Mida tähendab heaoluriik täna?

Valle-Sten Maiste

 

Õhtumaiseid heaoluühiskondi ohustavat kõige rohkem globaalse kapitalismi ohjeldamatus. Arvatakse, et omaaegsed heaolumudelid ei sobi uutes oludes ja et sõdade järel saavutatud ühiskonnakihtide solidaarsus on kadumas. Tähelepanuta ei tohiks aga jätta, mis osa mängib heaoluriigi allakäigus populism.

Teise maailmasõja järgset heaoluriigi sündi kirjeldatakse sageli kui üldises üksmeeles kulgenud mesinädalaid. Konservatiivid muutsid dekoratiivseks sidemed monarhia ja kirikuga, sotsialistid loobusid märatsemise ja kõige pahupidipööramise ähvardusest. Sageli valitseti koos. Suurimad riigistamised Lääne-Euroopa majanduses ei saanud teoks mitte sotsialistide, vaid konservatiivide, de Gaulle’i ja Itaalia kristlike demokraatide eestvõttel. Sage oli prognoos, et arenenud õhtumaa ühiskond sulandub peagi kihistumiseta keskklassiks. Siiski näib tollane pärand enam sisaldavat muinasjutulisi kirjeldusi seninägemata jõukusest kui kriitilist analüüsi selle kohta, milles efektiivne heaolumudel peaks seisnema. Aastakümnete jooksul on tähele pandud, et heaoluriik tähendab sisuliselt väga erinevaid asju, sageli ka selliseid, mis on ühiskonnale pigem kiviks kaelas kui kergenduseks.

Riigi rollist räägitakse sageli tühjade tähistajate “paks ja õhuke riik” abil. Paks riik ei tohiks küll olla eesmärk iseeneses. Isegi sotsialistid ei rääkinud barbaarsete ähvarduste perioodi järel enam võimalikult paksust riigist, vaid pigem võimalikult õhukesest riigist, mis on nii paks, kui paratamatult vaja on. Eesti riigieelarve osakaal SKTst on küll küsimusi tekitavalt väike. Kuid kui heaoluriigi sisu puudutavate vähegi distsiplineeritumate arutelude asemel on meil laviin populistlikke lubadusi, on paremgi, kui riigitüüri juures on need, kes selle osakaalu väiksena hoiavad.

Savisaar paistab juba ammu silma sellega, et lubab kõigile (ja suurkapitalistidele tõesti ka jagab) maksumaksja raha eest seda, millest vastavalt oma elustandardile unistatakse. Kodulaenudele riikliku toe allapanemise mantral on isegi järjepidevus Savisaare varasema plaaniga anda turuväliselt kortereid töövõimelistele inimestele. Kaar, millega siin sotsiaalse hoolivuse idee peale soristatakse, on nahaalne isegi selle valguses, et mees on olukorras, kus temalt oodatakse vastust ebaleva argpükslikkuse pärast taasiseseisvuse aja kõige kriitilisemal hetkel ning ajud ära joonud pättide ja avalikult rahvaesindaja staatuse müüjate toel võimulpüsimise ning liiklushuligaani mentaliteedi kohta.

Üks lootusetult süvenev nõmedus poliitikamaastikul ei oleks iseenesest kõneväärt, nagu mõistlik osa meediast seda isegi suvisel sündmustepõuasel ajal ka tänuväärselt mõistnud on. Paraku… Koalitsioonileppe sõlmimise aegu leidus neid, kes uskusid, et valitsusel on visioon pürgida sündimuse suurendamise poole. Kuigi sünnitama kihutavate preemiate enampakkumine olukorras, kus pole probleeme mitte ainult lasteaiakohtadega vaid ka lastele meditsiinilise abi osutamisega sedavõrd koletult, nagu kirjeldab Rebecca Lotman (PM 2. VI), on näotu. Pärast PMi esikaasi stiilis “Võimuliit jättis kolmanda lapse lubatud toetuseta” (PM 25. VII) peaks ka sinisilmseimatele selge olema, et ei huvita paremerakondigi ühiskonna pikaajaline stabiilne areng ja heaolu, vaid hakitud sihtgrupilubaduste eest saadud hääled ja võim. Mart Laar võib 50 000 krooni asemel edaspidi titeteo eest ka dollareid tuubil täis Mercedese vankreid lubada, sündimus kulgeb edasi oma kiduvat rada. Mäletame isegi nii säravat kuju nagu Sven Mikser kohalike valimiste eelsel debatil kõnelemas tasuta ühistranspordi eest. Intellektuaalselt kahvatumad debateerijad said lihtsa võimaluse näitlikustada, kuidas see vasakpoolsete poolt (Itaalias jm) omal ajal heaolumudelisse lisatud meede on meie oludes raha tuulde loopiv rumalus.  

Pole võimatu, et heaolu tagamisel on puudu pigem selgetest arusaamadest kui rahast. Kust riik peaks algama? Peavarju ja elementaarse leiva peaks inimestele ikka võimaldama, kuid kas ka majalaene tagada? Lapsed ehk võiks üldjuhul toita ja riietada pere oma teenitud raha eest, samas võiks püüda tagada perede kindlustunnet hariduse ja huviringide võrdse kättesaadavuse ja probleemideta arstiabi näol. Kui tihti võib sihte vahetada, et säiliksid inimeste õigustatud ootused ja võimalused mõistlikult ja korruptsioonivabalt oma elu korraldada? Niisuguste küsimuste üle arutatakse üldfilosoofiliselt üha vähem. Ühiskonna arengu osas ei ole muidugi lõplikke lahendusi ning poliitika mõiste kätkeb juba endas asjade pideva ümbervaatamise eeldust. Kuid vastus küsimusele, mida peaks praegu kujutama endast Eesti heaoluriik, ei tohiks kujuneda ka populistliku  lubadusteloopimise vormis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht