Mikroajalooline materjalikogu

Toomas Karjahärm

Vigala vallakirjutaja abi Mihkel Aitsam juunior (1877–1953) oli 1905. aasta sündmuste kaasaegne ja aktiivne osaline. Ta korraldas rahvakoosolekuid, levitas lendlehti ja keelatud kirjandust, pidas sidet revolutsioonitegelastega Tallinnas ja Tartus. Vigala valla maatamehed valisid ta oma esindajaks Tartus novembrikuus peetud rahvaasemike kongressile, kus ta esines sõnavõtuga mässumeelsel aulakoosolekul (seda juhatas Jaan Teemant). 23. detsembril 1905. aastal Aitsam arreteeriti ja tal tuli olla viis kuud Paksu Margareeta vangitornis. See päästis ta kõige halvemast – sattumisest karistussalga kätte ja mahalaskmisest. Nelikümmend aastat oli ta tegev eesti ajakirjanduses. Teatmeteosed ja historiograafid nimetavad kihelkonnakooli haridusega iseõppijast literaati ka kodu-uurijaks, kes talletas sajandi algusest peale tõsielulist materjali oma märkmikesse. Ajaloolise ainese põhjal avaldas ta 1930. aastatel ennekõike Päevalehes romaanide ja jutustuste kõrval mitukümmend lühemat ajalookäsitlust, peamiselt 1905. aasta sündmustest. Neist silmapaistvaim on “1905. aasta Läänemaal koos eel- ja järellugudega. Isiklikke mälestusi ja uurimusi” (1937). Tollal käsikirja jäänud suurematest töödest on nüüdseks avaldatud ka “Vigala kihelkonna ajalugu” (2006).

Mis liiki teos on „1905. aasta revolutsioon …”? Raamatu kaaneümbrisel nimetatakse teost „monograafia mõõtu uurimuseks”, mis on õige selles mõttes, et uuritud on üksikprobleemi selgelt piiritletud ajas ja ruumis, s.o 1905. aasta sündmusi Eestis. Kui aga võtta kriteeriumiks akadeemilise monograafia puhul nõutav probleemi terviklik teaduslik uurimine, siis seda raamat küll ei paku. See pole etteheide. Autor ise pole oma loomingu niisugusele staatusele pretendeerinudki. Ta nimetab seda eelsõnas nii uurimistööks kui materjalikoguks, taotletud pole absoluutset täielikkust. Minu märkmetes kannab käsikirja koopia, mille sain umbes kümme aastat tagasi esmakordselt lugeda Tartu ülikooli Eesti ajaloo õppetoolist, pealkirja „1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid. Materjalid. Kogunud ja korrastanud Mihkel Aitsam 1906–1948”. Täpselt niisuguses sõnastuses on käsikirja viidanud näiteks Kaido Jaanson (2005) ja Tiit Rosenberg (2006). Kõnealuse väljaande puhul on pealkirja muudetud, jäetud ära sõna „Materjalid”, viidud pealkirja teine pool tiitellehe pöördele.

Raamatu toimetaja Toomas Hiio on tõstnud järelsõnas esile Aitsami 1905. aasta käsitluste uurimuslikku külge ja nimetanud kõnealust käsikirja tabavalt kroonikaks ning 1905. aasta entsüklopeediaks, mida on kasutanud mitmed uurijad. Eesti NSV ajaloo üldkäsitluse teises köites (1963) on lülitatud autori analoogiline teos, s.o eespool mainitud „1905. aasta Läänemaal” (1937), allikate rubriiki. Tuleb siiski silmas pidada, et tegemist pole tavapärase allikapublikatsiooniga, dokumentide ja materjalidega, milliseid on antud teemal rohkesti ilmunud mitmes keeles varemgi.

Autor ei presenteeri allikaid, vaid nende põhjal koostatud faktoloogiat (allikate töötlust) kronoloogilis-temaatiliselt ja geograafiliselt (maakondade, linnade, kihelkondade/valdade/mõisate lõikes) süstematiseeritud kujul: streigid ja rahutused Eesti linnades 1905. aastal, streigid ja rahutused maal, mõisapõletamised ja -rüüstamised, revolutsiooni mahasurumine, põletatud ja rüüstatud mõisad,; karistussalkade poolt mahapõletatud hooned, järelpuhastus maal, mõisapõletamiste ja revolutsiooni kohtuprotsessid, 1905. ja 1906. aastal langenud ning nende matusepaigad, sündmuste kajastamine ajakirjanduses, karistussalkade juhid jms.

Teoses on allikaviiteid äärmiselt vähe, kuid on näha, et mälestuste ning kaasaegse ja hilisema ajakirjanduse (sh vene ja saksa) ning uurimiskirjanduse kõrval on autor kasutanud ka allikaid tollasest Riigi Keskarhiivist, sh valitsusja omavalitsusasutuste (vallavalitsused), kohtu ja politsei ning kirikute arhiive. Autori pojatütre Viio Aitsami sõnul oli vanaisa otsinud materjali Vigala kihelkonna kohta isegi välismaa arhiividest.

Kuigi autor on visandanud kohati laiemat panoraami ja üritanud sõlmida seoseid paikkondlike sündmuste vahel, domineerib siiski kohaajalooline, lokaalne aspekt. Piir autori mälestuste, „suulise ajaloo” ja pärimuse ning esmaallikate najal tehtud uurimuste vahel on üsna hägune, kui seda üldse on. Jämedates joontes paigutub Mihkel Aitsami jutustus laadilt mõneti ühte ritta 1930. aastatel ilmunud 1905. aasta sündmuste regionaalsete (maa- või kihelkondlike) kirjeldustega, mille autoreiks või koostajateks olid näiteks Alfred Kliimann ja Aleksander Looring või ka sügavamat analüüsi taotlev Voldemar Juhandi, kelle kümneköiteline hiigelkäsikiri on hoiul rahvusarhiivi ajalooarhiivis 1905. aasta seltsi fondis.

Aitsam polnud küll esimene ega ainus mikroajaloo viljeleja noores rahvuslikus historiograafias, kuid ta viis selle meetodi välja teatava täiuseni, rakendas seda esmakordselt ja massiivselt peaaegu kogu Eesti ala kohta ning jõudis erinevaid allikaid kombineerides kokkuvõtlike tulemusteni, mis on tõsiseltvõetavad tänapäevalgi. Omas ajas oli see väljapaistev ja unikaalne suurteos. Eriti oluliseks saavutuseks pean ma valdades toimunu personifitseeritud kirjeldamise kõrval mõisate põletamise ja rüüstamise koondit, kohtuprotsesside ülevaadet koos kaebealuste nimekirjadega ning revolutsiooni ohvrite nimekirja koos surmasaamise põhjuste ja vanuse analüüsiga (lk 365–370). Minu teada on ohvrite nimekiri (356 nime + 5 tundmatut) ainulaadne ja avaldatakse esmakordselt. Aitsami tulemuste kõrvutamine paralleelsete allikate teabega võimaldab täpsustada mitmesuguseid sedastusi liikumise iseloomu ja osavõtjaskonna kohta.

Raamatut lugedes jääb üksikfaktide ja nimede jadast ning üleminekutest mõnikord üsna järsk ja kaootiline mulje. Niisugune fragmentaarsus on paratamatu, sest lugusid, millest koosneb eriti sündmustetihe ja dramaatiline 1905. aasta, on ühe inimese jaoks üüratult palju; kusagil on vaja panna punkt selleks, et minna edasi. Vaatamata range objektiivsuse järgimise ja kuulujuttude eiramise deklareerimisele, jutustab Aitsam ikka neid lugusid, mida tema tähtsaks ja tõeseks peab ning paremini teab või arvab teadvat (näit Vigalas ja kitsamalt Aitsamaal tema isa renditalus toimunu, ka Bernhard Laipmanni surmaminemise lugu), kinnistades või luues uusi müüte.

Ajaloo juures on alati oluline see, mida mäletatakse ja kuidas mäletatakse. Mind üllatas, et ajaloolise traditsiooni kogumise aruannetes 1920. aastatest on hämmastavalt vähe juttu 1905. aasta sündmustest. Hilisemad pöörded, nagu maailmasõda, impeeriumi häving, Vabadussõda ja omariikluse teke olid jõudnud juba palju kustutada ja ähmastada. „Ajalugu algab sealt, kus lõpeb mälu”, on mõnevõrra liialdades öelnud mnemoajaloo klassik Maurice Halbwachs, sestap nõuab ka Aitsami paljuski mäletamisele tuginev materjalikogu allikakriitikat igal sammul.

Aitsami ideoloogiline positsioon on kooskõlas rahvusliku narratiivi põhimudeliga: vaenlased olid saksa mõisnikud ja kirikuõpetajad, tsaarivalitsus oma sunniaparaadiga. Kiiresti moderniseeruva eesti ühiskonna poliitilise spektri erinevad värvid ei eristu siinjuures kuigi eredalt. Sotsialistid (tsentralistid ja föderalistid, enamlased ja vähemlased), radikaalid, liberaalid, konservatiivid – neist on siiski rohkem või vähem, kas otse või riivamisi räägitud. Sisulise toimetaja Toomas Hiio ulatuslikud seletavad kommentaarid koosnevad valdavalt Aitsami tekstis märgitud asutuste ja isikute kirjeldusest lühiandmetest, mis pärit enamasti teatmeteostest. Hiio ja teost kvaliteetsete fotodega varustanud Mart Jagomägi on raamatu kaasautorid, kes on toonud käsikirja meie aega ja andnud sellele tänapäevase näo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming