Miks nad siis politseid ei kutsunud?

Mõned soovivad, et Punaarmee Eesti laskurkorpuse ja SSi Eesti leegioni sõda ei lõpeks kunagi, sest mingit poliitilist kasu või vähemalt tähelepanu annab sellest kodusõjast ikka välja imeda.

Mati Hint

Lääne demokraatias ja vabaduses kasvanud-elanud inimeste naiivsuse üheks naljanäiteks on rootslastele omistatud küsimus „Miks nad siis politseid ei kutsunud?“, kui teemaks on olnud süütute inimeste küüditamine okupeeritud Eestis. Olen ikka arvanud, et selles küsimuses on omajagu liialdust, aga enam ma nii ei arva. 14. septembril peeti Tallinna ülikoolis maha rahvusvaheline konverents „Eesti kultuuri suurpeod maailmapärandis“. Keskne teema oli Eesti (Baltimaade) laulu- ja tantsupeod.

Konverentsi peakorraldaja Iivi Zajedová (Tallinna ülikool) oli seadnud eesmärkideks mõttevahetuse üleilmse eestluse võrgustiku võimaluste üle ning Välis- ja Kodu-Eesti lähendamise. Üheks konverentsi alusmõtteks oli Eesti käsitamine Väike-Eestina ja globaalse eestluse käsitamine Suur-Eestina. Konverentsi esimene positiivne üllatus oli võõrapäraste nimedega Guntis Smidchensi (Washingtoni osariigi ülikool Seattle’is) ja Stanislav Nemeržitski (Tallinna ülikool) laitmatus eesti keeles peetud kõned. Mõttevahetuseks võiks anda ainet Egge Kulbok-Lattiku ettekanne „Eesti kultuur ja riiklik kultuuripoliitika“. Jäi mulje, et kui Kulbok-Lattikul oleks olnud rohkem aega, oleks ta saanud veenvalt näidata, et 1934. aasta riigireformi järgse Eesti Vabariigi, Eesti NSV ja praeguse Eesti Vabariigi kultuuri suunamise ja rahastamise skeemid on üsna sarnased: eesmärk on (olnud) kultuuri kontrolli all hoidmine ja poliitiline ärakasutamine. Kultuuri ja poliitika seostest kujuneski üks konverentsi mõttevahetuse raskuskese.

Ernesaksa fenomen

Hain Rebas igatahes kõneles oma ettekande „XX sajandi Suur-Eesti laulupidude politiseeritus“ teeside sõnaühendi „Ernesaksa fenomen“ piisava selgusega lahti. Tema hinnangus avas Ernesaksale tee Eesti NSV muusikaelu juhiks tõusmisel temast andekamate ja suuremate teenetega muusikute põgenemine Läände ning Eestisse jäänute represseerimine. Küllap selles väites on tõetera, aga pole Ernesaksa süü, et Juhan Aavik, Eduard Tubin, Olav Roots jt Läände põgenesid, kodumaale jäänutest aga näiteks Tuudur Vettik, Cyrillus Kreek, Riho Päts jt represseerimise või põlustamise ohvriks langesid. Ernesaks lihtsalt täitis tühjaks jäänud koha. Kas oleks parem olnud, kui ta poleks seda teinud? Võib-olla poleks siis tulnud ka 1988. aasta öölaulupidusid ja Eestimaa laulu.

Ernesaks polnud ainus, kes astus tühjaks jäänud (tühjaks tehtud) kohale. Eesti keeleteadus oli sõja järel sama armetus olukorras kui muusika. Peaaegu kõik prominentsed keeleteadlased ja õppejõud olid põgenenud Läände: Andrus Saareste, Julius Mägiste, Julius Mark, Johannes Aavik, noorematest Alo Raun, Valter Tauli jt; Elmar Muuk oli juba 1941. aastal GULAGis hukkunud. Plats oli täiesti tühi. Eesti keeleteaduse suunda hakkasid määrama Venemaalt tulnud Eduard Päll ja Kristjan Kure ning küllap oleksid ka Sidorovid ja Petrovid olnud valmis appi tulema äsja vennasrahvaks saanutele. Istusime Hain Rebase ettekande ajal Martin Ehalaga kõrvuti, vaatasime teineteisele otsa ja ma ütlesin professor Ehalale (kes oli 1990. aastal pedagoogikaülikooli lõpetades minu üliõpilane): „Võib-olla me ei istuks siin kõrvuti eesti keele professoritena, kui Ariste poleks teinud sama, mida tegi Ernesaks.“

Paul Ariste nõukogudeaegsetes elulugudes kirjutatakse, kuidas peale fašistliku okupatsiooni lõppemist määras nõukogude võim ta Tartu ülikooli soome-ugri keelte kateedri professoriks. Tegelikkus oli dramaatilisem ja traumeerivam: selline määramine leidis aset alles selle järel, kui Ariste oli NKVD peksukambris (vist Tartu hallis majas) töötlemise järel teinud enesetapukatse. Siis lõpetati mõttetud süüdistused. Kui Ariste poleks tühjaks jäänud kohta täitnud, poleks nii tõhusalt õnnestunud idapoolsetele soomeugri rahvastele oma keeleteadlaskonna koolitamine, aga mine tea, kuidas oleks käinud ka eesti keele käsi. Ariste õppis uue režiimi all ellujäämise reeglid ära. Tema „Eesti keele foneetika“ 1953. aasta trükk algab lausega „J. V. Stalini tööd „Marksismist keeleteaduses“, „Mõningaist keeleteaduse küsimustest“ ja „Vastus seltsimeestele“ on nõukogude keeleteaduse viinud õigele teele …“ Ariste ei unustanud avalikult esinedes naljalt kunagi parteid ja valitsust tänamast, aga selle kohustusliku liturgia kardina taga aitas ta eesti keeleteadusel jälle toibuda ning võttis mõnigi kord riske, mis polnud sugugi kohustuslikud. Ka minule andis ta 1963. aastal oma akadeemikusoovituse Teaduste Akadeemia aspirantuuri kandideerimiseks, Tartu ülikool tahtis vastalise vaimuga cum laude lõpetanust vabaneda (1992. aastast tean, et olin juba üliõpilasena KGB pideva jälgimise all). Ei Ernesaks ega Ariste sidunud end kommunistliku parteiga, kuigi surve pidi olema tugev, sest sellest oleks tulnud suur propagandavõit.

Ernesaks ja Ariste polnud ainsad, paljudes (kui mitte kõikjal) majanduselu, teaduse, kultuuri valdkondades olid oma Ernesaksad ja Aristed, kes hakkasid riski piiril taastama rahvuse elu. See nähtus vajaks uurimist just päästemissiooni edukuse seisukohalt (Mission Impossible), mitte päriskvislingite puhtakspesemiseks. Kui poleks olnud Ernesaksu ja Aristeid, poleks võib-olla ka Hain Rebas saanud taastatud Eesti Vabariigi kaitseministriks (tõsi, mõnevõrra koomilise lõpuga seiklus).

Ajalugude lähendamine

Konverentsi kavandamisel loodeti saavutada suuremat üksmeelt kodu- ja väliseestlaste vahel. Ühendavateks mõisteteks pidid olema Sirje Kiini, Martin Ehala jt pakutud Kodu- ehk Väike-Eesti ja globaalne ehk Suur-Eesti, kuid selline sõnavalik tekitas juba enne konverentsi nii tugevaid eriarvamusi, et mõned eestlaskonna ühendamist oma missiooniks pidavad inimesed konverentsile ei tulnudki, Martin Ehala aga loobus oma teemakohases ettekandes Suur-Eesti sõnaühendist. Mitte kõik kodueestlased ei taha olla väike-eestlased, keda Lääne suureestlastel on alati õigus õpetada üksnes seepärast, et nemad pole sisse hinganud nõukogude okupatsiooniõhku.

Lähendada loodeti ka ajalootõlgendusi. Aga kuidas, kui näiteks Torontos väljaantavas ajakirjalaadses tootes “Tõsiolud jutustavad“ (nr 3, 1994) kinnitatakse Eesti Kesknõukogu ÜRO-Aktsioonikomitee autoriteetsusega, et „Eestimaa laul“ 11. septembril 1988 ja iseseisvusreferendum 3. märtsil 1991 olid “Moskva nõusolekul lavastatud petlikud aktsioonid“? Kõnealuse konverentsi mõni esineja võib-olla ei olegi sellisest jampsist šokeeritud. Sirje Kiin (Suur-Eesti kui globaalse eestluse ja Väike-Eesti kui Eesti eestluse eristamise-ühendamise üks algatajaid) on internatside katses 1991. aasta 14. mail Toompea vallutada näinud Edgar Savisaare meisterlikku lavastust oma võimu kindlustamiseks (Sirje Kiin, Rahvustundest nimega häbi. – Eesti Aeg 16. VII 1991). Sirje Kiin küsib oma artikli lõpus: „Vaene väike eesti rahvas, miks lased end nii kergesti ära lollitada …?“ Selle küsimusega võib nõustuda ka siin ja praegu, aga kuidas lepitada sündmuste täiesti erinevaid tõlgendusi või vastuvaidlematult nõustuda „õigete eestlaste“ ilmselgelt subjektiivsete (pehmelt öeldes) ajalootõlgendustega?

Kuigi konverentsi korraldamise üheks motiiviks oli Kodu-Eesti (Väike-Eesti) ja Välis-Eesti (Suur-Eesti) parem üksteisemõistmine, võib konverentsi järel küsida: kas ikka kõik osavõtjad soovisid seda? Või soovivad mõned hoopis, et Punaarmee Eesti laskurkorpuse ja SSi Eesti leegioni sõda ei lõpeks kunagi, sest mingit poliitilist kasu või vähemalt tähelepanu annab sellest kodusõjast ikka välja imeda. Ei osata ega taheta ennast välja mõtelda alatisest vastandusest meie–nemad. Hain Rebas ei jätnud märkimata, et Ernesaksa kooris laulis endisi korpusemehi (punaarmeelased!) ning Stockholmi Eesti Meeskooris oli endisi soomepoisse ja Eesti leegioni mehi. Stockholmi koori lauljad olid muidugi õigemad eestlased. Ka siis, kui nad Eesti vabaduse eest Ukrainas võitlesid ja seal tegid, mida Saksa sõjajuhid neil teha käskisid.

Kõige õigema eestlase otsingud

Ajalooprofessor Hain Rebas andis selge sõnumi: ajaloouurimise õiged professionaalid ei kavatse loobuda eestlaste liigitamisest õigeteks ja mitteõigeteks eestlasteks. Kas Suur-Eesti mingisugunegi ühisidentiteet on siis üldse võimalik? Väike-Eestiski on võimatu ühe mütsi alla panna okupatsiooniaja küüditajaid ja küüditatuid, koputajaid ja KGB-lasi (esimesed olid tihti ohtlikumad) nagu ka taasiseseisvumise aja võitjaid ja kaotajaid. Nii võitjate kui ka kaotajate ridade diapasoon katab kogu eestluse skaala: mõlemasse kategooriasse mahub nii endisi nomenklatuurseid tippkommuniste kui ka dissidente-katlakütjaid. Mina paneksin ette vähendada minevikule orienteeritud liigituste tähtsust ning tõsta tänapäeva ja tuleviku erikaalu: tähtis on, et Eesti asja ajamisel ei oleks juhthoovad nende käes, kes siin ja praegu õõnestavad usku sinimustvalgesse, kelle poliitiline ja majandusaferism kurnab Eestit, kes on jälle valmis ajalugu võltsima.

Martin Ehala tegigi oma ettekandes “Kuidas määratleda Suur-Eesti identiteeti?“ poolpöörde ja loobus Suur-Eesti identiteedi keelepõhisest määratlemisest, pakkudes asemele tuumväärtusi. Aga mis need on, see ei selgunud. Ehala arvas, et inimisiksuse kvaliteedid nagu ausus või valedest loobumine ei aita edasi Suur-Eesti identiteedi määratlemisel. Ma ei ole kindel, kas mina ühinen vaatega, mis võib avada tee rambivalgusse inimestele, kellele rambivalgus ongi eesmärgiks ja kes eestlusest rääkides seda hoopis õõnestavad. Eestlus vajab väärtusi, nii isiksuslikke kui ka teoreetilisi.

Inglise fennougrist Michael Branch on kirjutanud samast probleemist juba aastal 1993: „… rahvusriiki kuulumist ei tohi otsustada sünnipära või keelega seotud rassikäsitlused, … vaid õpitud suhtumine, s.o. riigi väärtuste respekteerimine.“ (Michael Branch, „Uurali keelte ühine ajalugu: mõningaid mõtteid.“ – Keel ja Kirjandus 1993, nr 3, lk 177). Olen sellega väga nõus, aga ka riigi väärtused ei tohi põhineda silmakirjalikkusel.

Eesti poliitilise debati iseloomulik joon on soov näha maailma lihtsustatult, mustvalgena. On puutumatud (positiivses mõttes), kelle minevikust tohib mäletada ainult sinimustvalget. Ja on teised, kelle igas sammus peab nägema midagi kahtlast, justkui põhjustaks (näitena) isegi Tallinna tasuta ühistransport isamaalistele inimestele suuri kannatusi. Aga elu ei ole mustvalge ka totalitaarse režiimi all, ja eriti siis, kui inimene tahab ka võimatutes oludes midagi saavutada, teha midagi, milleks ta tunneb kutsumust. Üks mu lähedane inimene on natuke teise valdkonna kohta ütelnud: „Päris puhas ei ole keegi.“ Aga vahed on siiski määratu suured.

Eesti suurkirjaniku Jaan Krossi kogutud teoseid ei kaunistaks näiteks tema sõnavõtt Nõukogude kirjanike esimese kongressi neljakümnendal aastapäeval Moskvas 4. septembril 1974 (Jaan Kross, Vahelugemised III. Eesti Raamat, 1982, lk 66–72). See kõne on sisult padukommunistlik. Kross ülistab selles kõnes kõiki 1940. aasta riigireetureid (ka politruk Paul Keerdot) ja tunneb uhkust selle üle, et Eestis etendas just kirjanikkond silmapaistvat osa maailma sotsialismile siirdumise protsessis. Olematuks seda (ja mõnda teist veidi vähem püüdlikku) kõnet või teksti ei tee. Võib-olla olid sellised kõned hind Eesti NSV oludes ebatavaliste reisimisvõimaluste eest, võib-olla pidi see uinutama tsensuuriseltsimeeste valvsust, et lojaalsuse kardina taga ette valmistada midagi olulisemat. Vähemalt Krossil see olulisem tekkis. Kuid kogu terviku mahavaikimine ehk pooltõde oleks ühtlasi osavale.

Inimestel on õigus oma identiteedist küünte ja hammastega kinni hoida, aga on õigus ka muutuda. Kõige tähtsam on ikkagi see, kuhu inimene välja jõuab. Ferdinand Eisenist sai Eesti NSV legendaarne haridusminister, kes suutis kõige väiksemale liiduvabariigile välja võidelda kõige ulatuslikumad õigused üldhariduskooli originaalõpikute kasutamisel (üleliiduliste vene keelest tõlgitute asemel). Eiseni elulugu vastab kõigile korpusemeeste näidiseluedulugude kaanonitele, kuid kõige ebameeldivamast selles elus tavaliselt vaikitakse: Eisen osales vahetult sõjajärgsel ajal eesti perekondade rahvavaenlasteks kuulutamisel, mis tähendas ränka represseerimist kuni füüsilise hävitamiseni. See ebameeldiv fakt ei muuda tema hilisemaid ülisuuri teeneid haridusministrina. Saulusest võib saada Paulus, nagu ka vastupidi.

Mustvalges võtmes ei saa käsitleda ka Lennart Mere reisiodüsseiasid ning küsimuse võib esitada koguni tema riigikogu ees antud ametivande puhul. Leninist on luuletanud mõnigi praegu üliisamaaliseks arvatav rahvapoeet, Stalinist luuletamata jätmine olnuks Stalini ajal lausa ohtlik, kui sa tahtsid olla luuletaja. See ei saa olla uudis. Ma ei ütle, et täiesti laitmatuid kodanikke pole (olnud), neid tuleb tunnustada, sellise võimaluse olemasolugi tuleb tunnustada nagu tähte taevaserval, kuid lihast ja verest inimestega tihti nii ei ole. Ühiskonna madalamatel korrustel valitses/valitseb sama mudel, mis Eesti ühiskonna absoluutses tipus. Kusjuures erandid on peaaegu alati võimalikud.

Kui tahta Eestile tulevikku ehitada, siis muutub minevikust tähtsamaks vastanduse meie–nemad pehmendamine ja mustvalgetest isikulugudest loobumine. Paavst Franciscus on hiljuti ütelnud: “Ideaalset perekonda pole olemas, nagu ei ole ka ideaalset meest ega ideaalset naist, ja ideaalsest ämmast ärme üldse räägigi! Oleme ainult meie, patused.“ (National Geographic Eesti, august 2015, lk 60). Niisamuti pole olemas ideaalset ühiskonda, ideaalset poliitikut ega ideaalset ärimeest (no Reformierakonnal ideaalne rahakapiga ämm on!). See, mis viimaste aastate kestel on välja tulnud (ja kui palju on veel välja tulemata, seda me ei tea) võimukoalitsiooni parteide ja parteilaste demokraatiat ja ausat poliitikat õõnestavatest mahhinatsioonidest, näitab ülima selgusega, et Eesti poliitmaastiku jaotamine „valgeteks erakondadeks“ (vist Tõnis Paltsu leiutatud sõnaühend) ja määritud renomeega Keskerakonnaks on pelgalt mustvalge soovkujutlemise ja elu lihtsaksmõtlemise toode. Kõige valgemad võivad osutuda kõige mustemateks. Valge kardin (kampsun, ülikond) on ilus metafoorne kate pettusele, aga see ei tohi olla jätkusuutlik. Jätkusuutlik peab olema võimalikult aus Eesti.

Kõnealune konverents näitas, et me ei ole isegi poolel teel sinna, kuhu tahame jõuda, kui me üldse teame, mida tahame, mis on kõige tähtsam. Kas jõuda viie kõige rikkama riigi hulka või säilitada elujõuline eestikeelne ja eestikultuuriline Eesti. Kui kõike korraga ei saa, siis tuleb valida. Kui valitakse aususest loobumine või võistlus kõige õigema eestlase tiitlile, siis ei saada lõpuks midagi.