Miks ajaloo lõpp ikka hapuks läheb?

Hasso Krull

Ajaloo lõpp on äranämmutatud teema. Alles see oli, kui Francis Fukuyama lehvis nagu valge tuikene üle globaliseeruva ilmamaa, kudrutades kõikidele, et sõjad ja verised revolutsioonid lõpevad ära... Siis aga käis trahh-trarahh, paar pilvelõhkujat kõmmutati maapõhja ning terve filosoofia muutus. Valgest tuikesest sai must kaaren, kes kraaksus kõikidele kurivaimudele kadu. Mõne aja pärast, ennäe imet! kaaren tikub jälle tuikeseks tagasi.

Fukuyama polnud ajaloo lõpu esmakuulutaja. Nagu ta ausalt viitas, oli selle mõtte välja käinud juba Hegel, kelle meelest ajalugu lõppes Jena lahinguga 14. oktoobril 1806, kus Napoleon võitis Preisi kuninga väed. Samal ajal lõpetanud Hegel ise oma „Vaimu fenomenoloogiat”. See pilt on nagu kaader filmist: püssid pauguvad, suurtükid raksuvad, kõigi aegade kõige suurem filosoof aga istub oma kirjutuslaua taga ja mõtleb kuuldavalt: Uhh, saaks see jama juba ükskord läbi! Küllap siis saab ka ajalugu otsa. Eks nõnda panengi kirja – pärast mind ei tule niikuinii enam uut ega paremat filosoofiat.

Hegeli mõtetest haarasid paljud kinni. Üks neist oli Richard Wagner, kes ise küll otseseost Hegeliga eitas (miks, seda on hiljuti seletanud Joachim Köhler oma 2001. aastal ilmunud mahukas Wagneri biograafias). Wagner lisas maailma kõige targemale filosoofiale ka maailma kõige ilusama kunstiteose, ooperi „Nibelungi sõrmus”, mis kõigi kunstide senise arengu koondas ja lõpule viis, edaspidi võidi keskenduda akustikale ja dekoratsioonide maalimisele. Puudu jäi veel ainult mees, kes maailma rahvad vabastaks – need olid oodanud terve pika ja piinava ajaloo, et kord saabuks saksa rahvas kehastuv „välise ja seesmise vabaduse süntees”.

Muidugi lähtus Hegelist ka Marx, kelle ajaloolõpu nägemus seisis rahvastest kõrgemal. Vastu ootusi läksid tema vaated hästi peale Euroopast nõrgema tööstusega Venemaal, kus samal ajal ometi kääris hoopis lennukamaid ideid. Fjodor Dostojevski uskus, et aegade lõpp on tõepoolest kätte jõudmas: selle tõendiks oli juba see, kuidas Venemaal tõstsid pead liberaalsed intellektuaalid, sotsialistid ja anarhistid, õigeusu kiriku ja tsaaririigi vastased. Oli aga selge, et nemad ei saa võita – Jumal on kavandanud tuleviku teisiti. Siiski maalis Dostojevski oma viimases romaanis „Vennad Karamazovid” ühe hoiatava pildi, mis võiks juhtuda, kui Jumal poleks ette määranud, et Venemaa päästab maailma. Selle nägemuse, mis on tuntud kui „Poeem suurinkvisiitorist”, omistab ta kuratlikule vabamõtlejale Ivan Karamazovile: seal on Jeesuse toodud vabaduse asemel saabunud „inimeste ülemaailmaline õnn”, kus kõik vajadused on rahuldatud ning inimkond on muutunud „üldiseks ja kokkukõlaliseks sipelgapesaks” (ehk meie mõistes, globaalseks tarbimisühiskonnaks).

Dostojevski mõtted mõjutasid tublisti teist venelast, pärast 1917. aasta revolutsiooni emigreerunud Aleksandr Koževnikovi, kes sai Prantsusmaal tuntuks Kojève’i nime all. Raamatus „Alexandre Kojève: filosoofia, riik ja ajaloo lõpp” (1990) näitab Dominique Auffret, kuidas Kojève Dostojevski ideed ümber pööras. Revolutsioon oli tõestanud, et jumalik ettehooldus ei kehti: järelikult pidi ajaloo lõpp teostuma vastupidisel viisil, nii, nagu seda visandakse Ivan Karamazovi kujuteldavas poeemis. Kolmekümnendate aastate algul viis Kojève need järeldused kokku Hegeli filosoofiaga. Tõeline ajaloo lõpp oli saabunud alles Vene revolutsiooniga, selle lõplik täideviija oli Stalin ning ajaloo viimane filosoof muidugi Kojève ise. – Pool sajandit hiljem korjas sama skeemi üles Fukuyama, tehes muidugi kosmeetilised parandused ja naeruvääristades „kommunismi” ja „fašismi”, mis olid selleks ajaks läbi põlenud.

Võib tekkida tuikav küsimus, miks nii visalt kuulutatav ajaloo lõpp oma kõikvõimalikes teisendites ikka hapuks läheb? Raske oleks sellele lühidalt vastata. Siiski saaks anda kaks pidepunkti. Esiteks, see, mida nimetatakse ajalooks, ei ole sugugi kõikide inimlike püüdluste universaalne summa, vaid soovmõtlemisel põhinev konstruktsioon. Ajalooga spekuleerivad mõttekäigud sobivad küll hästi vägivalla õigustamiseks, kuid ei aita seda vältida. Teiseks, sõdu ja vihavaenu ei saa kaotada erinevuste kaotamisega. Selline taotlus ise on vägivaldne. Katse allutada maailma mingile ainsale printsiibile lootuses, et see tühistab konfliktide põhjuse, on täiesti mõttetu. Konfliktid hoopis kuhjuvad lumepallina, ning iga järgmine impeerium peab korraldama eelmistest vägevamad tapatalgud.  Selle asemel, et erinevusi purustada ja kustutada, peaks otsima viise, kuidas neid hoida ja healoomuliselt arendada. Millal seda tegelikult, praktiliselt mõistetakse? Vastust teab vaid tuul, kes ühtki ajalugu ega ajaloo lõppu ei usu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming