Milleks meile eliit?

EVI ARUJÄRV

?Poliitilise eliidi ülesanne eeloleval sügisel on oma juhtrolli taastamine,? ütleb Rein Lang (EPL 1.VII). Muidugi, eliit, olgu poliitiline või mingi muu, on rahva tuletorn, aju ja südametunnistus. Aga kuhu ja miks küll on kadunud too ?juhtroll?? Ja mis imeviguriga seda taastada? Kas nagu Münchausen end juustest tõstes? Või on vaja, et ka kodanik oma eliidi ära tunneks ja tollele au annaks? Kuidas siis eliiti ära tunda? Võiks mõelda, et eliiti kuulub inimene, kes asub avalikkuse ?pildi peal?: väärikas ja tugev, sotsiaalselt empaatiline, vastutustundlik isiksus, kes kannab teatud ühisideaale ja kel on võimu nende teostamiseks. Aga katsu sa sellist täiuslikku olendit leida. Kuuldes sõna ?eliit?, kerkib vaimusilma ette veidraid tüüpe.

Näiteks Eesti poliitilise eliidi mõtteline juhtfiguur Paks Valge Mees, kes elab reaalse või ka mõttelise tara taga ja käib aeg-ajalt selle tagant aborigeene sõimamas või manitsemas. Paks Valge Mees teab, et alguses oli Sõna ja Sõna on Jumala juures. Ta ei tegele pisiasjadega, vaid klassifitseerib ja tõmbab piire, kasutades selgeid, lihtsaid ja ülevaid kategooriad nagu lumpen, eliit, Issand Jumal, progress, allakäik jne. Vajaliku raha annavad talle need, kellel vähemad verbaalsed võimed.

Üsna sageli ja kõikide erakondade ridadest kõneleb eliidi nimel ka poliitiline Rullnokk. Enamasti aitab ta järje peale Paksu Valge Mehe õnnistus. Et Rullnokk on lihtsama rahva hulgast pärit, siis tunneb ta end pisut ebakindlalt ja vajab pidevat enesekinnitust. Seda annab talle mõni lennukas idee, mida ta väsimatult levitab. Enamasti on tegemist millegi legaliseerimisega, mis seni keelatud. Üks tähtsamaid rullnokluse ideolooge on Robert Lepikson. Tema suur idee ? uhke suure autoga maanteedel kihutamine ? on täna saanud väljundi juba mitme ilmavaate raamides, lummates seekord väärikaid ?sotsiaal-liberaalseid? mehi-naisi Liina Tõnissonist Sven Mikserini. Aga pole erakonda, kus poliitilisel rullnoklusel puuduks kasvupinnas, sest just selle läbi saavutab eliit jälle kontakti paljude lihtsate inimestega ja nende ürgsete eluvajadustega.

Valitseb kivinenud arvamus, nagu peaks eliitinimene olema jõuline, karakteriga kuju. Valejutt. Sama hästi võib ta olla ka persoon, kelle isiksus on voolav või lausa kameeleonlik. Kameeleon teatavasti on valmis iga hetk uut meeldivat näivust tekitama. Kui Paks Valge Mees arvab targasti, et inimestele meelepärase näivuse parim ehitusmaterjal on Sõna, siis Kameeleon on veelgi nutikam: tema teab, et piisab, kui intonatsioon on õige. Polegi oluline, kui uue aja ?kuumad? ideed ja keerukad sõnad vananevale Kameeleonile enam meelde ei jää. Seda kompenseerivad tunderõhulised ase-, määr- ja sidesõnad (seega, tegelikult, muidugi, loomulikult jne.) ja tasakaalukas isalik kõneviis.

Nagu elu näitab, ei pea eliit ka tingimata avalikkuse ?pildi peal? olema. Täiesti vabalt võib ta ka näota ja nimeta Halli Kardinalina elada, et üksnes harva Eesti Ekspressi külgedel vilksatada. Tõeline eliit ei vaja avalikkust. Vajadusel esindavad teda Rullnokad või Paks Valge Mees.

Lõpuks, killustunud kujul eksisteerib veel ka vaimueliit, kellel esineb ideaale, kuid puudub võim, ja kes valdavalt rüseleb kasina leivakannika pärast.

Üldiselt on näha, et eliit saab suurepäraselt hakkama talle traditsiooniliselt omistatud omadusteta: ei vaja ta avalikkust, sotsiaalset empaatiat, vastustunnet, väärikust, selget sõnumit ega personaalsustki. Veel enam, üks osa Eesti eliidist käitub ajuti ikka veel nagu härraste äraolekul end purju joonud toapoiss: räuskab alamate teenijatega, oksendab proua sohva täis ja muutub alles tagajärgede hirmus (valimised!) kombekamaks. No kuhu selline meid juhib?

Muidugi on eliidi mõiste ja rolli muutumisel objektiivseid põhjusi. Individualismi ajastul ei pea eliit enam tõestama oma esmasünniõigust ega ajaloolisi teeneid. Määrav on isiklikult väljavõideldud positsioon raha- ja võimuredelil. Need teatavasti said Eestis üldjoonteks paika juba üheksakümnendatel aastatel. Ka on demokraatia reeglid sedavõrd paindlikud, et poliitilise eliidi legitiimsuse tagab ka üsna kasin avalik toetus. Vaid mingi pirukast ilma jäänud või pealekasvanud konkureeriv seltskond tõstatab uuesti legitiimsuse küsimuse. Siiski mitte ?rahvas?, vaid konkureerivate ?eliitide? olemasolu võimaldabki ehk veel mingeid pisukesi nihkeid ühiskonnakorralduses. Kui too konkurents just eraviisilisse mudamaadlusse ei sumbu.

Võib ka lootusrikkalt ohata, et kui ideaalne eliit elulistel põhjustel ongi võimatu, jääb meile ikkagi tähtsaks eliidi ideaal. Too vana idealistlik miraaþ ehk distsiplineerib eliiti, meenutab talle ajaloolist vastutust ja missioonitunnet vähemasti võimukriisi hetkedel. Aga sellegi teeb tühjaks muutunud olukord: milles ikkagi seisneb eliidi ?juhtroll?, kui on olemas kaheksakümmend tuhat lehekülge eurodirektiive?