Miks kõike, mida saab teha, ei saa öelda

Verbaalne vaikimine ei tähenda automaatselt mõtte puudumist, vaid praktikal põhinevat uurimistööd, mõtlemise liikumist mitteverbaalsetel, kujundlikel, kogemuslikel radadel.

MARGUS VIHALEM

Üks suuri filosoofilisi küsimusi on olnud, kas mõelda ja tegutseda on võimalik ilma sõnade vahenduseta. Viimasel ajal kaldume küll pigem arvama, et see küsimus on ekslikult sattunud filosoofia valdkonda, sest filosoofia on ikka ja jälle tahtnud tegeleda sellega, kuidas me mõtleme ja sealjuures mõisteid kasutame, ümber mõtestame või suisa uusi loome. Kui filosoofiat nii mõista, jääb sõnadeta mõtlemine ja tegutsemine niisiis filosoofia pädevusvaldkondade hulgast välja.

„Vasar ja vaikus“ julgeb seda teemat puudutada ja sugugi mitte pealiskaudselt, ehkki raamatu suhteline lühidus (koos viidete, bibliograafia, illustratsioonide nimekirja, nimeloendi ja paljude fotodega kokku 128 lehekülge) ei võimalda just teab mis sügavuti teemasse süveneda. Peab möönma, et tööriistade filosoofiat me sealt siiski ei leia, kui midagi sellist üleüldse võimalik on – pigem võib rääkida töö filosoofiast või veelgi konkreetsemalt käelise töö filosoofiast.

Siukoneni lähenemine on vähem teaduslik ja rohkem filosoofiline, ta ei uuri seda, kuidas me (mõtleme, kui) midagi teeme, vaid eelkõige seda, mis toimub, kui me midagi teeme, või ka teisiti öeldes (esteetiliselt), kuidas me seda tajume ehk tunnetame, mida me teeme. See resoneerib omapäraselt kunstimaailmaga (eriti kontseptuaalse kunsti puhul), kus käsitsitöö osatähtsus mõtlemise ja mõistetega võrreldes on tublisti vähenenud või puudub sootuks. Ja see seos ei ilmne ainult kunstimaailma eemaldumisega käelisest tegevusest; käelise töö kogemus kui selline on meie tehnoloogiast tulvil maailmas üha haruldasem, piirdudes tihti vaid nupuvajutuse või puutetundlikul ekraanil sõrmede vedamisega.

Raamatu esimeses osas käsitleb autor selliseid kunstnikke nagu Auguste Rodin, Arnold Schönberg ja Eva Hesse, tuues välja nendele eripärase viisi oma loomingut käeliselt luua. Tegemist ei ole ainult küsimusega sellest, mida need kunstnikud oma peas mõtlesid või südames tundsid – väga olulist rolli nende loomingus mängib see, kuidas nad seda tegid, millistest materjalidest, milliste tööriistadega, milliseid töövõtteid kasutades. Niisiis toob Siukonen fookusesse (tagasi) kunstnike oskuse midagi kätega luua ning liigub kunsti mõtestades, võttes abiks mõtlejad nagu Locke, Rousseau ja Heidegger, tagasi sinna, kus eristus kunstniku ja käsitöölise vahel ei olnud olemuslik. Sest kunstnik, kes midagi oma kätega loob, on ühtaegu ka käsitööline selle sõna otseses mõttes: inimene, kes valmistab midagi oma kätega.

Siukoneni raamat on ühelt poolt huvitav ekskurss loomemaailma telgitagustesse, materjalide, tööriistade ja töövõtete sõnaahtasse maailma, teisalt aga julgeb Siukonen küsida: mis siis, kui filosoofide ja teiste mõtlemisalade esindajate arusaam käelisest tegevusest, füüsilisest tööst ja muust sellisest on tihti liiga ühekülgne sel lihtsal põhjusel, et sellest ollakse võõrandunud või sellega puudub kokkupuude?

Ja võib ka muidugi küsida platonistlikult: kuidas ikkagi ja milliste protsesside kaudu teostub kunstiline idee materjalis, millel justkui puudub igasugune loomus, emotsioonid, hing? Kas pole selleski küsimuses varjul teatav filosoofidele nii vajalik eneseiroonia: mis siis, kui iga materjal, millest vormub kunstiteos, suunab oma omadustega loojat varjatult juba teatud ideede juurde? Mis siis, kui kunstiteos kui loome on olemuslikult (tähenduses „lähedalt“) seotud sellega, millest, milliste võtete ja milliste vahenditega midagi luuakse. Ehk sõnastades seda etümoloogiliselt: kuidas loome on vahendatud vahendi enda poolt?

Nagu Siukonen rõhutab, ei käsitle ta kõne all olevas raamatus (käelise) töö ühiskondlikku või emantsipeerivat aspekti, vaid teda huvitab eelkõige seos „mõtlemise vormi“ ja „kõnelemise probleemi“ vahel, unustamata muidugi, et see seos tuleb esile kolmnurgas, mis koosneb mõtlemisest, kõnelemisest ja tegutsemisest. Raamatu juhtlõnga moodustavad küsimused, kuidas mõelda sellest, mida tehakse. Kas kõnelemine sellest muudab tehtu sisukamaks ja selle tähenduse sügavamaks? Või hoopis suunab tähelepanu kõrvale, eksitab meid teooriatesse ja teoreetilistesse mõlgutustesse? Juhatab eemale sellest, mis tegelikult toimub?

Nende küsimuste valguses on kahtlemata oluline raamatus mainitud Griselda Pollocki püüdlus näidata, et mis tahes sõnatu kunstiline tegevus kätkeb endas siiski mõtlemist ja et neis tegevusis tuleb näha mõtlemise eri viise, mis pole lihtsalt verbaalse mõtlemise tummad ja seega ebatäiuslikud koopiad. Verbaalne vaikimine ei tähenda automaatselt mõtte puudumist, vaid praktikal põhinevat uurimistööd, mõtlemise liikumist mitteverbaalsetel, kujundlikel, kogemuslikel radadel, mille tähendust peamiselt sõna jõu allutamisega tegelevatel teoreetikutel vaid osaliselt õnnestub mõista.

Loomine, olgu siis kunstiteose või tarbeeseme loomine, ei ole ainult mõtlemise, tegutsemise ja sõnamise küsimus, vaid seal kusagil vahel, sõnadeta teadmise vaikuses, mida täidavad höövlilaastud või pintsli peaaegu hääletu libisemine lõuendil, tööriistad, mis asuvad justkui inimkeha ja sellega kohtuvate materjalide vahel. Tööriist on see, mis annab inimkehale vahetu ligipääsu, sekkumisvõime kujundatavate materjalide sügavusse (mõelgem loole, kus üksikule saarele sattunu loodab saarelt tagasi tsivilisatsiooni rüppe pääseda paadiga, mis suure vaevaga välja tahutult liiga raskeks osutub, et see vette jõuaks – siin ilmneb omal kombel tegutsemise ja mõtlemise konflikt).

On isegi naljakas mõelda, et ilma töövahenditega ei suuda inimene puiduga midagi peale hakata, kuid nende vahendite leiutamine on kaude kaasa toonud ökosüsteemide hävingu, mis jätkub üha kiirenevas tempos (mõelgem kas või tuttavale kogemusele linnalähedasest võserikust, mille inimpilgule varjatud, kuid pulbitsevast elukeskkonnast mõne nädalaga võib saada elutu autode parkimisplats ja sellega omalaadne mälestusmärk elule).

Ehkki tööriista mõiste kui selline on eriti digitaalrevolutsiooni tingimustes mõõtmatult laienenud, ei kaldu Siukoneni käsitlus kaugemale lihtsatest vahenditest, millega inimene puitu või kivi vormib. Ja selleks on tal oma põhjused: tema käsitlus toob pigem esile käsitsitöö ja masinatöö põhimõttelise erinevuse. Raamatut lugedes meenub Chaplini film „Moodsad ajad“, kus filmi peategelane, kes töötab tootmisliinil (kus tuleb mutrivõtmetega rutiinselt korrata kahe mutri kinnikeeramist), hakkab kogu ümbritsevat tajuma üksnes tootmisliini binaarse, kõikemääratleva loogika seisukohast.

Tagasipöördumine inimlikku tajumaailma osutub äärmiselt keerukaks ülesandeks ning demonstreerib masindatud reaalsuses varitsevat ohtu inimlikkusele. Sellise masindatud keha poliitika vastu toob Siukonen mõtlejad, kes näevad ainsa pääseteena lihtsa käsitöö voorusi – seisukoht, milles on kahtlemata oma sõnum, kuid mis ometi mõjub masinatest küllastunud maailmas (kes meist poleks mõtisklenud hammaste pesemise masina, mis taandab seda hoidva käe lihtsalt masina mehaanilise jala rolli, vajalikkuse üle!) naiivselt ja anakronistlikult.

Nii jõuame küsimuseni, mis Siukoneni käsitluses tundub keskne: kas mõte, sõna ja tegu käivad käsikäes või liiguvad eri teid pidi? Juba ammusest ajast leidub tähelepanekuid sellest, et teadmine ei pruugi alati olla sõnastatav: kõnealuse teose autor viitab näiteks Denis Diderot’le, kes kurdab töötegijate kehva sõnastusoskuse üle, kui tal tuleb entsüklopeediale koguda ainest eri tööde tegemise kohta. Nn vaikiva teadmise mõiste on XX sajandi leiutis, kuid oskusena on see kahtlemata igivana: ilmselt alles meie kõike verbaliseerida püüdev ajastu on esitanud nõude, mis pole sugugi alati olnud aktuaalne – suuta öelda seda, mida tehakse. Sest möödunud ajastute tegutseja ei vajanud sõnastusoskust, primaarne oli tegu ja selle tulemus, ja tegu sai õppida, ilma et seda oleks pidanud sõnastama.

Jõuame siit omakorda küsimuseni käe, aju ja häälepaelte võimalikust sümbioosist käelise loome protsessis. Nagu Siukonen väidab, on ekslikult kaasaegset kunsti eesotsas Marcel Duchamp’iga süüdistatud käsitööoskuste kaotsimineku põhjustamises. Claude Lévi-Straussi kirjeldatud bricoleur ei ole kuhugi kadunud, Brâncuşis ja teistes temasarnastes kunstnikes elab edasi arvatavalt ürgne, inimest vorminud iha kasutada käsi selleks, et muuta maailma inimese ümber ja sellega ka inimest ennast.

See ürgne iha ei peagi päädima ülima täpsusega häälestatud lausungites sellest, mida tehakse, keel jääb ikkagi eelkõige esteetiliseks nähtuseks ega saa kunagi maailma ja selles toimuvat vahetult või teadusliku täpsusega edasi anda. Ja seda mõistab ilmselt ka Martin Heidegger, kelle arvates üksnes tööriista kasutamine saab meile anda arusaama sellest, mis see tööriist ja töö, mida selle abil tehakse, õigupoolest endast kujutavad. Heidegger ja Brâncuşi, filosoof ja kunstnik, teavad – ehkki erineval viisil –, mida tähendab teada ja osata.

Ja seda teab ka Siukonen, kelle raamat tuletab meile meelde lihtsat asja, et tegemine ei eelda paratamatult ütlemist ning sõnad käivad küll asjadega koos, kuid mitte kunagi ei asenda neid. Mõeldes koos Heideggeri, Wittgensteini, Dewey ja Lévi-Straussiga, mõistab Siukonen, et käeline töö ja selle protseduurid on samuti kontseptuaalne tegevus, kus mõiste asemel võib olla küll konkreetne töövahend või töövõte, kuid need on siiski osa protsessist, mis seob paratamatult ühte töötegija, selleks kasutatava töövahendi ning töö tulemuse, ilmnegu see siis kunstiteose või millegi muuna.

Sellisena on Siukoneni teos väärt lugemine kõigile, kes soovivad üksnes sõnade juurest tagasi pöörduda asjade eneste ja nende tegemise juurde. Üksnes nii on võimalik mõista seda, miks kõike, mida saab teha, ei saa öelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming