Miks peaks?

Evi Arujärv

Loovkultuuri seisundi teema meedias on igihaljas. Enamasti on tegemist sotsiaalsete tagatiste ja toimetuleku muredega, teemaarendustest aga võib aimata metafüüsilise algupäraga eristaatuse ihalust. Seda eriti juhul, kui tegemist on inimestega, kelle hiilgeaeg möödus Nõukogude okupatsiooni karmides tingimustes, mil kultuuriministeeriumi ostukomisjonid kindlustasid eristaatuse enam-vähem kuulekatele loometöötajale, andes suitsuvorsti saia peale, ja mil äravalitutele võimaldati mõnikord  virtuaalset mängumässugi …

Kindlasti võib inimese ja rahvuse kultuuriline identiteet – aga siis juba laiemas, mitte kitsalt loovkultuuri tõlgenduses – olla selleks oomeniks, mille kohta ei nõuta põhjendusi, eriti veel siis, kui see on ülima eesmärgina kirjutatud põhiseadusesse. Tähendab ju kultuur avaramas tähenduses kollektiivset kogemust ja ühist suhtlemiskoodi, mis kannab sotsiaalse empaatia võimalust ja annab eksistentsiaalse turvatunde. Siiski toob iga järjekordne kurb kaebus loovkultuuri  sotsiaalse alahinnatuse kohta lihtsalt teoreetilisest huvist ajendatud küsimuse: missugused kõige üldisemad funktsioonid või mehhanismid võiksid olla loovkultuuri eristaatuse põhjenduseks?

Esimesena meenub selline üldine kultuurimehhanism nagu matkimine. Sellel põhineb nii kultuur üldisemalt kui ka kunstikultuuri stiilikoodid, mis kehastuvad klassika mõistes. Matkimine on ka pärimuskultuuri põhimehhanism. Mõlemad on siiski üsna väikesed matkimismasinad, võrreldes kommertsiaalse meelelahutuskultuuriga, mis  töötab nagu hiiglaslik globaalne koopiamasin. Matkimine ja kordamine, lihtsad hällitavad struktuurid, rituaalsus, kultuurimällu sööbinud ja sotsiaalsetel refleksidel mängivad suured metafoorid – see kõik väljub loovkultuuri piiridest ja on aastatuhandeid massimanipulatsiooni, kollektiivse eufooria ja ühiskondlike hirmude kujustamise tänuväärne tööriist. Kas võib matkimist, võimukat, uinutavat, suure sisendusjõuga kordamistehnikat, traditsioonilisust pidada eristaatuse aluseks?

Raske on vastata jaatavalt, kui mõelda selle mehhanismi vangistavale  aspektile. Loovkultuuri teine vana mehhanism on tabude lõhkumine: peegeldatava tõeluse ja selle peegelduse vormide avardamine, avangardne mõtteviis, mis omandas aupaiste modernistlikus mõttetraditsioonis. Kuigi lõhkumine võib alati olla vormimäng, on avangardsuse põhimehhanism siiski alati mentaalne äratus – „klassika” vaikelust või argiteadvuse triviaalsusest väljarebimine, uue nägemisviisi ja teadvusseisundi loomine. Olen juba kirjutanud, et seda äratusvõimet võiks pidada loovkultuuri väärtustunnuseks ja seega ka eristaatuse aluseks. Aga see on erapoolik ja skolastiline arvamus. Enamik inimesi ju ei taha jõhkrat äratamist, eelistades äiutamist, ilu- ja harmooniakogemust, rituaali ja massieufooriat – igikestvat laulupidu.

Seda ei saa neile ka pahaks panna. Võib ju äratus näidata inetusi, paljastada isiklikke ja sotsiaalseid sublimatsioone. See võib tähendada kaost, väärtuste devalvatsiooni ja virtuaalse solgitoru legaliseerimist. Traumaatilise toime tõttu on raske loovkultuuri eristaatust põhjendada ka tabude lõhkumisega. On ka üks  suurem probleem: tabusid ju enam eriti ei ole. Ja äratamine ei pääse mõjule ka seepärast, et virtuaalne müra on liiga suur. Et äratuskultuur on traumeeriv ja matkimiskultuur manipuleeriv, siis ei ole kumbki eriti veenev argument loovkultuuri eristaatuse alusena. Et aga metafüüsika järele õhkavate argumentide taga on enamasti loovkultuuri lihtsad toimetulekumured, siis olekski ehk aus ja õiglane selle juurde jääda. Selge on, et inimesed, ka need, kes seisavad oma töö eripära tõttu või muul põhjusel väljaspool  toimetulekusüsteemi, enamasti väärivad seda, et neile on tagatud elementaarsed eluvajadused nagu söök, peavari ja arstiabi. See seisukoht muidugi tähendab, et kunstitegijad peaksid toimetulekust kõneldes üldse lahti ütlema eriseisundi taotlemisest ja metafüüsikast ning haakima end solidaarsuse proletaarsete ideede külge.

Karta on, et see paljudele ei meeldi. On ju meeldivam pälvida hüvesid kui „eriline inimene”, mitte kui „ka inimene”. Alternatiiviks on jätkuv ohvrimentaliteet ja metafüüsikale  apelleerimine. See võib isegi toimida: ka kollektiivse rahakoti hoidjatele meeldib teatud liiki metafüüsika juurdetootmine. Aga eriti väärikas tee see ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming