Miks ma armastan

Valle-Sten Maiste

Punaprofessoritega koostöö tegemisega kaasneb ikka häda. Selles seltskonnas, kes vaimunärimisega iga päev kokku ei puutu, on punaprofessorite tegevuse kohta hea sõna poetamine väga halvamaiguline avantüür. On mõistlik enda teada jätta, et sul on nendega midagi pistmist. See on häbiasi, mille mainimine võib kaasa tuua halastuseta mõistmatuse ja põlastuse.

Muidu nii tolerantsed peatoimetajad ohkavad järjekordsest punaprofessori artiklist kuuldes kaastunde- ja etteheiteseguselt. Aastatega koduseks muutunud rääkivad pead nädalavahetuse ühiskonnaelusaadetest avaldavad raadiokanalites hukkamõistu. Punaprofessorite avaldamist taunib otseselt oma kõnes koguni president.

Kirjeldatule lisandub ent veel varjatud, toimetajate teada jääv pärakülg. Punaprofessoriga läbikäimine pole kaugeltki nauding. Tunduvalt lihtsam on pöörduda enamasti emotsionaalselt üliintelligentsete isamaalaste poole. Kui mõni erand välja arvata, on ajalehetoimetaja suhtlus isamaalasega meeldiv ning asjassepuutumatute liiasusteta. Kokkulepitud lood saavad lubatud ajaks valmis ning jõuavad toimetajani heas keeles.

Punaprofessor laseb ennast paluda ja eritab arrogantsi. Pole võimatu, et ta on avaldanud oma sulle lubatud artikli või osa sellest juba mujal ja peab niisugust toimimist küsimata õigeks. Punaprofessori lood jäävad sageli viimase minuti peale. Professor annab mõista, kui hõivatud on ta muude olulisemate asjadega.

Sageli on punaprofessori töö sedavõrd viimistlemata, et sõna otseses mõttes kümnendikust on võimalik üldse midagi aru saada. Loomulikult peab professor põhjuseks ajakirjaniku harimatust. Loo arusaadavaks ümberkirjutamisele võib kuluda terve päev ja vaatamata su pingutusele kaotab keeletoimetaja punaprofessori loo lugemisel närvid.

Kui punaprofessori töö on avaldatud, siis ei usu ta, et tema lugu toimetasid sina, kollanokast noorsand, kes vaid ideoloogilise tallalakkumise hinnaga toimetuses tööl püsib. Ta annab nii kõnes kui kirjas teada, et toimetamist on kõige räigemate ideoloogilise tsensuuri mallide kohaselt suunanud peatoimetaja, keda omakorda kontrollivad parteikontorid. Selline on üldistav, ent mitte liialdatud pilt kokkupuuteist punaprofessoritega.

Mis pagana päralt siis nendega jamada? Hea põhjus oleks muidugi solidaarsus seisukohtade osas. Kuid seda mul ainitiselt ei jagu. Ka Mart Laari käsitletud teemad vajavad ehk mitmetahulisemat läbimõtestamist. Ometi austan nii Sinimägedes vastupanijaid kui soomepoisse sügavalt. Mart Laar, kes märkimisväärse tegevuse kõrvalt riigimehena on nii palju ka ajaloolasena jõudnud, väärib vaieldamatut lugupidamist.

Ometi on punaprofessorid oluliste küsimuseasetustega avardanud meie pigem instinktiivset kui mõtestatud rahvuslikku horisonti. Punaprofessoreid tuleks avaldada juba Milli aluspõhimõtet „seista selle eest, et vastumeelseimadki mõtted saaksid avaldatud, sest iial ei tea, kus ja millal need võivad õigeks osutuda” järgides. Või nagu sõnastas aasta ajakirjanik Barbi Pilvre: „Mul tekib instinktiivselt vasturektsioon, kui mingeid mõtteid ja inimesi tahetakse piirama hakata”.

Ansiplik ja indrektoomelik arusaam, nagu võiks kommunismiga lõpparve teha, asendades ebasoovitavad mõttesuunad üleöö lihtsalt teiste, ideoloogiliselt õigetega (neoliberalism), on häbematu ja uskumatult naiivne. Loomulikult oli  mäslev vasakpoolsus jama, nagu on jama igasugune ratsionalistliku joovastuse ajel teostatud väljakujunenud eluilmade järsk lõhkumine. Kuid jama on ka väide, et punaprofessorid – see end tänapäeval teisitimõtlejatena tajuv käputäis – esindavad kommunismi viimast ohet.

Ei hoidnud nemad ülal meie vaimset ja füüsilist vanglat ega kanna nad selle pärandit. Pigem on punaprofessorid ebamugavad, kuna ei lase oma torkimistega unustada kollektiivset kaasajooksiklust, mida tuli ette laiades massides peaministri(te)ni välja.

Professorid ei meeldi neile, kelle jaoks kommunismipärandi laialdane ja kõigekülgne vaagimine on ebamugav. Konformism ei väljendu alati konkreetselt parteipiletis. Pugejalikkus, karjäärihimu või lihtsalt alalhoidlikkus on sünnitanud tohutult kaasajooksiklust ja tumma allumist. See oli üks kompartei juhitud ühiskonna alustalasid, mis vohab kapitalismiski. Närust konformismivalmidust püütakse õigustada väitega, et oleme kogu aeg olnud südames õiged, oleksid vaid olud olnud õigetele soodsad. Ristisõda punaprofessorite vastu on selle närususe üks peamisi sümptomeid.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming