Mida teha inimmaterjaliga?

Valle-Sten Maiste

Euroopa heaoluühiskonnas näevad mõned fašismi juba kõikjal. Olen kuulnud purjus põhjamaalastest, kes jorisevad inimõiguste rikkumise teemal igal pool, kus ei jagata eluhüvesid sotsiaalabina kätte, ning peavad fašistiks ka näiteks sõidu eest raha küsivat taksojuhti. 1977. aastal College de France’is peetud inauguratsiooniloengul rääkis Roland Barthes keelest kui fašistlikust fenomenist. Eestis võib siiski vabalt mees- ja muidušovinistlikult lällata ning rakendada kõiksugu mõttemalle ja keelt, nagu sülg suhu toob. Fašistiks sellepärast ei peeta. Küllap oleme liiga palju kogenud, kuidas fašismi mõistega ideoloogilisi hookuspookusi läbi viiakse.

Barthes’i loeng inspireeris Umberto Ecot, keda fašismiteema erutab sedavõrd, et ta pakkus läinud kümnendi keskpaigas New York Review of Booksis välja neliteist põlisfašismi tunnusjoont, mille Vikerkaar ka kohe eesti lugejale vahendas. Andrei Hvostov osutas mõni aeg hiljem õigustatult, et Eco manuaali alusel saab fašismitempli kergesti kõigile ja kõigele otsa ette lüüa.  Ent olgugi et kõiges ei pea nägema fašismi ega ka kellegi võimupüüdlusi, väärib Eco Barthes’ist inspireeritud essee “Keel, võim ja jõud” (e k raamatus „Reis hüperreaalsusse”) huvi, kuna piltlikustab, kuidas inimlikult kalgid ja ebameeldivad vahekorrad ja suhted võetakse omaks juba esmapilgul süütute sümboolsete süsteemide ja keelepruugi aktsepteerimise toel.

Kuigi kommunismiehituse ajad on möödas, võib näiteks inimmaterjaliga endiselt instrumentaalselt ja vahendlikult ümber käia. Turumajanduslik-liberalistlik retoorika räigusega tagasi ei hoia. Veendumused à la „kümneprotsendine töötus on turumajanduse seisukohalt paratamatu” kuuluvad neoliberalistliku mõtlemise klassikasse. Klassika ent kahvatub, kui Andres Arrak seda  populariseerib. Arraku lapsesuu lausub teinekord nii uskumatuid asju, et tekib kahtlus, et tegu on Kuuba agendiga, kelle missiooniks on liberalismi tõdesid Švejkile või Brechtile omases võtmes võõritada. „Ratsionalism on ülim kriteerium kellegi käitumise hindamiseks. Abielu on ettevõte. Oluliseks abielustiimuliks on mastaabi säästuefekt,” kutsub Arrak kaaskodanikke peeglisse vaatama ja asju õigete nimedega nimetama. Et veelgi säästlikum oleks vegeteerida koos vanaema ja kirju kanaga laudas, sel Arrak ei peatu. Asjad, millest Friedmani onupoja raamat ei kirjuta, ei mahu ta horisonti.

Arrak on valinud endale enfant terrible’i rolli, mille juurde on ikka kuulunud annus eputust ja klounaadi. Ta täidab seda meisterlikult ja vaimukalt. Ebameeldivaks teeb rolli see, et Arrak samastab end domineeriva riigi- ja rahavõimuga ning pilkealuseks on inimmaterjal, kes jäägitult viimaste järgi vormuma ei soostu. Võimalik siiski, et erakõrgkooles ärieliidi kasvatamisele pühendunud Arrak tajub õigesti ajastu paratamatust, kujundades hoolealuseid hoolimatuks ja küüniliseks, nagu kasvatati gladiaatoreid ja spartalasi. Võimalik, et Eestil on oht muutuda rahvusvahelises plaanis marginaalseks, kui niisuguseid inimesi meie hulgas ei oleks.

Ehk tuleb müügikoolituste klippidest tuttavaid brutaalpopulistlikke noorsande ja Maimiku dokkidest meenuvaid edasipüüdlikke tütarlapsi käsitleda kui teatavaid meie heaolu tagavaid eriüksuslasi ümbritsevas külmas ja kaubitsevas maailmas. Ei saa ju Eestis vastastikku solidaarsete hellitajate oaasi luua, kui globaalne trend on staatusedefitsiit ja teisel tooli alt äratõmbamine. Küllap võib ülaltoodud põhjustel mõista ka rahvusvahelisel turul läbi lüüa püüdvate ettevõtjate eest seisvat Tarmo Kriisi, kes kinnitab suure sisemise veendumusega, et töötajate seadusandlik kaitsmine on tegelikult töötajate kiusamine.

Kurvem on, et ka meie konservatiivid on pigem neoliberaalsed küünilised ratsionalistid kui kogukonna ning traditsiooniliste väärtuste eest seisjad. Nii kasutas Taavi Veskimägi hiljaaegu diagnoosi “tööhõive tõus üle täistööhõive taseme”. Ehmatavad sõnad mehe suus, kes ministrina tuli välja plaaniga tõsta pensioniiga kõrgemaks elueast ja hakata töötama ka laupäeviti. Ometi on Veskimägi meie väheseid pigem sümpaatseid poliitikuid, kelle arukuses ja soovis püüelda tõsise mõttevahetuse poole pole põhjust kahelda. Võib-olla pole ta ka nii masinlikult kalk. Lihtsalt majandusinimestele antud õpetus näeb ette, et edu ja õnn saabuvad, kui instrumentaalselt ja ainiti oma terminoloogiast kammitsetult mõelda.

Ainult matsirahvas, kohalik tohlakas inimmaterjal, ei soostu turuparadiisi ideaali järgi vormuma, raisk.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming