Milleks isikumuuseumid?

Reet Varblane, Reet Rast

Muuseum ja turismiettevõtted pole konkurendid, vaid peavad teineteist toetama.2009. aasta on Eestis kuulutatud muuseumiaastaks. Stereotüüpne arusaam muuseumidest kui tolmunud vanakraami hoiupaikadest on ka meil viimaste aastate jooksul kadunud. Eestigi aktiivsemad muuseumid on saanud avalikult nähtavaks, atraktiivseks kogupere mõtestatud ajaviitmise paigaks, mis ei tähenda, et kaasaegne muuseum peaks sarnanema Disneylandiga ja et seda ei saaks võtta ka tõsise teadusliku uurimisasutusena. Kuid eelöeldu ei tähenda sugugi, et  Eesti muuseumid oleksid suurepärases või isegi rahuldavas olukorras. Eelmise aasta detsembri keskel Adamson-Ericu muuseumi 25. sünnipäeva konverentsil arutati isikumuuseumide olukorda, eelkõige võimalust elus hoida neid väikesi muuseume, kellel on kultuuriliselt tohutu tähendus, kuid kelle omatulu on olematu. Kuna isikumuuseumide erilehekülgedel käsitletakse pikemalt ainult mõningaid neist, toon ära Eesti muuseumide infokeskuse kodulehel avaldatud  isikumuuseumide nimestiku.

Eestis tegutseb sealsete andmete järgi 30 isikumuuseumi: üks on keskmuuseum (Laidoneri muuseum / Eesti Riiklik Sõjamuuseum), neli keskmuuseumi allüksust (Adamson-Ericu muuseum ja Kristjan Raua majamuuseum kui Eesti Kunstimuuseumi, Andres Särevi kortermuuseum Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Gustav Wulf-Õie muuseum Eesti Kirjandusmuuseumi osa), seitse linnamuuseumide  (Lydia Koidula memoriaalmuuseum kui Pärnu muuseumi, heliloojate Kappide muuseum ja Mart Saare majamuuseum Viljandi muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseum Tartu linnamuuseumi ning A. H. Tammsaare majamuuseum, E. Vilde majamuuseum ja Peeter I majamuuseum Tallinna linnamuuseumi osa) ja kaheksa maakonnamuuseumide koosseisus (Aavikute majamuuseum kui Saaremaa muuseumi, Amandus Adamsoni muuseum  Harjumaa muuseumi, Ants Laikmaa majamuuseum, Cyrillus Kreegi kortermuuseum ja Iloni Imedemaa galerii Läänemaa muuseumi, Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseum Võrumaa muuseumi, Leopold Hanseni majamuuseum Tartumaa muuseumi ning Rudolf Tobiase majamuuseum Hiiumaa muuseumi osa), neli sihtasutust / mittetulundusühingut (A. H. Tammsaare muuseum Albus, Betti Alveri muuseum Tartus, Carl Robert Jakobsoni talumuuseum, kuid seda finantseerib ka Eesti Põllumajandusmuuseum ja Evald Okase muuseum), kaks eramuuseumi (Johann Köleri kodukoht-muuseum ja August Kitzbergi tubamuuseum), kaks vallamuuseumi (Ahja valla Tuglase muuseum ja Liivi muuseum), üks kõrgkooli uurimiskeskus (Eesti Maaülikooli Karl Ernst von Baeri muuseum) ja üks ühiskondlikel alustel tegutsev tubamuuseum president Konstantin Pätsi muuseum Eesti Ajaloomuuseumis ruumes).  

R.V.

 

*

Arhitekt Christian Norberg-Schulz on määratlenud genius loci’na paiga vaimu ja selle mõju inimeste saatusele. Ka isikumuuseumi peamine väärtus on atmosfäär: loojad on just selles paigas oma teosed loonud, sageli on just seal nende juured. Isikumuuseum konserveerib aja. Näiteks Akseli Gallen-Kallela muuseumi direktor Tuija Wahlroos tõlgendab isikumuuseumi kui autori kingitust rahvale. Gallen-Kallela lasi ehitada maja paika, kust avanesid kaunid vaated. See  maja oli pigem loss ning algusest peale mõeldudki muuseumiks. Avalikkusele avati muuseum siiski alles 1961. aastal ja nii sai GallenKallela majast avalik ruum. Seega pole eriline hoone, miljöö ja kollektsioon mõeldud pelgalt isiklike vajaduste rahuldamiseks, vaid nüüdseks juba surnud kunstnik pakub külalistele võimaluse tunda temaga samamoodi ja võib-olla mõelda inspireerivaid mõtteidki.

Looja – ükskõik kas siis kirjanik, muusik,  kunstnik – ei loo ainult iseendale, paljud tema tööd satuvad avalike institutsioonide ja ka erakogudesse. Isikumuuseumi kollektsioonist leiab enamasti vaid noorepõlvetöid, visandeid, käsikirju ning isiklikke asju.

Eestis on ligikaudu 250 muuseumi, nende hulgas 34 isikumuuseumi, millest omakorda 15 on kirjanduse, 10 kunsti ja 4 muusikaga seotud (kultuuriministeeriumi asekantsleri Anton Pärna andmed). 

Muuseumide sünnilugu varieerub samavõrd nagu muuseumid isegi. Muuseume haldavad eraisikud, kohalikud omavalitsused ja riik. Muuseumide tegevuse taga on enamasti entusiastid. Nõukogude Eestis avati mitmeid isikumuuseume (Anton Hansen Tammsaare muuseum Kadriorus, Kristjan Raua majamuuseum Nõmmel) just suurkujude juubeliks. Kõige vastuolulisem oli Viktor Kingissepa muuseumi avamine Kuressaares. Need, kes seisid muuseumi  avamise eest, polnud sugugi nõukogude ideoloogia toetajad.

Muuseumiaasta eel Kumus peetud konverents „Isikumuuseum: isik ja muuseum” oli ajendatud tõsiasjast, et paljud isikumuuseumid on Eestis jäänud ripakile, nende tegevus on soikunud. Riigi rahakott on õhuke, kohalikel omavalitsustel puudub kontseptsioon ning muuseume hoidnud eraisikud on tänaseks surnud. Mitme väikemuuseumi külastajaskond on langenud alla kriitilise piiri, neil pole enam kohta rahva ühisteadvuses.

Selle kõrval on ka Eestis hästi toimivaid isikumuuseume ning mõni on tekkinud juurdegi. 2008. aasta augustis avas Veljo Tormise kultuuriselts Kuusalu vallas Aru külas Tormise sünnikodus Kõrveaia talus kontserdi- ja õppepaiga.

Muuseumil läheb hästi, kui seda juhivad professionaalsed entusiastid. Adamson-Ericu muuseumi direktori Ülle Kruusi sõnul on kogude  loominguline interpreteerimine eduka tegevuse põhiline instrument. Ei saa jääda kinni oma muuseumi eksponaatidesse, vaid muuseumi kogu või isiku looming tuleb tõlkida vaatajale arusaadavasse keelde. Tallinna linnamuuseumi külge liidetud A. H. Tammsaare muuseum on Okasroosikese kombel ärganud nõidusunest. Muuseumi juhataja Maarja Vaino sõnul kõnetab klassik igas ajas põlvkondi. 1978. aastal tehtud stendid ja klassiku tõlgendus mõjusid 30  aastat hiljem eemalepeletavalt. Eestis on A. H. Tammsaare muuseume isegi kaks, eelnimetatu asub Tallinnas, teine Albus. Klassiku mitmekihiline looming võimaldab mõlemal muuseumil oma nišis edukalt tegutseda. Albus keskendutakse „Tõe ja õiguse” temaatikale, Tallinnas kogu ülejäänud loomingule.

Önningeby muuseumi juhataja Kjell Ekström kõneles sellest, kuidas muuseum võib olla ühtaegu nii inimesi liitev kui seltsitegevust ja  meelelahutust pakkuv institutsioon. Önningeby muuseum rajati 1992. aastal kunstnik Victor Westerholmi (1860–1919) ümber koondunud Önnengeby kunstnike koloonia tegevuse märgistamiseks. Önningeby muuseumiühingul on 400 liikmemaksu maksvat liiget ning 120 aktiivset liiget, kes teevad suveniire, korraldavad korjandusi, organiseerivad ekskursioone, eriprogramme jms. Selles kontekstis väärib märkimist Virumaa Muuseumide tegevus. Rakvere ja Toolse  linnuses on giidideks Rakvere ja Kunda gümnaasiumide õpilased. Noored õpivad koolis süvendatult kodupaiga ajalugu, kultuuri- ja kunstilugu ning neil on võimalus õpitud oskusi rakendada ning sellega raha teenida. Mõni kilomeeter sealt on Karepal Richard Sagritsa majamuuseum (samuti Virumaa Muuseumide allasutus), kus elati (vähemalt) möödunud suvel tagasihoidlikku elu. Kunstniku eluajal külalislahkusega legendaarse kuulsuse omandanud maja peaks olema kohaliku kultuurihuvilise suvitajaskonna kooskäimiskoht, taga ei tuleks ajada piletitulu, selle asemel võiks olla annetuskast. Oluline on säilitada miljöö ja paiga hea aura. Naabruses tegutsev Kullo kunstilaager võimaldaks edaspidi pidada kunstilaagreid, sh rahvusvahelisi. Usun, et ka Eesti kunstnikud tuleksid kaasa.*

Foorumil tuli Ülle Kruus välja arvamusega, et Eestis oleks vaja riiklikku programmi, mis leiaks ressursse isikumuuseumide korrashoiuks.  Riiklik programm eeldab, et käib avalik arutelu, jõutakse konsensusele, milliseid muuseume riiklikust programmist toetada. Nii nagu meil pole ülearu loomingulisi andeid, napib ka isikumuuseumide eestvedajad. Meil on oma kultuuri tüvirakud ja kogu haritlaskonna, mitte pelgalt muuseumitöötajate vastutus on selgeks mõelda ja arutleda, millistele eesti kultuurile olulistele isikumuuseumidele riiklik tugi alla panna. Alalõigu pealkirjas toodud küsimust  ei tohiks tekkidagi. Üldisema tähenduse kõrval on igal muuseumil ka kohalik tähendus. Potentsiaal kujuneda rahvusromantilise kirjanduse ja kunsti keskuseks on Kristjan Raua majamuuseumi puhul ilmselt mööda lastud. Muuseum rajati kui monument. Kristjan Raud oli Nõmme aukodanik. Nõmmel elab endiselt palju kunstnikke ja kultuuritegelasi. Võimalus, et muuseumist saaks lokaalne kultuuriklubi, kus palju tööd tehakse vabatahtlike abiga, on  olemas. Nõmmelased oleksid muuseumist huvitatud. Ühepereelamuks ehitatud hoone on väga väike, tänapäeva lähenemine nõuaks lähedusse juurdeehitusi. Isegi kui bürokraatlikud tõkked kõrvale jätta, jääb küsimus, kas leidub vankri vedajaid.

Mart Saare majamuuseum Hüpassaares Viljandimaal seisab peaaegu et inimtühjas paigas. Seal polegi inimesi, kes seda veaksid. Siiski pole koht täiesti unustatud. Riiklik metsamajandamise  keskus on Hüpassaarde rajanud puhkeplatsi, sealt läheb laudtee soo peale. Läheduses asuva Viljandi kultuuriakadeemia tudengid on hea jõud viimaks muuseumis läbi mitmesugust tegevust. Viljandi ja Järvamaa koolilapsed oleksid arvestatavad püsikülastajad.

Konsensus tähendaks ka, et neis muuseumides käimata poleks võimalik lõpetada ei põhikooli ega gümnaasiumi. Riigi toest üksi on vähe, vallad ja väikelinnad ning kohalikud turismiettevõtjad võiksid olla eluliselt huvitatud, et nende kandis midagi toimuks. Muuseum ja turismiettevõtted pole konkurendid, vaid toetavad teineteist; hea eesti toidu pärast ei sõida ükski turist Suure-Jaani.

Mullegi üllatuseks külastas üks minu tuttav prantslane Hüpassaaret 1991. aastal, kui välisturiste käis meil üsna vähe. Lisaksin juurde, et ta pole muusik, vaid heas mõttes melomaan. Lastega ringi sõites olen väikemuuseume  hindama hakanud. Perekülastuste jaoks on väikemuuseumid ideaalsed, sest need ei koorma tohutu infotulvaga. Erinevalt turismitaludest ei pea muuseumile oma tulekust ette teatama. Kahjuks peab aga tunnistama, et siis pean ise üheaegselt olema giid, muuseumipedagoog ja lapsevanem.

Muuseumidel kui kohtadel on potentsiaal olemas, puudu on vaid inimestest.

R.R.

* 2008. aasta suvel korraldas kunstiteadlane-kuraator Teet Veispak Sagritsa majamuuseumis kohtumiste  sarja tuntud kunstnikega, mis kõik ka filmiti muuseumi arhiivi tarvis. Ilmselt ei pidanud SA Virumaa Muuseumid (Richard Sagritsa majamuuseum) vajalikuks üritustele suurema reklaami tegemist, sest isegi muuseumi koduleheküljelt ei saa selle kohta mitte mingisugust teavet. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming