i pildivalikust, on tal sageli ees tumedad vuntsid ja laubal must tukk, mis tuletab meelde Euroopa rasket ajaloopärandit. Piisab, kui sisestada otsingusse Trumpi, Salvini või Orbani nimi ja siduda need epiteediga nazi, fascist vms, ning nad ilmuvadki ekraanile hitlerliku tervituse, haakristi või muu natsiatribuutikaga. Sildistamine on üks poliitika võtteid, et naeruvääristada konkurente, ja see töötab ennekõike nende kasuks, kes soovivad põgenikega seotud probleeme kas maha vaikida või neid vähemasti mitte võimendada, diskrediteerides probleemi tõstatajaid.

Positiivne pool on kindlasti see, et rahvuslikud erakonnad ei lase probleeme kanaliseerida poolikutesse lahendustesse, nagu seda on kvoodisüsteem, vaid sunnivad rahvastiku rändega seotud protsessidele silma vaatama hoopis sügavamalt.

Kas ideoloogiaid on üldse vaja?

On ilmselge, et aeg on edasi läinud ning vanade tööriistadega uut asja ei ehita. Vananenud pole mitte ainult konservatism oma alalhoidlikkusega, vaid ka teised ideoloogiad – ideoloogiad üldse. Globaliseeruva maailma võtmeküsimused ei asu ideoloogilisel skaalal (kas meil on esiplaanil töötajate või tööandjate huvid? kas meil on rohkem või vähem riiki?), vaid need on üldisemad. Need on julgeolek, keskkonnaprobleemid, rahvastikuga seotud kriisid.

Kui oskaksime tulevikku ette näha, siis teaksime, mida peaksime praegu tegema. Saja aasta pärast võib-olla ei mõisteta, miks me virisesime aktsiiside või tulumaksuprotsentide pärast, kui 

Pole ju vaja palju fantaasiat, et kujutleda, mis juhtub, kui jätkame samas vaimus. Võimalik, et mingil ajahetkel ei ole Euroopas enam rahvusriike ja Euroopa on jaotunud mingi keeledominandiga multietnilisteks kooslusteks, kus omavaheliseks suhtlemiseks kasutatakse globish’it. Võimalik, et jaotutakse etnilisteks enklaavideks, mille vahel valitsevad pinged või ka otsesed kon­fliktid. Võimalik, et radikaliseerunud riigid, nagu Poola, Ungari jt, kapselduvad veelgi ja eraldavad end ülejäänud Euroopast. Võimalik, et Euroopa Liit laguneb jne. Peaks olema selgeltnägija, et vaadata tulevikust tagasi tänasesse päeva ja otsustada, mida peaks tegema, et nii ei juhtuks või et läheks nii, nagu me soovime.

Kogu inimkonna ajaloo vältel on kaitstud oma ressursse, loodud kindlusi, ümbritsetud linnu müüridega ja kindlustatud riigipiire. Euroopa Liit on olnud erandlik vastassuunaline nähtus: seda on toitnud usk ja lootus, et piiride avamise tõttu on võimalik elada rahumeelselt koos ja konflikte vältida. Kuid ka Euroopa Liit tekkis omas ajas, enne infoajastut, enne Aafrika ja Aasia riikide demograafilist plahvatust. Praegu teab iga Aafrika savionni elanik oma nuti­telefoni vaadates, et Euroopas on parem, ja kui ühel päeval pühib tuul mulla minema, rohi kõrbeb ja kitsed surevad nälga, asub ta teele. Niisamuti teevad seda sõjapõgenikud, kes kirjutavad oma nutiseadme GPSi sihtkohaks London, Stockholm, Helsingi või Berliin. Selleks surveks polnud ja pole Euroopa valmis ning sellest saab ilmselt ka Euroopa Liidu ellujäämise proovikivi – võib-olla ka kogu senise maailmakorralduse proovikivi. Võib ju katsetada ja piirata Sahara kõrbe müüriga, nagu on soovitanud Trump, või püüda viia heaolu sinna, kus seda veel ei ole, aga need ideed on utoopilised.

Võime küsida, kas radikaalne rahvuslus või mõni muu ideoloogia päästab meid? Päästab täpsemalt millest? Kas päästmist vajab Euroopa Liit? Kas päästmist vajavad rahvusriigid? Või on veel mingi kolmas võimalus? Kas päästmist vajavad need, kes meilt seda paluvad? Ja mõelda, milline on maailm siis, kui me otsustame nii või teisiti.

1 Hannah Brenton, „Merde alors!“: Asselborn swears at Salvini. – Luxembourg Times 14. IX 2018.

2 Esther King, Emmanuel Macron: „Europe is not a supermarket“. 22. X 2018.

3 Matthew Vella, Muscat, Macron, and liberals in joint op-ed warning of return to 1930s Europe. – Malta Today 27. IX 2018.

4 Europe and nationalism: A country-by-country guide. – BBC 10. IX 2018.

5 Yuliya Talmazan, Putin dances at Austrian minister’s wedding, setting off alarm bells across Europe. – NBC News 19. VIII 2018.

6 Jevgeni Ossinovski: niikaua kui EKRE demokraatliku õigusriigi põhimõtteid ei austa, ei ole neil valitsusse asja. – Postimees 21. X 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht