Miljoneid viinerikaupa ei kompenseeri

Valle-Sten Maiste

Uue valitsuse ametisse astudes sõnas PM: „Eesti inimeste elatustaseme tõusu eelduseks on stabiilne majanduskasv”. Ta võinuks vabalt ka kuulutada, et Reformierakond viib eestlased esimesena Marsile. Nii OECD kui IMF i analüüsides on rõhutatud, et just Eesti majandusarengu silmatorkav ebastabiilsus on põhjustanud selle, et meie majanduskasv on võrreldavate arenevate riikide seas viimasel kümmekonnal aastal keskpärane.  Eesti inimese usk Andrusesse on aga nii suur, et ta peab tema majanduskompetentsust tõsiseltvõetavaks ka siis, kui selle hinnaks on sajad tuhanded ja miljonid kroonid inimeste eneste taskust.       

Ülo Mattheus kirjutab 23. IV Delfis koguni uuest teoorjusest. Ta võrdleb Eesti eraisikute  7,2 miljardi eurost võlakoormat jupijagu väiksema riigieelarvega, tõdedes, et Rootsi pankade käest võlaorjusest vabaks osta me end ei suuda. OECD 2009. aasta aprillis ilmunud Eestit puudutav majandusraport ei piirdu ent kohalikust kontekstist võetud humoorikate paralleelidega, vaid esitab Eesti laenukoormuse rahvusvahelises võrdluses. Eesti eralaenude kasv on sarnase ühiskondliku situatsiooniga saatusekaaslastest Ida-Euroopas  olnud sageli üle poole suurem. Meie eluasemelaenude osakaal on kurioosselt rikaste riikide tasemel, ületades enam kui poole võrra Ida-Euroopa tavapärast taset. Seejuures oleme leivaraha poolest pärast kriisijärgseid korrektiive ja tagasilangust majanduskasvus rikastest riikidest taas kaugenenud. Nagu Mihkel Solvak on Eurostatile tuginedes viidanud: „kui Reformierakond lubas Eesti viia viie rikkama riigi hulka, oli Eesti SKP per  capita 66% EL i keskmisest. 2009. aastal oli see näitaja vaid 63%”.   

Kas eestimaalane elab idaeurooplasega võrreldes suuremal ja paremal pinnal, sellele OECD ja IMF i uuringud ei vasta. Küll toovad viimase egiidi all mullu Eesti majanduse kohta analüüsi avaldanud Bas Bakker ja Anne Gulde välja, et kui ajavahemikul 2003–2007  kerkis eluaseme hind Slovakkias 50, Tšehhis 75, Poolas 100 ja Leedus 150%, siis Eestis oli samal ajavahemikul eluaseme hinna kasv 200%. Konkreetselt tähendab see, et Eestis on inimesi, kes oma eluasemeprobleemide lahendamiseks ostsid hinnatipus kinnisvara 3 miljoni krooni eest, kui näiteks Slovakkias läinuks samalaadne tehing maksma 1,5 ja Poolas 2 miljonit. 900 000 krooniga korteri ostnud eestimaalane saanuks selle Slovakkias  aga 450 000 krooni eest ja Leedus 750 000 krooni eest. 

OECD ja Mattheus räägivad laenukasvuga seoses mõjust sisetarbimisele, tööturule ja majanduskasvule. Üksikinimese seisukohalt on küsimus dramaatilisem. Inimestel riikides, kus ei valitud SKT kasvu broilerlikku poputamist iga hinna eest, jäi eestlastega võrreldes eluasemeid soetades alles sadu tuhandeid ja  miljoneid kroone. Seejuures saavutati läinud kümnendi lõikes suurem SKT ja elatustaseme kasv ning sissetulekute, töökohtade, elulaadi jms suurem stabiilsus. Asi pole vaid selles, et paljud eestlased tegid oma eluasemeostu võltsorientiiride valguses, kus palk kõikus 30% ja rohkem, ning mõnelegi käivad võlad üle jõu, ega selles, et eluaseme hind langes hiljem järsult, OECD andmeil pärast 2007. aastat juba aastaga 20%. Raha, mida inimesed  oleksid saanud kasutada meie kihistunud ühiskonnas niigi üha ebaühtlasemalt kättetulevale tervishoiule, puhkamisele, sportimisele, reisimisele, on paljude Eesti perede paari-kolme põlvkonna jaoks lihtsalt kadunud ja tundub, et paljuski selle nimel, et üks upsakas, tormakas ja mitte eriti analüüsi- ja süvenemisvõimeline poliitikute plejaad saaks virtuaalnäitajate toel esil olla. Ilus oleks ju arvata, et Eestis on muu maailmaga  võrreldes eluaseme hinnatõusu tõttu uuemad ja ilusamad elamud. Selle nagu kõige muu toimunugi analüüsi meil ent lihtsalt pole, küll aga on hulganisti teateid üleujutatud külmadest küprokasumitest. Muidugi kuluks meile ära pidev võrdlev majandusanalüüs, mis antud temaatika juures võiks meid valgustada nii võrdlusriikide palga, muude hädavajalike elamiskulude, kinnisvara uudsuse ja kvaliteedinäitajate jm olulisega.  Niisugust analüüsi, aga ka üldse põhjalikku tagasivaadet majanduses toimuvale meil keegi ei paku. Meie ministrid lihtsalt arvavad, et üldiselt on neil hea intuitsioon. Ju siis olid ka vastu võetud otsused head ja majanduski kasvamas ning õigel teel.     

Eurosots Rein Järvelill on täheldanud, et pangad buumi ajal siiski märkimisväärset kahju ei kandnud ja viivad nüüd taas raha maksuvabalt kamaluga välja. Ei tea, mis selle täheldusega peale hakata, aga tore, et Järvelill nende asjadega tegeleb. Mille eest aga opositsioonisaadikud siin palka saavad, ei tea. Viinerikaupa eluasemeturu sadade tuhandete kuni miljonite kroonide suurusi prohmakaid tagasi ei tee, isegi kui need mitmeski mõttes  küsitavad toiduainete jm käibemaksualandused õnnestub kunagi kellelgi ka ellu viia.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming