Miks jalgpall nii populaarne on?

 

Jan Kaus, kirjanik: Võib-olla seetõttu, et vastusevariante on niivõrd palju: jalgpall kanaliseerib rahvuslikke alaväärsuskomplekse, jalgpall on ühiskonna mudel, jalgpallis ühinevad sport, teater ja sõda, see on parim, mida meie ühiskonnal Colosseumi asemel anda on, jalgpall on lahe...

 

Indrek Schwede, spordiajakirjanik

Jalgpalli levikule andsid hoo kolm põhjust: tööstusrevolutsioon XIX sajandi Põhja-Inglismaal, tekkinud töölisklass, kes vajas ajaviidet, ja transpordi areng. Jalgpall oli ainus pallimäng, mis enam-vähem tänapäevasel kujul toona olemas oli. Ja olemas oli ta tänu oma lihtsusele! Ta oli ikka nii olemas, et oma õpiaastatel Sidney Sussexi kolledžis (1616 – 1617) oli tuntud mängija ka Oliver Cromwell. Inglased on avastanud, et juba 1514. aastal kirjutas Alexander Barclay 20realise luuletuse jalgpallist. Veelgi enam, Shakespeare’i 1593. aastal kirjutatud “Vigade komöödias” on neli rida, milles on sümbolistlikult kasutatud jalgpalli (mänguvahendi tähenduses) kujundit.

Jalgpall, mis enne oma võidukäigu algust 150 aastat tagasi oli Inglismaal umbes 30 korral ära keelatud, kujunes linnadesse kogunenud meestemassile oluliseks toetuspunktiks. Maaelu hüljanud inimesed olid harjunud ajast aega kestnud tavadega, mis andis neile kindlustunde. Nüüd asendas seda kõike lojaalsus kindlale klubile. Igal meeskonnal kujunes välja oma stiil, publik sai igal nädalavahetusel kaasa elada samadele mängijatele ning üheskoos mindi läbi vedela ja paksu. Jalgpall pakkus vaheldust üksluisele  tööle ja aitas unustada toimetulekuraskused. Jalgpall andis võimaluse kuuluda kuhugi, samastuda kellegagi.

Täna pole jalgpall sugugi pelgalt meelelahutus, millena ta sündis. Jalgpall tähendab identiteeti ja lojaalsust. Jalgpall pole ammu enam töölisklassi mäng: tänapäeval on maailmas 200 miljonit mängijat, kellest 40 miljonit on naised. Inglise kirjamees Hunter Davies kirjutas kaks aastat tagasi, kuidas ta naudib kuulumist jalgpalliühiskonda: “Sel nädalavahetusel vaatas Inglismaal liigamänge 1 334 000 inimest, number, mis on umbes 300 000 võrra suurem sellest hulgast, kes käis Inglismaa kirikutes, jalgpallifännid on nõnda riigi suurim kogudus nädalas.”

Mõnigi mõtleja on pidanud jalgpalli relvaks, millega pärast Teist maailmasõda poliitilise võimsuse kaotanud Inglise impeerium on suutnud oma mõju säilitada. Võib-olla see polegi vale – jalgpalliusku on pööratud ju terve maailm!

 

Indrek Kannik,

poliitik

Jalgpall on nii populaarne seepärast, et ta on demokraatlik. Edu võivad saavutada nii pikad kui ka lühikesed, üsna noorukesed kui ka spordi mõttes üsna vanad, nii vaesed kui rikkad. Kui tänases mõistes jalgpall XIX sajandi teise poole Inglismaal tekkis, siis kujunes see põhiliselt töölisklassi harrastuseks. Tänaseks on pilt kardinaalselt muutunud: jalgpalli armastavad ja mängivad ühtmoodi nii väga vaestest peredest pärit lapsed Aafrika külades kui meie mõistes päris jõukad Ühendriikide (ja seda riigis, kus jalgpallitraditsioonid mitu korda nõrgemad kui Euroopas või Ladina-Ameerikas) kõrgema keskklassi lapsed. Ameerika poliitikas on isegi tuntuks saanud termin Soccer Moms, s.o valgenahalised ja haritud kõrgema keskklassi naised kolmekümnendates ja neljakümnendates eluaastates, kelle pojad ja tütred käivad vutitrennis ning kes suuremate parteide hinnangul on just see valijate grupp, kes määrab valimiste lõppsaatuse.

Jalgpallimeeskond on mõnes mõttes väike ühiskonnamudel: ka seal tekivad oma liidrid. Jalgpalli meeldiv eripära on aga see, et kui liider kipub muutuma staaritsevaks tegelaseks, kes meeskonna huve enam ei arvesta ja rohkem iseennast naudib, siis suunab iga vähegi kogenud treener selle mehe peatselt varumeestepingile oma elu üle järele mõtlema. Ühiskonnas see paraku alati nii ei lähe.

 

Jaan Tootsen,

Eesti Raadio “Ööülikooli” toimetaja

Ma ei saa öelda, et ma ei ole kunagi jalgpalli mänginud, aga need mängud on jäänud kõik lapsepõlve  reaalkooli ahtakesele palliplatsile, kus suurem osa ajast tuli üle müüri lennutatud palle autode vahelt päästa. Kui koolivendadest sirgusid mehed, sain ma aru, et jalgpall on väga valus mäng ja mul on siiamaani natukene hirm palliga pihta saada.

Mu ema on kirglik jalgpallisõber, tal on oma lemmikmeeskonnad ja mängijad. Neid sibavaid mehi, kes kõik on ühtemoodi riides, tunneb ta nime- ja nägupidi.  Tema jaoks on  jalgpalli vaatamine püha üritus, mis katkestab mis tahes tegevuse. Mina vaatan ka, aga eristan teiste seast ainult kiilakat kohtunikku.

Ma ei tea, mis on jalgpalli fenomen, milline nähtamatu vaim ühendab maailma jalgpallisõpru. Miks mängivad nii poisikesed kui filosoofid?

Sellest, kuidas eesti mõtleja mahutab jalgpalli oma elu- ja ilmapilti,  saan rohkem teada sel pühapäeval kell 19 Tallinna Kunstihoones, kui toimub raadio “Ööülikooli” jalgpalliteemalise ümarlaua avalik salvestus. Jalgpalli kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast kõnelevad kultuuriloolane Esta Tatrik, itaalia filoloog ja luuletaja Ülar Ploom, kunstnik Jaan Toomik, semiootik Alvar Loog jt.

 

Esta Tatrik,

kultuuriteoreetik ja fänn

On üks mis kindel, jalgpall on tänapäeva maailma kõige olulisem sfääriline keha. Ilmselt on asi jalgpallikultuuri haardeulatuses ja mahutavuses. Ühtpidi massiivne, kohati globaalne vaatemäng, teisalt popkultuuri aksessuaar. Identiteetide laenukontor, kuuluvuse vormilahendus. Kas jalgpalli ees on kõik viimseni võrdsed – nii mängu kultuurilistesse tähendustesse sobitav teoreetik kui ka teise fänni suunas kiirendatava rusika omanik? Jalgpalliga kohtumine ei pruugi turvaline olla kummalgi juhul. Oma regulaarsuses sisaldab jalgpall alati ootamatuse osiseid.

Kõneldes jalgpallist kui (sub)kultuurist, kunstist või sotsiaalsest fenomenist, ei saa unustada mängu ilu. Kes on kord mängu esteetikat ja kombinatoorikat lugema õppinud, selle maailm ei saa enam kunagi päriselt jalgpallivabaks. Jälgige mängu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming