Millist prügi süüa?

Aet Annist

Minu ämma sahvris kõrgub terve seinatäis kummalisi torne. Osa nendest pärineb ajast, mil mu mees oli veel päris väike poiss, ja paljud neist tornidest on perekonnaga ühest elukohast teise kaasa kolinud. See veider kollektsioon koosneb aegade jooksul kogunenud plastiktaarast. Seal on margariinikarpe, jogurtitopse ja -ämbrikesi, jäätiseanumaid ja ka spetsiaalselt ostetud plastiktaarat, mis ajas uskumatult kõverdunud ja väändunud, kuid endiselt hellas kasutuses. Nädalavahetustel koju saabunud poegade  autod laetakse täis totsikuid ema roogadega (ega naised ju õiget sööki teha ei mõista), mis sügavkülma pilgeni täidavad ja lootus sinna jäätist mahutada tuleb varna panna, kuni mõned karpidest tühjendatud saavad.

Nagu väga paljud teised inimkultuuri sfäärid on ka suhtumine prügisse hämmastavalt suhteline. Meie keskklassi esindajad või uusrikkad ei söandaks vist küll teiste ees pakkida töölõunat välja kümneaastasest Voimixi karbist. Oma mineviku, kus uhkusega kanti kulunud kilekotte kui üht vähestest kättesaadavatest tarbimiskultuuri sümbolitest,  oleme targu unustanud või naeruks teinud. Näiteks toit ja jook vastandatuna söödamatule – paigutatakse räpa valda, nagu on osutanud Mary Douglas, klassikalise puhtuse ja ohu uurimuse autor. Kuna riknenud toit on justkui toit, aga ei kõlba süüa, siis klassifitseeritakse see ohtlikuna, millenagi, millest tuleb kauges kaares ringi käia.

Ka rikkis, vana või kasutuskõlbmatu kraam paigutub sellesse sfääri. Nii ei mõtle me näiteks vanadele külmkappidele või telekatele ainult kui kasututele, vaid potentsiaalselt ähvardavatele esemetele, mis võivad kas  plahvatada või mürgiseid substantse lekitada. Ometi on tegemist kultuuriliste kategooriatega, mis mõnes teises kultuurikontekstis hoopis teised võivad olla. Nii on vanade kodumasinate tähendus mõnede Sri Lanka kalurite arvates hoopis teistsugune: kasutuskõlblikkusest sõltumata on tegemist sotsiaalse staatuse sümboliga. Meie naeruvääristav või mõistmatu suhtumine olmeelektroonikasse elektrita majapidamises on aga just säärane, millest Douglas räägib: oluline on meie asja kasutatavuse definitsioon, see, mida see meile sümboliseerib. 

Nõnda kategoriseerime me prügina ka kõik, mis prügikastis. Veendumus, et sinna jõuab kraam, mis on kindlasti kõlbmatu, on üks paljudest kultuurilistest veendumustest, mis lähemal vaatlemisel – olgu vaatlejaks antropoloog või mõni grupp, kelle poliitiline või ideoloogiline agenda olemasolevat kõigutada soovib – tõele ei vasta. Säärased pole aga mitte kultuurist väljaspool seisjad, kes valgustavad oma veidra käitumisega kultuurilisi kaanoneid üllatavast nurgast, vaid ühiskonna enese rüpes peituvad kriitikud. Ameerikas ja Inglismaal on kuulsust kogunud nn freegan’id, kes oma igapäevase leiva korjavad supermarketite prügikastidest. Prügiinimestest, keda me enamasti prügis sobrajate all silmas peame, tuleb freegan’eid aga tingimata eristada (mida nad ka ise hoolikalt teevad): nimelt paljastavad nad kultuuris prügi kohta käibel väärarusaama, et kõik, mis prügikasti rändab, on prügina identifitseeritav ammu enne prügikastini jõudmist. Kui see mõte kõrvale heita, võib avastada, et supermarketid viskavad minema igati kõlbulikku toidukraami tervel real juhtudel. Näiteks kui sesoonne kraam pärast  lihavõtteid või jõule enam ostjaid ei leia, pudenevad prügisse lugematud piparkoogid ja šokolaadijänesed, mida enne järgmisi lihavõtteid maha müüa on kahtlane ja millele ruumi poes raisata ei ole. Ära visatakse ka edutuid brände, kui tootja on juba uue ja loodetavasti parema müügieduga toote loonud, vanad aga pole veel müügiaega ületanud. Kõikvõimalikud kampaaniad, mis tootele trükitakse, tähendavad, et kui kampaania (nt loos vms) lõpeb, kuid tooted pole läbi müüdud, jõuavad need supermarketite tagahoovide prügikastidesse (vt veel www.freegans.  org.uk).

Freegan’ite ideoloogia ei koosne kaugeltki vaid prügi redefineerimisest – nende endi sõnul oleks seda väita sama hea kui arvata, et taimetoitlus võrdub asparaaguse söömisega. Siiski annab just prügiga seonduv meie keskkonda hävitavate käitumismallide juurdumise põhjuste kohta ehk kõige olulisemat infot. Kultuurilise kategoriseerimise puudulikkus seisneb selles, et need suunavad meid prügist, aga ka tootmise käigus tekitatud jäätmetest ja heitmetest kõrvale, mitte aga neid ära hoidma. Ja ses mõttes  on elu taaratornide kõrval või järelemõtlik pilk prügikastile äärmiselt informatiivne ja mõttekas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming