Mineviku ja tuleviku vahel

Tallinna ülikooli teadlaste vestlus mälu-uuringute aktuaalsetel teemadel

valleAshgate Research Companion to Memory StudiesSiobhan Kattago (ed.), The Ashgate Research Companion to Memory Studies. Farnham: Ashgate, 2015, 274 lk.

Marek Tamm (ed.), Afterlife of Events: Perspectives on Mnemohistory. Basingstoke: Palgrave valleAfterlife of EventsMacmillan, 2015, 282 lk.

Marek Tamm: Sattusime viimase paari aasta jooksul rööpselt toimetama kahte esinduslikku koguteost kollektiivse mälu uuringute vallas. Kahepeale koondavad need üle kolmekümne teadlase mitmest ilmanurgast, sisuliselt kogu mälu-uuringute akadeemilise koorekihi. Mäletan, et kui esimest korda mainisid, et Ashgate’i kirjastus on teinud sulle ettepaneku koostada üks kollektiivne companion ehk käsiraamat tänapäeva mälu-uuringutest, siis väljendasin oma kahtlust, et kas üks järjekordne ülevaateteos selles võrdlemisi „ülerahvastatud“ valdkonnas on enam vajalik, kuigi julgustasin ettepanekut siiski vastu võtma. Mu meelest lahendasid sa selle keerulise ülesande aga väga nutikalt, loobudes pretensioonist valdkonna igakülgsele kaardistamisele ja palusid selle asemel autoritel kirjutada isiklikus võtmes peatükk mõnest neile olulisest „kompanjonist“ senisel mälu-uuringute teekonnal. Räägi veidi oma koguteose sünniloost ja ütle, kuidas sulle pärast raamatu ilmumist tundub, kas mälu-uuringutel on veel uusi avastamata võimalusi ja teeotsi või on maad võtmas küllastumus ja enesekordamine?

Siobhan Kattago

Siobhan Kattago

Siobhan Kattago: Nagu sinul, tekkis ka minul kõigepealt küsimus, kas mälu-uuringute valdkonnas on veel üks käsiraamat tõesti vajalik. Kui olin koostanud võimalike autorite nimekirja, kohtusin Lundis ühel konverentsil kolleeg Jeffrey Olickiga, et sellest raamatust rääkida. Õhtusöögi juurde tutvus ta minu sisukorrakavandiga ja ütles, et jah, ta kirjutab küll ühe peatüki, aga mitte minu pakutud kujul. Mul oli tema meelest tarvis midagi muud, mitte käsiraamatut, lugemikku ega antoloogiat – need kõik on inglise keeles juba olemas. Olick pakkus, et ma võiksin autoritelt küsida, mis raamatud on neid mõjutanud. Kui ma tagasi Tallinna jõudsin, lugesin ikka ja uuesti oma raamatu mitte just sütitavat pealkirja „The Ashgate Research Companion to Memory Studies“ („Ashgate’i mälu-uuringute käsiraamat“) ja otsustasin kasutada kõige lihtsamat lähenemisviisi, mida ma tunnen – lähtuda sõnade etümoloogilisest päritolust. Kui olin järele vaadanud sõna companion algsed koostisosad com (koos) ja panis (leib), oli raamat mul silme ees. Tänu Olicki nõudmisele, et ma leiaksin mälu analüüsimiseks uue viisi, hakkaski kasvama mõte, et iga autor võiks mõtiskleda oma teekaaslaste (companions) üle. Teekaaslased võisid olla üpris erinevad – põhjapanevatest mõtlejatest nagu Halbwachs, Hegel, Derrida, Nora ja Heidegger kuni ideedeni nagu kollektiivne mälu, mälupaigad või mälupoliitika, kui nimetada vaid mõnda neist.

Peale selle, et autoritel on palutud mõtiskleda oma intellektuaalsete „kompanjonide“ üle, analüüsib meie „Companion“ ka seda, mismoodi minevikku mäletatakse – nii intellektuaalse pärandi kui ka valusa trauma kujul. See idee kerkis esile Kapuściński „Reisidest Herodotosega“, kus ta jutustab, kuidas Herodotose „Historia“ temaga mitme reportaaži tegemisel kaasas käis. Nii kujuneski välja, et mõned autorid – nagu näiteks sina oma Juri Lotmanile pühendatud peatükis – keskenduvad peamiselt ühele mõtlejale, teised aga räägivad mitmesugustest ideedest. Oli ju veendumus, et mineviku kadumist tuleb takistada, Herodotosele ütlemata tähtis. „… et ajaga ei kaoks mälust inimese poolt teostatu“. Nagu me teame, võib iha minevikku mäletada olla nii õnnistus kui ka nuhtlus.

Tulemuseks olid väga erinevad peatükid. Mõned neist on väga isiklikud, teised formaalsemad. Raamatu temaatiline ülesehitus järgib seda, kuidas huvi mineviku vastu on vanematest distsipliinidest nagu filosoofia ja ajalugu üle kandunud uuematesse nagu sotsioloogia, psühholoogia ja kultuuriuuringud. Lisaks toob see raamat esile, kuidas mälu on seotud teatavate pühade paikadega, olgu need siis monumendid, ajaloolised sündmuspaigad või muuseumid. „Companioni“ viimane osa lõpeb mälu politiseerimise ja demokratiseerumise teemaga.

Vastuseks sinu küsimusele, kas mälu-uuringute valdkond on ammendatud või küllastunud, väidaksin, et hoopis vastupidi: mõned alad on siin esindatud üpris kasinalt. Kui näiteks mälupoliitika kohta on arvukalt juhtumiuuringuid mitmelt maalt, piisav hulk antoloogiaid ja käsiraamatuid, siis märksa vähem on kirjutatud näiteks hermeneutika, traditsiooni ja mälu suhetest. Üks oluline filosoofiline allikas on Hans-Georg Gadameri „Tõde ja meetod“, kus käsitletakse traditsiooni ja ajaloolise teadvuse tähtsust. Teine, võib-olla esoteerilisem allikas on Aby Warburgi käsitus, et ajas teisenevatel ideedel on oma „järel-elu“ ehk Nachleben. Kuigi me mõlemad oleme veetnud aega Londoni Warburgi raamatukogus, oled sina veetnud seal aega palju pikemalt kui mina. Mis see oli, mis sind Warburgi juures köitis, ning kuidas ühendasid sa tema „järel-elu“ idee „sündmusega“ oma raamatus „The Afterlife of Events“?

Marek Tamm

Marek Tamm

Tamm: Minu arusaamises on humanitaaria üks neid valdkondi, kus uue avastamine tähendab tihti tagasipöördumist vana juurde. Mälu-uuringud kujunesid välja ennekõike sotsioloogia raames ja pikka aega otsiti inspiratsiooni uuteks ideedeks sotsioloogide, näiteks Emile Durkheimi või Maurice Halbwachsi juurest. Kuid ka mulle tundub, et praegu peaksime enam inspiratsiooni ammutama saksa hermeneutilisest traditsioonist, kuhu ma liigitaksin nii Warburgi ja Gadameri kui ka Walter Benjamini. Nende mõtlemisele on ühine see, et minevikku ja olevikku ei käsitata selgelt lahutatuna, minevik elab olevikus edasi, mõjutab meid endiselt, ja see distants, mis meid möödunud sündmustest lahutab, ei ole tühi, vaid täidetud tõlgendustega, mis meie arusaamist minevikusündmustest kujundavad.

Ma arvan, et Warburg köitiski mind sellega, et ta oli üks esimesi autoreid, kes taipas ajaloolise aja komplekssust, seda, kuidas me oleme pidevalt ümbritsetud mineviku sümboolsest „järel-elust“ ja kuidas see pidevalt mõjutab meie ajaloolist taju ja kujutlusvõimet. Spetsialiseerudes varakult Itaalia renessansi kunstiajaloole, ei käsitanud Warburg seda perioodi kui selgepiirilist tervikut, mis pelgalt laenas eeskujusid antiigist, vaid kui antiikajast „kummitatud“ kultuurilise mäletamise protsessi. Sellest vaatenurgast ei olnud enam oluline otsida klassikalise traditsiooni „mõjutusi“, vaid lahata selle moondumisi pidevates kollektiivse mäletamise tõlgendusaktides.

Huvitav on see, et ka Benjamin, kelle ideed olid mulle koguteose koostamisel väga olulised, oli Warburgist vaimustatud ja arendas edasi tolle kontseptsiooni mineviku „järel-elust“. Benjamin teeb sellest mõistest oma ajaloofilosoofia nurgakivi ja paneb oma lõpetamata jäänud hiigelteoses Pariisi passaažidest kirja mõtte, mis sobiks mu kogumiku motoks: „Ajaloolist „mõistmist“ tuleb käsitada põhimõtteliselt kui selle järel-elu, mida on mõistetud, ja seega tuleb vaadelda seda, mida on teada saadud tööde „järel-elu“, „kuulsuse“ analüüsis, kui ajaloo põhialust üleüldse.“

Minu taotlus raamatus oligi arutleda Warburgi ja Benjamini tööde valgel selle üle, mis teeb ühest sündmusest „ajaloosündmuse“. Õigupoolest on isegi üllatav, kui vähe on nii ajaloolased kui ka ajaloofilosoofid tundnud huvi selle vastu, kuidas „ajaloosündmust“ defineerida. Väga sageli võetakse seda enesestmõistetavana või siis rõhutatakse, et sündmused polegi ajaloos olulised (nagu prantsuse Annales’i koolkonna traditsioonis). Koguteose keskne väide on, et ajaloosündmused omandavad oma tähenduse ajas, sündmus sünnib ajaloosündmusena alati post factum, teda saabki mõista ja analüüsida üksnes tema „järel-elus“. Väga selgelt on seda näha juba ainuüksi nimetamise tasandil, sündmused ei tule kunagi ilmale nimesilt küljes, vaid nimetamisakt moodustab sündmuse tähendusloomes ühe väga olulise etapi, rääkimata juhtumistest, kus sama sündmus figureerib mitme nime all ja seega elab erinevaid järel-elusid.

Nagu Aleida Assmann oma kaastöös kogumikule rõhutab, on oluline eristada kahte laadi minevikusündmuste „järel-elusid“ – teadlikke ja tahtmatuid. Sinu enda peatükk, mis lahkab W. G. Sebaldi romaani „Austerlitz“, käsitleb pigem n-ö tahtmatuid mäletamisprotsesse, mineviku traumaatilisi kogemusi, seda, mida Marcel Proust nimetas mémoire involontaire’iks. Kuidas sulle aga üldisemalt tundub, kas mälu-uuringud on viimasel ajal liialt keskendunud mineviku traumaatilisele „järel-elule“, otsivad lahendusi ennekõike sellele, kuidas minevikupainetest vabaneda, pöörates vähem tähelepanu mémoire volontaire’ile, sellele, kuidas minevik üksnes ei kummita meid, vaid võib meid ka rikastada?

Kattago: Alates Berliini müüri langemisest on mälu ja identiteedi küsimused üha tähtsamaks muutunud. Mõnes mõttes võib öelda, kui 1980. ja 1990. aastate märksõnadeks olid mitmekultuurilisus ja identiteet, siis XXI sajandil on tähelepanu keskpunktis mälu ja trauma. Tegu on kahtlemata märkimisväärse nihkega, mille suhtes meil minu meelest tuleks ühtlasi ka ettevaatlik olla. Kui vanemad uurimused sellest, kuidas minevikku mäletatakse, olid seotud traditsiooni ja pärandiga, siis tänapäeva õpetlased ja muuseumikuraatorid kipuvad keskenduma traumaatilistele sündmustele. Sellele nihkele on kaasa aidanud mitu tegurit: holokausti kui kurjuse sümboli tunnistamine, meedia digitaalseks muutumine, tunnistajaütluste kasvav tähtsus ning uued ajaloomuuseumid, kus keskendutakse üheleainsale negatiivsele sündmusele, näiteks Yad Vashem Iisraelis ja USA holokaustimuuseum Washingtonis, ning ka hiljutine kommunismi kuritegudele ja Nõukogude okupatsioonile pühendatud muuseumide laine Tallinnas, Riias, Vilniuses ja Budapestis. Otsene oht on psühhoanalüüsi arusaamade ülekandmine indiviidilt kollektiivsuse valda. Sigmund Freudi kirjutised traumast, teadvustamatusest, kordumistest ja mineviku läbitöötamisest olid algselt mõeldud siiski üksikisikust patsiendi ja mitte rahvusliku kollektiivi tarvis.

Alates Berliini müüri langemisest on mälu ja identiteedi küsimused üha tähtsustunud.  Kui 1980. ja 1990. aastate märksõnadeks olid mitmekultuurilisus ja identiteet, siis XXI sajandil mälu ja trauma.

Näiteks W. G. Sebaldi tööd on tõepoolest minevikust painatud. Peale selle ähmastab ta romaani, reisikirja ja essee žanrilisi piire. Sul on õigus, „Austerlitz“ on täis näiteid Prousti tahtliku ja tahtmatu mälu (mémoire volontaire’i ja mémoire involontaire’i) kohta, ning samuti on Sebaldit mõjutanud Benjamini looming. Oma raamatus keskendub Sebald siiski läbimõeldult ühele tegelasele, nimelt Jacques Austerlitzile. Kui Austerlitzi painab talle endale aimamatu minevik, Tšehhi Kindertransport’ist varjutatud lapsepõlv, siis arutleb raamat samas ka kirjutamise ja mälu keerukate suhete teemal. See on väga vana ja huvitav dilemma, mille esimesena tõstatas Platon oma dialoogis „Phaidros“ ning hiljem Jacques Derrida ühes oma tuntud essees. Sündmuse kirjapanekul või selle esitamisel on raviomadusi, kuid neid tuleks pruukida targasti. Kirjutamine on tõepoolest farmakon/φάρµακον – ravim, aga samas ka mürk. Kui me klammerdume mineviku vangistamise/tabamise või taas läbielamise vajadusse, võime langeda sundmõtete ohvriks. Sebaldi „Austerlitz“ on seda filosoofilist ja psühholoogilist paradoksi väga hästi tabanud.

Oluline on tasakaal mälu ja ajaloo ning mälu ja unustamise vahel. Äärmuslik tähelepanu traumaatilisele sündmusele võib meid kergesti laiemast kontekstist välja viia. Kui üldse, siis nõustuksin ma Tony Judti ja Timothy Snyderiga, kes hoiatavad, et kollektiivsele traumale keskendumine kõnetab ennekõike emotsioone ning võib seeläbi tahtmatult piirata ajalootunnetust. Loomulikult ei ole midagi üllatavat selles, et Judt ja Snyder, mõlemad ajaloolased, kuulutavad ajaloo kui vanema distsipliini üleolekut mälu-uuringute noorema uurimisvaldkonna suhtes! Arvestades asjaolu, et ka sina oled ajaloolane – kuidas mõistad sina mälu ja ajaloo erinevust ning kuidas võiks Jan Assmanni mäluajaloo mõiste aidata ületada mälu ja ajaloo vahelist vastasseisu? Lõppude lõpuks on sinu raamatu alapealkiri „Perspectives on Mnemohistory“.

Tamm: Ajaloolased on harjunud mälu ja ajalugu selgelt eristama, kui esimest peetakse subjektiivseks ja suvaliseks, siis teist nähakse objektiivse ja usaldusväärsena. Mulle tundub, et tegelikult pole ajaloo ja mälu puhul tegemist sama kategooria nähtustega: mälu on midagi universaalset ja see viitab inimese või ühiskonna mitmesugustele vahekordadele minevikuga, samal ajal kui ajalugu, s.t ajalookirjutus on vaid üks viis kirjalike vahenditega minevikku taasesitada. Niisiis oleks adekvaatsem käsitada ajalugu kollektiivse mälu ühe spetsiifilise meediumina, mille kaudu me kujundame oma suhet minevikku. Ajalookirjutus toimib paratamatult kollektiivse mälu üldistes raamides, selle eelistused ja valikud kujunevad välja mõjutusseoses teiste kollektiivse mälu meediumitega nagu film, kirjandus, ajakirjandus jne. Õigupoolest said sellest aru juba vanad kreeklased, kui nad käsitasid ajaloomuusat Kleiot ühena titaan Mnemosyne (kr ‘mälu’) üheksast tütrest, nagu sa tuletad meelde oma „Companioni“ sissejuhatuses.

Mõiste mäluajalugu (ingl mnemohistory) tõi käibele saksa ajaloolane Jan Assmann 1997. aastal oma raamatus „Mooses egiptlane“. Selle mõiste üks peamisi eesmärke ongi ületada ajaloo ja mälu tavapärane vastandamine, näidates nende kahe tihedat seotust. Mäluajalugu ei huvitu minevikust kui sellisest, vaid minevikust, nii nagu seda mäletatakse. Mäluajaloo uurijat ei köida mitte mineviku „faktuaalsus“, vaid selle aktuaalsus, mitte minevik tema enese pärast, vaid selle hilisem mõju ja vastuvõtt.

Kogumiku „Afterlife of Events“ üks eesmärke oligi seda Jan Assmanni ideed kontrollida ja edasi arendada, vaadata, kas mäluajalugu võiks olla üks perspektiivne suund tänapäeva ajalooteaduses. Mõistagi oli mul hea meel, et Assmann oli ise lahkelt nõus ettevõtmises kaasa lööma ja kirjutama väga sisuka mäluajaloolise analüüsi ühest lääne kultuuri võtmesündmusest, mille kogu tähtsus peitub vaid tema hilisemates tõlgendustes – exodus ehk iisraellaste lahkumine Egiptusest.

Mäluajalugu võiks sobida üheks ajalookirjutuse uueks võimaluseks tänapäeval, mil meie üldine arusaam ajast on teinud läbi suure muutuse. Aeg ei ilmne meile enam tingimata progressiivse ja tagasipöördumatuna, vaid üha enam tundub, et aeg teeb kummalisi jõnkse, tammub paigal või liigub eri kiirusega. Möödanik ei jää ühtlaselt seljataha, vaid püsib kummitavana olevikus kohal – keeldub mööda minemast. Prantsuse ajaloolane François Hartog on nimetanud seda muutust uue „ajaloolisuse režiimi“ sünniks, mille algus jääb 1980. aastate lõppu ja mis praeguseks on lääne ühiskonnas üldlevinud. Seda uut ajaloolisuse režiimi iseloomustab orienteeritus olevikule (seepärast nimetab Hartog seda presentismiks) ning üheks selle oluliseks sümptomiks võib pidada üha kasvavat huvi mälu ja mäletamise vastu. Kas sa oled sellise tõlgendusega nõus? Või kuidas sa ise seletaksid mälu-uuringute sedavõrd suurt ja kestvat populaarsust?

Kattago: Huvi mineviku vastu on seotud sellega, kuidas me mõistame ajajärku, mil me ise elame – kas me iseloomustame seda kui modernset või postmodernset. Hartog, kelle sa Tallinna ülikooli 2014. aasta talvekooli esinema kutsusid, on väga huvitav ajaloolane. Moodsa tehnoloogia, digitaliseerumise ja filmi abiga näib olevik meile elastsem kui kunagi varem. Uute transpordivõimaluste ja globaliseerumise toel on kaasaegsuse taju muutunud vahetumaks kui kunagi varem. Kirjakirjutamise ning aurulaeva- ja rongireiside ajastu viibivate vastuste asemel on meil nüüd meilid, Skype ja lennukid. Olevik on meiega pigem kohe, 24/7 ja otseülekandes, kui viivitusega ja sündinud fakti kujul.

Hartogi üksikisiku ajataju tähtsustamise juured on siiski vanemates arusaamades, näiteks keskajast pärit nunc stans (igavene nüüd) või Benjamini Jetztzeit (nüüdisaeg). Nõustudes Hartogi avardunud oleviku diagnoosiga, ei saa ma ometi täielikult mööda minna sellest, kuidas minevikusündmused võivad olevikku „kummitada“. Selles suhtes on Derrida „tontoloogia“ (pr hantologie) endiselt oluline. Suur osa kontinentaalsest filosoofiast käsitleb mineviku rasket koormat oleviku õlul. Võib-olla on Hannah Arendt oleviku olemust kõige paremini tabanud: olevik on lihtsalt aeg „mineviku ja tuleviku vahel“. See on elastne ajavahemik, mida me kogeme „enam ei ole“ ja „veel ei ole“ vahepeal.

Tulles tagasi meie varasema vestluse juurde, kus oli juttu sinu Juri Lotmanile pühendatud peatükist „Companionis“ – kuidas tõstatab tema semiootikasse süvenemine samasuguseid küsimusi mineviku ja oleviku suhetest, nagu me praegu näeme ajaloo, filosoofia ja kultuuriuuringute valdkonnas?

Tamm: Hea, et selle kohta küsid, sest mulle tundub tõepoolest, et semiootika üldiselt ja eriti Tartu-Moskva kultuurisemiootika on üks oluline kasutamata ressurss tänapäeva mälu-uuringutes, kuigi Juri Lotman ja Boriss Uspenski tegelesid kultuurimälu ja mineviku-oleviku vahekorra küsimustega juba 1970. aastatel. Nagu ma püüdsin näidata oma panuses su koostatud koguteosesse, siis oli Lotman õigupoolest üks esimesi, kui mitte kõige esimene, kes pakkus välja kultuurimälu mõiste ja analüüsis leidlikult kultuuri mnemoonilist toimet.

Kuid väga relevantsed on tänapäeva vaatenurgast niisamuti Uspenski tööd ajaloosemiootikast. Oma 1976. aastal ilmunud artiklis „Historia sub specie semioticae“ pakub Uspenski, et ajalugu võib käsitada kommunikatsiooniprotsessina, „milles pidevalt lisanduv uus informatsioon kutsub esile ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) nii- või teistsuguse vastureaktsiooni“. Selles kommunikatsiooniprotsessis, nagu Uspenski tõdeb ühes hilisemas artiklis, toimub pidev sündmuste uuesti tõlgendamine, nende uue tähendusega varustamine sõltuvalt ühiskondliku situatsiooni muutumisest: „Sellest vaatekohast ei ole seega tähtis sündmuste objektiivne mõte (kui niisugusest üldse võib rääkida), vaid see, kuidas neid tajutakse, loetakse. Nende või teiste sündmuste tajumine kaalukatena – olenemata sellest, kas nad on märgilise tegevuse produktid või ei – tõuseb sellistes tingimustes võtmetähtsusega faktoriks: sündmusliku teksti nii- või teistsugune tõlgendamine määrab sündmuste edasise kulu.“ Teisisõnu räägib Uspenski sellest, et sündmuste tähendus sõltub nende tõlgendamisest ning ühtesid ja samu sündmuseid saab „lugeda“, s.t tõlgendada eri „keeltes“ erinevalt. On ilmne, et Uspenski vaated sulanduvad sujuvalt sellessesamasse hermeneutilisse traditsiooni, millest oli eespool juttu Warburgi ja Benjamini näitel ja mis tundub mulle praegu üks perspektiivsemaid uurimissuundi nii mälu-uuringutes üldiselt kui ka ajalooteaduses kitsamalt.

Siobhan Kattago osa vestlusest on inglise keelest tõlkinud Aet Varik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming