Mida teha venelastega?

Eerik-Niiles Krossi ja Igor Kopõtini arvates on tõhusaim meetod vastuolude lahendamiseks dialoog.

Tihti räägitakse, et Eesti venelased ei taha integreeruda, ei õpi eesti keelt ja laimavad Eesti riiki. Kui integratsioon on takerdunud, siis mida oleks vaja ette võtta, et Eesti ühiskond oleks lõimitud? Kuidas saavad eestivenelased kujutada ohtu Eesti riigile, kui nad ise elavad siin ega taha ilmselgelt ei konflikti ega sõda? Kas eestlane ei peaks tegema mõned sammud venelasele vastu? Tõhusaim meetod vastuolude lahendamiseks on dialoog, arvavad kirjanik ja sõjaajaloolane Igor Kopõtin ning poliitik Eerik-Niiles Kross.

Igor Kopõtin: Tänapäeva Euroopas ei ole kohta sallimatusele, ksenofoobiale, rassismile. Kahjuks võib tõdeda, et eestlased elavad tihti rahvuslike stereotüüpidega, mis on tuletatud XIX sajandi keskpaigast. Jakob Hurt käivitas kultuurrahvusluse etnilisel baasil, milles olulist rolli mängisid keel, kirik ja vaimulaad. Hurt jpt tolle aja eesti rahvusfilosoofid ja ühiskonnategelased nägid ohtu võimalikus saksastumises ja venestumises, mille vastu nad pidid kultiveerima rahvuslikku müüti ja väärtusi. Kas tänases üleilmastunud maailmas on etnilisele rahvuslusele kohta ja kas ohud on samad, mis olid eestlaste ees XIX sajandi teisel poolel? Kindlasti mitte. On aeg üle minna rahvusluse arengus teisse etappi, kujundades poliitilist natsiooni uues ja vabamas postmodernistlikus stiilis. Seeläbi peaks Eesti ühiskonnas tekkima vähemusrahvustele oma nišš, mis võimaldaks neil saada lojaalseteks kodanikeks. Selleks oleks vaja lahti mõtestada eestluse tänapäevane tähendus, mis peaks ühendama kõik kaaskodanikud mõistega „meie“. Edukat ühiskondlikku lõimumist soodustaks Eesti riigi ja kogu meie ühiskonna salliv suhtumine vähemustesse. Seejuures tuleb meeles pidada, et Eesti riigiidentiteedi omaksvõtmine vene vähemusrahvuse poolt ei tohiks tähendada vene rahvusidentiteedist loobumist.

Eerik-Niiles Kross: Ma ütleksin nii, et eestlastel identiteedi kriisi ei ole, eestlased ei taju seda vähemasti, kuid etniline rahvuslus ei vasta tegelikult Eesti riigi ja seega ka eestlaste huvidele. Eesti huvides on praegu ühiskonna selline sidusus, mis pakub kõigile lojaalsetele kodanikele võimaluse tunda ennast osana rahvusest. Vähemalt osa probleemist on siin ka eestlastes. Kui 20 aastat tagasi oli hoiak meie venelaste suhtes, et „hakake eestlasteks või kui ei taha, siis tõmmake minema“, siis nüüd ollakse leppinud, et Eestis elab hulk venekeelseid kodanikke. Eestlased ei taju Eesti venelasi enam ohuna, aga nad on ikkagi „nemad“, mitte „meie“. Eesti identiteet on ajalooliselt tõepoolest väga keele- ja kultuuripõhine ning loodud just nimelt vastandumise kaudu siinsetele sakslastele ja venelastele. Selline „vastupanuidentiteet“ on tugevnenud aegadel, kui eestlased ei olnud riigirahvas. Usun, et eestlased peaksid astuma mõned sammud arusaama suunas, et nüüd on nemad riigirahvus ja kannavad vastutust kõigi siin elavate inimeste ees. Eesti tänane identiteet peaks ühiskonnasiseselt olema ühendav ning vastupanu, kaitseinstinkt peaks olema suunatud väljapoole. Ühesõnaga, ma ei arva, et meil oleks identiteedikriis, võib-olla on seda rohkem tunda Eesti venelaste hulgas, küll aga on meil viimane aeg oma identiteeti uuesti mõtestada ja tänapäevastada.

Kopõtin: Meie riigi taasloomisega taastati ka riiklikud sümbolid: vapp, lipp ning rahvuslik ajaloonarratiiv, mis samuti ulatub rahvuslikku ärkamisaega, vaikiva ajastu oluliste täiendustega Eesti Vabadussõja ajaloost. Praegu ei ole enam saladus, et Eesti Vabariigi eest on sõdinud ka vähemusrahvuste esindajad: venelased, sakslased, juudid jt. Kümned neist on autasustatud Vabadusristiga. Praegu, kui ajalooteaduses on toimumas muutused Eesti ajaloo territooriumipõhise käsitluse suunas, oleks ka aeg vormida uued riiklikud narratiivid, mis väärtustaksid „kõiki Eestimaa rahvaid“, tagades neile, nagu see oli 1918. aasta iseseisvusmanifestis kirjas, õigused ja kaitse.

Kross: Ma ei ole päris kindel, kas „rahvus­likku ajaloonarratiivi“ saab päriselt asetada samasse ritta riiklike sümbolitega, ent loomulikult on rahvuse ajalugu, eriti selle tõlgendamine, osa identiteedist. Nii ajaloonarratiivi kui ka identiteedi riikliku kujundamisega tuleb muidugi ettevaatlik olla. Teataval määral seda tehakse ja tulebki teha riigis hariduse kaudu, aga putinliku „ametliku ajaloolise tõe“ nõudmine ei ole kindlasti see, mida me vajame. Pigem näen ma siin suurt rolli kodanikuühiskonnal. Nagu 25 aastat tagasi mängis muinsuskaitseliikumine tohutult suurt osa eestlaste ajaloolise mälu ja identiteedi taastamisel ja kujundamisel, oleks ehk praegu vaja eestlaste ja eestivenelaste ühist muinsuskaitseliikumist. On arusaadav, et eesti venelastele võib olla natuke keeruline Mahtra sõja üle uhkust tunda, aga Katšanovi partisanidega Vabadussõjas on vastupidi. Samuti tuleks riiklikult finantseerida eesti ja vene noorte ühiseid suvelaagreid, malevaid ja muud selletaolist.

Mis keeles peab olema haridus?

Kopõtin: Haridus on kultuuri osa, mille kaudu kultiveeritakse muu hulgas ühiskonna ja riigi väärtusi. Olukord on Eestis üpris konfliktne, sest vene kooli küsimusest sai ammu poliitiline lahinguväli, kus kannatajaks pooleks on ennekõike lapsed. Praeguseks on selge, et venekeelne kool Eestis ei anna reeglina kvaliteetset haridust, jäädes eesti kooli arengule jalgu. Vene kooli õpetajaid Eestis eraldi ei koolitata, kuid vanad, enamasti pensioniealised õpetajad on oma mõtetes jäänud Nõukogude minevikku. Vene koolis kultiveeritakse tänapäeval teistsuguseid, Eesti riigi ja ühiskonna väärtustest erinevaid väärtusi, mis tuginevad Nõukogude mineviku idealiseerimisele ja seovad lapsi mentaalselt oma ajaloolise emamaa Venemaaga. On aeg algatada uus põhjalik haridusreform, tuleb lõpetada laste segregatsioon rahvuslikul põhimõttel. Tuleks luua eestikeelne lasteaed kõigile lastele, kusjuures vähemusrahvuste emakeele arengut toetaksid spetsialistid. Hariduse jätkusuutlikkus seisneb tugevas põhikoolis, kus lapsed peaksid omandama teadmised ja oskused emakeeles. Lahutades põhikoolist gümnaasiumi ja tõstes kutsekooli mainet võiksime saavutada mitte ainult parema hariduse, vaid ka paremini lõimida meie noored.

Kross: Olen peaaegu täielikult nõus. Eestikeelne lasteaed ja eestikeelne gümnaasium kõigile, kuid tuleks säilitada võimalus omandada põhiteadmised emakeeles põhikooli ajal. Kas selleks ongi vaja uut reformi, pigem peaks edasi liikuma sealt, kuhu oleme jõudnud. Kindlasti peab Eesti taasalustama vene põhikoolide õpetajate koolitamist, sest olukord, kus eesti ja vene koolide õpilased saavad kohati hariduse justkui täiesti erinevas kultuuriruumis, on jabur. Need inimesed on Eesti tuleviku seisukohalt üliolulised.

Kas eestivenelased on julgeolekurisk?

Kopõtin: Paraku kasutab Venemaa Föderatsioon oma välispoliitika läbiviimisel vene vähemusrahvusest kogukondi Euroopas mõjutustegevuse instrumendina. Sellele viitab Russki Miri kontseptsioon, mille järgi väljaspool Venemaad elavaid venelasi nimetatakse „kaasmaalasteks“, olenemata nende kodakondsusest, ning nende elukohad on jaotatud lähi- ja kaugvälismaaks. Venelastele, kes elavad lähivälismaal ehk endistes NSV Liidu vabariikides, mis kuuluvad Venemaa välispoliitika huvisfääri, pööratakse suuremat tähelepanu, meelestades nad oma koduriikide vastu ja kultiveerides nende seas teistsuguseid, Euroopa demokraatiast erinevaid väärtusi – nimelt uut sõjakat Vene imperialismi, mille ideoloogiliseks vormiks sai eurasianism. Selle ilminguid kui „Vene kevadet“ võib näha Krimmis ja Donbassis ning oht säilib Moldovas ja osaliselt Kasahstanis, infosõjaga on mõjutatud ka Balti riike. Eestivenelased ei saa kujutada iseenesest ohtu Eesti riigile, sest nad on ise selle osa. Teiselt poolt on nad pantvangid või mängukaart nii sise- kui ka välispoliitikas. Siinjuures saab Eesti julgeoleku põhiküsimuseks olla Eesti ühiskonna lõimimine, mis on otseses seoses kriitilise mõtlemise oskuse õpetamise, sallivuse edendamise ja kodanikuühiskonna loomisega.

Kross: Julgeolekurisk on Venemaa agressiivne välispoliitika, mille eesmärkide saavutamiseks üritatakse naaberriikides elavaid venelasi lihtsalt ära kasutada. Putini režiim võib proovida neist teha mingisuguse inimkilbi oma vaenulikule tegevusele. Loomulikult on eestivenelased Vene eriteenistuste ja valitsuse huviorbiidis, aga, nagu öeldud, oht on see, et Moskva toob eestivenelased ettekäändeks. Meie eesmärk peaks olema, et eestlased ja eestivenelased soovivad oma riiki kaitsta, sõltumata etnilisest päritolust, ja et nii eestlased kui eestivenelased peavad Putini soovi siin kedagi kaitsta täiesti naeruväärseks. Selleks peab Eesti riik andma kõigile Eesti kodanikele kindlustunde, et kõiki omi kaitstakse ühtviisi ja igal juhul.

Kopõtin: Eestlaste rahvamälus on sügav lein, olgu selleks küüditamised, 1944. aasta märtsipommitamine jne. Enne Teist maailmasõda mäletati 700aastast orjapõlve, mida elati välja Landesveeri sõjas. Baltisakslaste lahkumisega Eestist lõppes ka saksavaen. Täna peab aga aru saama, et eestivenelastele on saanud Eestist kodu ning Venemaa on ja jääb meie idanaabriks. Ühest küljest Venemaa rakendab jõulist välispoliitikat, kuid teisest küljest me ei saa lihtsalt pealt vaadata, kuidas sealses riigis kehtestatakse autoritaarne režiim ja piiratakse sõnavabadust. Me võiksime aktiivsemalt toetada Venemaa demokraatlikku opositsiooni ja kaasata sellesse meie eestivenelaste potentsiaali. Lisaks sellele tuleb toetada initsiatiivi venekeelse Eesti televisiooni loomisel, et tugevdada meie ühiskonna sidusust ja kaitsta sõnavabadust.

Kross: Banaalse üldistusena võiks öelda, et eestlased ei usalda veel eestivenelasi Venemaaga asju ajama ja Vene demokraatlikust opositsioonist teatakse häbiväärselt vähe. Loomulikult on siin suur kasutamata potentsiaal. Me peame õppima eristama Venemaal võimul režiimi venelastest. Vene riikliku meedia Eestis tarbitav propaganda mõjutab kindlasti teataval määral siinset vene vaatajat, aga ma usun, et ta mõjutab ka eestlasi, nimelt loob see eestlastes usaldamatust eestivenelaste suhtes. Ma kuulen üsna sageli eestlaste arvamust, et venelased vaatavad Vene riigimeedia hullumeelset propagandat, „elavad selles inforuumis“ ja küllap nad siis usuvad seda kõike. Pean ülimalt tõenäoliseks, et see ongi üks asja kõrval­eesmärke. Lääne ühiskonna murendamine on ju Moskva üks välispoliitilisi eesmärke.

Kopõtin: Kõige võimsam viis minetada rahvuslikud stereotüübid on eri rah­vu­sest inimeste omavaheline suhtlemine, mida on võimalik saavutada kodanikuinitsiatiivi kaudu projektides ja vabatahtlikus töös. See sobib küll kõige rohkem noortele, kelle käes ongi meie tulevik.

Kross: Kõigepealt tuleb ületada stereotüüpne suhtumine, et valitsus saab selle asja kuidagi korda ajada. „Miks te venelastega ei tegele“ on tüüpiline küsimus Eesti erakondadele. Iga eelarvamuse ravi on teadmine ja eelarvamusi ei ole valitsusel või erakonnal, vaid ainult inimesel. Valitsus saab kindlasti üht-teist teha, aga põhilise peavad ära tegema inimesed ise.