Milleks on Eestis vaja ülikoole?

Ülle Madise

Ülikoolidel arvatakse olevat kolm peamist eesmärki. Esiteks annab ülikool keskmisest andekamatele noortele võimaluse arendada oma võimed välja ja leida nende rakendamiseks sobiv ühiskondlik roll. Teiseks vajab ühiskond ülikooli kui keskkonda, kus otsitaks tõde, headust, õiglust, ilu, nähtuste seoseid ja seaduspärasusi. Ja kolmandaks õpetatakse ülikoolis tööturul nõutavaid keerukamaid ameteid.      

Jälgides arutelusid selle üle, mis nipiga saada Eestisse võimalikult palju välistudengeid, ja märgates, et tõsised sisseastumiskonkursid on enamasti kadunud, seda nii eestikui ingliskeelsete õppekavade osas, võtab maad nõutus. Kas suuresti ingliskeelne massiülikool  ikka täidab kõiki kolme meie ühiskonnas tarvilikku eesmärki? Ega ometi olegi nõnda, et Eesti ülikoolide lati langetamise ja välistudengite värbamise teel saavutatava kasvu peamine loogiliselt tõestatav eesmärk on kõrgharidustööliste ja -kõrgharidusäri pinnalejäämine?       

Õpingud inglise keelt võõrkeelena  kõnelevate õppejõudude ja konkursita massikooli võetud üliõpilaste seas ei pruugi andekale noorele olla sugugi parem võimalus kui taotleda stipendium ja konkureerida Prantsusmaal prantsuskeelsesse, Ameerikas või Suurbritannias ingliskeelsesse või hoopis Saksamaal saksakeelsesse ülikooli. Näiteks klassikalist, sajandeid ülikoolis õpetatud ala õigusteadust pääseb Eestis tänapäeval õppima peaaegu igaüks, kel rahakott  kaenlas. Rahakate vähem võimekate kulul õpetatakse neid, kellest ehk võikski jurist saada, lohutatakse protestivaid õppejõude. Kõhe, mis? Igal aastal võetakse juurat õppima kõikide õigust õpetavate koolide peale kokku sadu nn riigieelarveväliseid üliõpilasi, enamik neist ei ole matemaatikas, kirjanduses, ajaloos, loogikas ja võõrkeeltes nii tugevad, nagu heaks juristiks saamine üldiselt eeldab.     

On selge, et erialad on erinevad ja mõistliku tulemuse saamiseks tuleb neid ka erinevalt käsitleda. (Tõsi, Eesti haridusbürokraadid ei paista seda vaadet jagavat, mistap on näiteks tuumafüüsika, Eesti haldusõigusteaduse ja teoloogia ühel ja samal alusel arendamine ning võrdlemine juba päris naljakaid tulemusi  andnud, sotsiaal- ja humanitaarteaduste allakäik sellel foonil on aga naljast kaugel.) Pöördudes tagasi küsimuse juurde, kas inimene saab uuenevas Eesti ülikoolis oma anded välja arendada ja sotsiaalse rolli valida, võib mõelda näiteks tõepoolest rahvusvahelisest materjali- või geeniteadusest. Põhimõtteliselt oleks hea, kui neis valdkonnis head õppejõud ja head õpilased koguneksid Eestisse, küsitav on aga, kas see nii juhtub ja kui juhtub, siis kes  maksab ja kas maksab nii palju maksta. Või on mõistlikum oma anded neil aladel pärast eesti keeles alusainete omandamist mõneks aastaks MI Ti vm vastava ala keskusesse saata. Teaduslaborite, teadlaste ja doktorantide üleilmne liiklus on hoopis eraldi küsimus. Siin on jutt erialase põhja loomisest. 

Ons välistudengitega mehitatud massiülikooli tarvis Eesti tööturule kõrgelt haritud tööjõu „tootmiseks”? Näiteks õiguse valdkonnas nõuab tööturg Eesti õiguskorda tundvaid, eesti keeles väga hästi kirjutavaid vaimselt võimekaid kohtunikke, advokaate, prokuröre, notareid, ametnikke. Paraku on kuuldavasti üha raskem leida Eestis töötamiseks välja õpetatud noort andekat juristi. 

Vähemalt juuras ei täideta tööturu vajaduste rahuldamise eesmärki parimal määral juba praegu. Jah, Eestis saaks inglise keeles õpetada nii Eestile kui teistele riikidele vajalikke rahvusvahelise õiguse spetsialiste. Rahvusvaheline õigus on rahvusvaheline. Teistele riikidele vajalikke kohtunikke aga meil õpetada ei saa. Nii nagu ei õpetata mujal Eesti õigust. Välisülikoolis veedetud semester või paar on kasuks, aga terviklik õigusharidus on siiski  rahvuskeskne. Meditsiinis ja paljudel muudel aladel on ehk teisiti.       

Kuidas täita ülikooli ülesannet kultiveerida mittemateriaalseid väärtusi anglitseerunud mõõdetavatele tulemustele orienteeritud õhustikus on suur küsimus Suurbritannias endaski. Nemad kiikavad kadedalt mandri-Euroopa suunas, kus kõige äriühingu liistule rebimine ja kogu elu joonlauaga mõõdetavaks muutmine veel nii popp pole.  Kas pole, võõrkeelne massiülikool ei täidaks Eesti ühiskonnale tarvilikke eesmärke? Pigem tähendaks selline areng allakäiku: üleilmses võitluses üliõpilaste pärast jääksid meie koolid enamikul aladel ilmselt kaotajaks ja peaksid leppima kehvemate tudengitega. Kas poleks seetõttu targem õppekavade, õppejõudude ja üliõpilaste hulka hoopiski vähendada ja püüda iga eriala kohelda täpselt tema olemusest lähtuvalt? Seda nii vastuvõtutingimuste,  õppekeele, meetodite kui tulemuste hindamise osas. Ehk annaks just väike, leidlik ja paindlik kõrgetasemeline ülikool Eestile parima tulemuse?     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming