Milleks õhutada vaenu tühja koha pealt?

Rebekka Lotman, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žürii esimees

7. veebruaril kuulutas kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital välja 2011. aasta nominendid. Eesti Päevaleht on järjepidevalt tõstatanud küsimuse, miks ei ole algupärase eesti proosa kategooria nomineeritute seas eestivene kirjanikku Andrei Ivanovi oma tõlketeosega „Peotäis põrmu” (Varrak, 2011, tlk Ilona Martson).1 EPLi vastukajad põhinevad õigupoolest kahel erineval asjal: 1) miks ei saa nomineerida tõlkeraamatut algupärandite kategoorias? 2) kas eesti kirjandus hõlmab ka venekeelset kirjandust? Ivanovi nomineerimata jätmist puudutab otse neist just esimene. Nimelt ei ole „Peotäis põrmu” kirjutatud eesti keeles ja nägigi trükivalgust üksnes tõlkena vene keelest eesti keelde. See ongi üks ja ainus põhjus, miks žürii isegi ei kaalunud teose nomineerimist algupärandite hulgas. Algupärand ja tõlketeos on põhimõtteliselt erinevat tüüpi tekstid. Tsiteerin professor Peeter Toropit „Ühelt poolt on tõlge mitte lihtsalt algupärandi võõrkeelne koopia, vaid heuristilisi funktsioone eviva järelteksti loomine (selles mõttes on tõlge metatekst), algupärandi uus lugemine ja mõtestamine. [...] Selles on ühinemiskoht teise probleemiga, tõlketeksti ontoloogiaga. Nimelt on tõlketeksti peamine ontoloogiline tunnus seerialisus, s.t. iga konkreetne tõlge on vaid algteksti üks võimalik versioon. Igast algupärandist võib teha mitu erinevat tõlget, seejuures ka mitu adekvaatset tõlget.”2:

Selgitasin ka ise,3 et teos võinuks kandideerida tõlkekirjanduse preemiale, ja kui see ilmunuks ka vene keeles, siis venekeelse autori preemiale. Algupärandite kategoorias ei saa hinnata tõlketeoseid. Žürii pädevuses ei olekski muuta statuuti, hakates ühtäkki tõlkeid originaalteostega samas valdkonnas nomineerima. Kõrvalmärkuseks veel niipalju, et Andrei Ivanov ongi teosega „Kopengaga” venekeelse autori preemia kandidaadiks esitatud.

Eirates põhjenduse tuuma – tõlketeos vs. algupärand – avaldas EPL järgmisel päeval Mari Peegli juhtkirja „Eesti proosa vene keeles. Miks mitte?”, kus küsitakse: „Miks ei võiks 2012 olla null-aasta, uue ajaloo algus, kus venekeelne Eesti kirjandus on võrdsetel alustel Eesti kirjanduse osa?”; sama loo veebikommentaaris nimetab autor aga žüriid antud küsimuses rigiidseks. Juba esitatud küsimuses on viga: venekeelne Eesti kirjandus ongi kahtlemata Eesti kirjanduse osa. Selgeks tõestuseks on juba venekeelse autori kategooria Eesti Kultuurkapitali preemiates.

Ka samas lehes mõni päev hiljem avaldatud Tiit Kändleri arvamuslugu „Miks mitte Ivanov” vaatab konkreetse juhtumi tegelikust sisust ja korduvalt kõlanud selgitustest mööda. „Võtan lehe kätte ja loen, et kultuurkapital peab eesti kirjanduseks vaid kirjandust, mis on kirjutatud eesti keeles. Ja nõnda ei kvalifitseeru selle sekka Eestis muus keeles kirjutatu-avaldatu. Hakkab kuidagi kurb ja häbi,” kirjutab Kändler. Ning samal päeval teatas EPL veebiväljaanne: „Küsisime Paul-Eerik Rummolt, mida ta arvab sellest, et kultuurkapital peab eesti kirjanduseks, vaid eesti keeles kirjutatud teoseid” (kirjaviis muutmata), avaldades vastuse suure pealkirjana: „Paul-Eerik Rummo: eestivene kirjandust ei saa küsimuse alla seada”.

Kultuurkapital ei ole seadnud eestivene kirjandust küsimuse alla (vastasel juhul ei oleks selleks eraldi kategooriat), samuti ei väitnud seda oma vastuses Rummo.

Eesti kirjanduse määratlemises keele kaudu ei ole midagi, mida võiks näha ühe või teise rahvusrühma diskrimineerimisena. Suure tähega Eesti kirjandus jaguneb muuhulgas eesti kirjanduseks ja eestivene kirjanduseks. Seejuures on esimene neist kirjutatud eesti keeles ja teine vene keeles. Esimese jaoks on kultuurkapitalil eesti kirjanduse preemiad, teise jaoks venekeelse autori kirjandusauhind. Just nii on õpetatud neid mõisteid põhikoolis, nii käsitleb e/ Eesti kirjanduse erinevust Eesti Keele Instituut,4 samuti eesti kirjandusteadus. Muidugi võib tõsta küsimuse, kas võiks kaanonit muuta ja hakata „eesti kirjandust” käsitlema mõistena, mis jaguneb eesti- ja venekeelseks kirjanduseks. Sel teemal on kirjutanud erinevaid rahvuskirjanduse mõtestamise võimalusi analüüsiva artikli Igor Kotjuh, lõpetades tõdemusega: „Kas Eesti venekeelset kirjandusest saab eesti kirjanduse osa, selle üle otsustavad Eesti venekeelsed autorid ja eesti kirjandusteadus.”5

Niisiis peitub siin hoopis laiem küsimus: kas kultuurkapital peaks venekeelse autori kategooria ära kaotama, viies ka venekeelsed teosed žanripreemiate alla. (Ometi ei lahendaks see Ivanovi teose probleemi, kuivõrd see on tõlketeos, mis algupärandina ei olegi ilmunud. 6) Kindlasti ei saa aga suunata selliseid otsuseid žanripreemiate žüriile ning on kohatu süüdistada žüriid rigiidsuses, kui see ei võta vastu otsuseid, mis ei kuulu selle pädevusse. Küsimus vajab laiemat diskussiooni, mille heaks alguseks on mainitud Kotjuhi artikkel.

Paraku on EPL sihikindlalt asja sisust ja mõistete tähendustest mööda vaadanud, viies küsimuse ikka ja jälle rahvuste tasemele. Näiteks uuris EPLi ajakirjanik minult, kas võisime autorit mitte nomineerida, sest tal puudub Eesti kodakondsus. Juba küsimuse püstitus üllatas – mul pole õrna aimugi nomineeritud autorite kodakondsustest. Põhjendus, et tõlketeost ei saa hinnata algupärandite kategoorias, ei ole miskipärast lehele siiani veenev olnud.

Nii on EPL järjepidevalt keeranud küsimuse kirjandusest rahvusküsimuseks ja täiesti arusaamatutel põhjustel käsitlenud teemat nii, et on tahes-tahtmata rahvustevahelist vaenu õhutanud. Paraku on nende heast tahtest sündinud, ent enne avaldamist läbimõtlemata jäänud arvamuslugudega ajaleht ühest küljest aktiveerinud marurahvuslikud netikommenteerijad, samas saatnud eksitava signaali kohalikele venekeelsetele, nagu kultuurkapital ei hindaks eestivene kirjandust. See on aga koht, kus ajakirjandus peaks tundma oma vastutust, mitte otsima intriigi sealt, kus seda ei ole.

1 Mari Peegel, „Eesti proosa vene keeles. Miks mitte?“ (9. II ), Tiit Kändler, „Miks mitte Ivanov” (14.II ) ning EPL Online’i selleteemaline küsimus Paul-Eerik Rummole (14. II ).
2 Tõlkimise teooriast ja praktikast. Intervjuu Rein Sepale. – Sirp ja Vasar 16. I 1981, nr 3, lk 6-7.
3 „Rebekka Lotman: häid teoseid jäi välja rohkem kui mahtus”, intervjuu Mari Peeglile, EPL 8. II seejuures ei kuulu pealkirjas mulle omistatud tsitaat minule, minu väide oli, et kõik head teosed nominentide hulka ei mahtunud.
4 Vt nt EKI keelenõuandla vastust küsimusele: „Kas Eesti kultuur või eesti kultuur, kas Eesti kirjandus või eesti kirjandus? Kui Eesti märgib riiki, kohta, siis on õige suur algustäht: Eesti kultuur (nii eestlaste kui ka teiste rahvuste kultuur Eestis), Eesti kirjandus (Eestis ilmunud kirjandus), Eesti kirjanik (Eestis elav kirjanik). Kui jutt käib eestlaste kultuurist ja kirjandusest, siis on õige väiketäht: eesti kultuur, eesti kirjandus (eestikeelne kultuur ja kirjandus), eesti kirjanik (eesti rahvusest kirjanik).” (http://keeleabi.eki.ee/index. php?leht=8&id=136).
5 Igor Kotjuh, Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest? – Keel ja Kirjandus 2012, nr 2, lk 134-139.
6 Paralleeliks võiks tuua Boriss Pasternaki „Doktor Živago”, mille esmatrükk oli itaaliakeelne. Et teose saaks esitada Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks, trükiti see vahetult enne kandideerimistähtaja kukkumist väikses tiraažis ka algupärandina, s.t vene keeles. Seejuures ei ole Nobeli preemia puhul tähtis, mis keeles on teos kirjutatud, aga on oluline, et originaalteos oleks ilmunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming