Mida tuleks Eestil OECD majandusaruandes tõsiselt tähele panna?

Jaak Leimann, Enn Listra, Erik Terk

Jaak Leimann:  Valisin välja kaks teemat, kuigi tähelepanuväärset on aruandes palju. Selleks et paremini elada, tuleb luua rohkem väärtusi ja need võimalikult kallilt realiseerida. Selle protsessi üheks võtmeteguriks on uurimis- ja arendustegevus.  Aruandes on juhitud õigustatult tähelepanu akadeemia ja tööstuse vahelisele lüngale, mis tuleks täita. Uurimis- ja arendustegevus ei ole seni piisavalt orienteeritud rakendusele ega vasta majandusstruktuurile. Valitsus on seadnud ülesandeks viia uurimis- ja arenduskulutused kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust ja seda põhiliselt ettevõtete vastavate kulutuste kasvu abil. Aruandes leitakse, et uurimis- ja arendustegevuse kulutused  ei peaks olema eesmärk omaette, vaid vastavad kulutused peaksid olema sisendiks paremate tulemuste saavutamisel. Abi ja toetust ei vaja mitte ainult kõrgtehnoloogilised ettevõtted, vaid isegi madaltehnoloogilised teenindussektorid.  

     

Minu arvates ei taga valitsuse värsketes kavades (konkurentsivõime kava „Eesti 2020”, valitsuse tegevusprogramm aastatel 2011– 2015) esitatud vastavad meetmed uurimis- ja arendustegevuse mõju märgatavat kasvu. Väikese ja väheneva rahvaarvuga riigis tuleb valitsemisel olla kokkuhoidlik ja efektiivne. Aruande  kohaselt vajab fragmenteeritud kohalik omavalitsus reformimist. Sellest on palju räägitud ja kirjutatud, kuid must valgel toodud arvud – 226 valitud kohalikku omavalitsust, sh 33 linna- ning 193 maa-omavalitsust, ja seda 1,3 miljoni elaniku teenindamiseks – väärivad reageerimist. Seejuures elab 2/3 omavalitsustes alla 3000 elaniku. Piiratud ressursside tingimustes ei suudeta kvaliteetseid teenuseid osutada, suur osa kohaliku elu edendamiseks  tehtud kulutustest läheb aga ametnike palkadeks. Lahendusena pakutakse ühinemist ja ühist teenuseosutamist. Üks eeskujusid võiks olla aruandes esitatud Taani näide.   

Teema on laiem ja leidis põhjalikku käsitlust selle aasta märtsis avaldatud OECD aruandes Eesti avaliku sektori haldussuutlikkuse kohta.  Haldusteemat käsitletakse küll valitsuse tegevusprogrammis, kuid väikeriigi spetsiifikast lähtuv valitsemise reformimine peaks minu arvates olema radikaalsem.   

Enn Listra:   

OECD värske meie kohta käiv majandusülevaade ja selle soovitused hõlmavad väga palju  olulist infot. Puudutan vaid töötuse ja riigi rahanduse teemat, mis on ülevaates olulisel kohal, ning ääremaa teemat, mida ülevaates peaaegu ei käsitleta. Esimese hinnangu ja soovitused annab OECD alapealkirjas „Töötuse ekstreemne tõus võib viia struktuurse tööpuuduse tekkeni”. Töötus on teema, millega tuleb kindlasti tegelda ka tööturust väljapoole jäävatel põhjustel. Ülevaate raamistikku, kus mainitakse tööstus- ja ehitussektori seniseid töötajaid, jääda ei tohi. Struktuurse töötuse korral ei vasta olemasolevate töötajate oskused nõudlusele. Vähemalt ehituse vallas erineb olukord Eestis vanemate OECD liikmetega võrreldes vägagi. Struktuurse tööpuuduse mõte on osaliselt seotud arusaamaga, et inimesed õpivad oma eriala noorpõlves ja põhjalikult.         

Neil on „õigustatud ootus”, et nad saavad elus edukalt õpitule tugineda või seda mõningal määral modifitseerida. Meie ehitussektoris on asi aga hoopis vastupidi. Väga suur hulk töötajatest õppis „kellut käes hoidma” müüri ääres, nii nagu mina kunagi ehitusmalevas. Nad ei ole tegelikult elukutselised ehitajad ning paljud  oleksid tõenäoliselt valmis ümber õppima, et mõnes teises valdkonnas rakendust leida. Ja asjaolu, et nad mõni aeg tagasi ehitusse sattusid, näitab, et tegemist on valdavalt õppimisvalmite inimestega. Küsimus on pigem selles, kuhu nad saaksid edasi liikuda. Töötus on äärmiselt oluline veel kahel põhjusel. Esiteks võib see struktuurne tööpuudus mõne aja pärast osutuda rahvuseti jagunevaks tööpuuduseks. Ja rahvuse järgi määratletav klassivõitlus on  asi, mida Eestis kindlasti vaja ei ole. Teiseks on tegemist suure regionaalse ebaühtlusega. Osas piirkondades on tööd leida lihtsam, kui mõnedes teistes. Lahendused ei ole lihtsad ja üksikute ümberõppimisvõimalustega neid probleeme ei lahenda, ka ülevaates pakutud variantidega mitte.     

Riigi rahandusega seoses jätaksin tähelepanuta  uue „sõltumatu” institutsiooni idee, mis peaks tagama midagi über-usaldusväärset riigieelarve ettevalmistamisel. See on idee, mis on vähemalt esmapilgul sügavas vastuolus demokraatliku riigi põhialustega. Sest esimene küsimus on: kellest või millest see institutsioon sõltumatu oleks? Meil on olemas põhiseadusele vastavalt demokraatlikult valitud valitsus ja sellele alluv rahandusministeerium, kelle töö on eelarve teha. Ja sellega on tõeliselt maailmatasemel  hakkama saadud. Selliste suurorganisatsioonide soovitustes on vahel aimata mõne eelmise analoogilise aruande mõjutusi. Selle osa kirjutaja oleks nagu enne tegelnud Kreekaga.   

Ning lõpuks sellest, mida ülevaates peaaegu  polegi. Meie suurim probleem on, et me ei paikne suurel kaarel, mis algab Põhja-Itaaliast, jätkub Prantsuse ja Saksamaa piiri mööda ning lõpeb Lõuna-Inglismaal. See on Euroopa globaalne vöö, kus arenemine palju lihtsam kui koos soomlastega siin serva peal. Me peame tegema kõik, et seosed selle „globaalse majandusega” oleksid olemas ja kvaliteetsed. Tähtsaimad on ses osas inimsuhted.   

Erik Terk:

Aruandes on Eesti kohta nii magusat kui mõrudat, mõtlemapanevat ehk proportsionaalselt rohkem kui oleks arvanud. Kiita saime selle eest, mida võiski eeldada: et küll me oleme ikka tubli eeskujulik finantsdistsipliiniga riik paljude teistega võrreldes ja et Eesti ärikeskkond on soodne. 

Edasise osas valitseb aruandes pigem ettevaatlikkusele manitsev toon. Aastal 2010 pööras Eesti eksporditurg tõesti selgelt tõusule, aga meie erasektori võlakoormus oli enamiku teiste regiooni maadega võrreldes ikkagi väga suur. Tööpuuduse alanemisperspektiiv pole ka eriti selge. Ja nende kahe teguri mõju tõttu pole ülearu kindel, kas siseturg ikka korralikult kasvama hakkab. Samuti on küsimus, kas need oskused ja erialad, mida meil on tööjõu osas pakkuda, ikka käivad kokku sellega, mille järele on nõudlust.         

Eelarvepoliitika osas meid kiidetakse, aga öeldakse ka välja, et see, mille ära tegime, on lühiajaline tasakaalustamine. Antakse mõista, et makromajandusliku  arengu huvides peaks eelarvepoliitikat kuidagi laiema pilguga vaatama. OE CD rõhutab, et kuigi meie ärikeskkond on olnud kaunis hea, peaksid abiprogrammid olema paremini sihitud. Automaatsest hea elu peale tagasisaamisest pole alust unistada, edasiseks tõusuks on vaja sihikindlat poliitikat. Ka tervishoiusüsteemiga tuleb midagi ette võtta.       

Aruandes kordub jutt, mida Eestis on üritatud juba mitu korda tulutult üles võtta. Nimelt on Eesti üles kiidetud majandussüsteem oma olemuselt protsükliline, s.t ei sisalda piisavalt mehhanisme, mis buumi ajal auru maha võtaksid ja languse ajal seda pehmendaksid. Eelarve tasakaalu nõude kas või põhiseadusesse panek võib ju finantsdistsipliini  tugevdada, aga ei aita selle eelnimetatud häda vastu.     

Eesti ei ole enam väikse maksukoormuse maa: maksude osatähtsus SKTst on täpselt OECD keskmine ehk 35,7%. Seega on meil mingid maksud pigem liiga kõrged, mingid liiga madalad või puudu. OECD  aruande järgi on tööjõud Eestis majandusarengu seisukohalt ülemaksustatud ja arusaamatu, miks me ei taha kehtestada kinnisvaramaksu ja mootorsõidukimaksu. OECD aruande näol on tegu asjaliku materjaliga, mis ei määri meile sugugi vaid mett moka peale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming