Millisest otsast mädaneb meedia?

Kaarel Tarand, Eesti Päevalehe kolumnist

Paari nädala eest lahvatas trükiajakirjanduses ?meediasõja? järjekordne voor. Oleks üsna loogiline arvata, et tegu on korralise turuheitlusega, võitlusega raha pärast. Niisuguseid lahinguid on siin ju peetud kümmekond aastat. Aga seekord pole asi nii, vaid kaklusesse on lükanud ideoloogilised, mitte majanduslikud tõukejõud. Raha jätkub, aga kõlbelisust paraku mitte. Kui oleks turusõda, siis uputaksid kompaniid meid sooduspakkumistega ja tasuta lehtedega postkastides. Kodused telefonid oleksid kõigil telefonimüüjate mesistest kõnedest punased. Turusõtta ei sekkuks Eesti erakonnad vähemasti otselöögiga mingil juhul. Niisiis, asi on põhimõtetes. Kriitika väljastpoolt viitab sellele, et mingi hulk enesepuhastust on mõnes meediasektoris tänaseni tegemata, kuigi meedia omamüüdi järgi rajati iseseisvuse taastamise käigus vanale vundamendile täiesti uus meediaruum, mis erinevalt ärist ja poliitikast okupatsiooni siiretest täiesti puhas.

 

Ajakirjanik, järelikult puupea

 

Eesti ajakirjanduse kohta kehtib terve rida käibetõdesid, mida rõõmuga levitavad ka need, kel isiklik kogemus kirjutajana-esinejana meedias puudub. Aga avalikus arvamuses kehtib, nagu valimistelgi, reegel, et üks inimene, üks hääl, ja pole siis imeks panna, et meedia üldine usaldusväärsus on selline, nagu ta on. Suurimad lehed jõuavad parimal juhul iga viienda elanikuni, ni?iväljaanded ehk iga viiekümnendani. Aga hindavad meediat kõik.

Käibetõdede kohaselt meedia kolletub, on pealiskaudne, seal töötavad valdavalt ?lapsajakirjanikud?, kes pealegi on äraostetavad või kallutatud (nii ettevõtete kui erakondade suunas), meedia sisu kujundab omanike ärihuvi, meedia eelistab skandaali analüüsile. Ja üldse ? selleks, et anda endast publikule märku kui haritud inimesest, peavad paljud sellesama meedia poolt arvamusliidriks upitatud heaks tooniks igal võimalikul viisil näidata oma üleolekut, kui mitte põlgust meedia kui millegi eriti keskpärase, vaimuvaese või koguni alatu ja valeliku suhtes.

Kui keegi ütleb, et ei loe raamatuid, sest neis kirjutatakse jama ja lugemine on ajaraiskamine, siis saab talle osaks avalik halvakspanu, sest ilma tarvitamata pole ka õigust kritiseerida. Vorstimaitsmise võistluste ?üriisse ei kutsuta taimetoitlasi ega veini degusteerimisele karsklasi. Meedia puhul on vastupidi: lugemata või vaatamata põlastamine lisab inimesele justkui väärtust ja igal teisel ?eksperdil? puudub meediaga isiklik suhe.

See ei puuduta avalikku toetust kultuuriajakirjandusele, mille kohta on normiks kiitvad hinnangud, sest see on ju kultuur, mida teevad targad ja andekad inimesed, järelikult pole see mitte ainult kvaliteetne, vaid ka tähtis. Samamoodi kriitikavaba on suhtumine Eesti teadlaskonda, sest kui juba professor, järelikult tark kõiges, mitte ainult oma erialal.

Õigupoolest pole suurte ajalehtede pingutustel sisulise kvaliteedi kasvatamiseks selles keskkonnas erilist mõtet. Enam kui poolt hindajatest juhib eelarvamus, mitte kogemus. Kuna nad ajalehtedega kokku ei puutu, siis ei saa nad ka näha, kas ajalehtedes on miski paremuse poole liikunud või mitte.

 

Ekslik enesehinnang

 

Kui juba lahinguks läks, siis tuleks sellest ka mingi kasu välja pigistada. Vastamist vajavad kaks küsimust. Kas tõesti toimus 15 aastat tagasi üleminek riiklikult juhitud ajakirjanduselt vabale ajakirjandusele valutult, võtmata halvast pärandist midagi kaasa, näiteks musta südametunnistust? Ja teiseks: kas ja kuidas selle pärandi olemasolu võiks olla seotud toimetuste ealise tasakaalustamatusega?

Rein Veidemann tõi hiljuti Postimehes trükimeedia skandaali- ja action?i-ihaluse peapõhjusena välja ajakirjanike nooruse. Tõepoolest, üle neljakümne ajakirjanikud on toimetustes selges vähemuses. Aga ma ei pea paikapidavaks väidet, et kõik vanemad oleksid ära aetud, mitte ise lahkunud. Läksid ikka ise ka, kes kohanemisvõimetuse tõttu uute nõudmistega eelkõige töötempo ja -mahu osas, kes südametunnistuse vaevade pärast. Ja alles jäid kohanemisvõimelised või siis need, keda minevikus tehtu mingil määral ei piinanud. Kas siis selle tõttu, et nad polnud mingit kurja teinud või siis…

Mu meelest peaks igaüks, kes üle 15 aasta Eestis ajakirjanik olnud, endalt ise uuesti küsima, mida ta tegi tsensuurialuses nõukogude meedias. Samuti on kogu publikul, lugejaskonnal õigus seda küsida. Me ju peame endastmõistetavaks sorida poliitikute minevikus ja loeme EKP-list minevikku siiski negatiivseks, teatud tasemest alates isegi praegu avaliku elu juhtimist välistavaks. Sama kehtib kattevarjuks parteitute nõukogude siseluurajate ja pealekaebajate kohta.

Valdav osa Eesti tippkommunistidest on just oma mineviku pideva valgustamise vältimiseks ennast võimu juurest eemal hoidnud. Ühiskond ju sallib täitsa hästi, kui nad äri teevad, aga mitte poliitikat (teatud eranditega, kahjuks). Mõni on kahetsenud, rääkinud oludest, mis viisid moraalitute tegudeni, aga siiski vähesed. Märkimisväärne osa soveedinomenklatuurist peab oma toonast tegevust ekslikult vabadusvõitluse erivormiks.

 

Tunnista või lahku

 

Arvestades meedia mõjuvõimu, peaksid ajakirjanikele ja eeskätt ajakirjanduse juhtidele kehtima samad reeglid. Kuigi kompartei rajoonikomitee sekretär seisis nomenklatuuris rajoonilehe juhist kõrgemal, oli viimase võime inimestele häda põhjustada ehk suuremgi. Üks karmimat sorti artikkel võis olla viimane hoiatuslask enne ühiskondlikku hukkamist. Pealegi, ega EKP keskkomitees propagandaosakonda ka niisama ei peetud: sealt läks otsene käsuliin toimetustesse kõikvõimalikest rai- ja gorkom?idest mööda, seal peeti pidevalt muutuvat esinejate ja autorite ?musta nimekirja?.

Sergei Dovlatovi ?Kompromiss? annab olukorrast Eesti ajalehetoimetustes palju põhjalikuma ülevaate kui meie kunagiste ja osaliselt veel praegustegi meediajuhtide avaldatu kokku. Dovlatov kirjutab ajast kuni 1978. aastani, mil ta N Liidust välja saadeti. Samal aastal saadeti Eesti kommuniste juhtima Karl Vaino ja just viimasel murrangueelsel kümnendil läksid olud aina hapumaks, venestus tungis peale. Ja muidugi oma ustava relva, ajakirjanduse jõul.

Mis takistab 1980ndate meediajuhtidel rääkimast-kirjutamast selle jõleda süsteemi peenmehaanikast? Kui ajakirjanik X, kelle nimi (või varjunimi) seisab mõne räige paskvilli all, ütleb, et ?mind sunniti, mind ?anta?eeriti ja ähvardati? (mida kindlasti tehtigi), siis peab julgema ka öelda, kes seda tegi. See omakorda öelgu, kellelt ja millises vormis ta instruktsioone sai jne.

Reet Linna saated sellest, kuidas 30 aastat tagasi telesaadet tehti, on ju toredad, aga see on reamehe, mitte polgukomandöri pilt asjast. Olme on ka huvitav, aga juhtimine veel huvitavam. Kuna ajalehe peatoimetaja oli pühas nõukogude inkvisitsioonis hääleõiguslik otsustaja, siis on tõenäoline, et iga näiteks 20 aastat tagasi peatoimetaja ametit pidanu hingel on ka üsna kaalukaid patte. Mis annaks alust arvata teisiti?

On vältimatu, et need arutatakse läbi vähemalt sama põhjalikkusega nagu kaks aastat tagasi kohtunik Ain Seppiku tegevus alaealiste poiste süüdimõistmisel. Kõik ajakirjanduse Kõvameeste ja Kaljude juhtumid on vähemalt sama huvipakkuvad. Kui meie noored ajakirjanikud ei saa näitlike õppetundide abil teada, millised hukatuslikud tagajärjed võivad olla ajakirjaniku tahtlikul või tahmatul kõlbelisel eksimusel, siis on tal ka praegustes vabades oludes eksimusi raske vältida. Kes aga tunnistada ei jaksa, ei jäta endale muud valikut kui kõrvaleastumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming