Ministrid ei usu, et kultuur midagi tähendab

Valle-Sten Maiste

Valitsuse juhtpoliitikud lihtsalt ei tarbi kultuuri, muidu ei saaks olla kultuuripoliitilistes küsimustes nii valel poolel. Ei olegi nii kerge öelda, millised eesmärgid peaksid olema kultuuripoliitika erilise tähelepanu all. Kas vajame rohkem kõrgkunstilisi tippe, peaksime püüdlema laiema kultuurist osasaamise või hoopis kultuurilises tegevuses osalemise poole? Probleemid on siin valdkonniti üsna erinevad ja peituvad detailides. Kultuuri eest hea seistes on Eestis proriteediks olnud omamaise kultuuriloomingu ohtruse taotlus. Kultuuri toetamise loogikat jälgides tundub vahel, et valitseb uskumus, et eesti kultuuri säilimine ja kestmine õnnestub tagada sellega, kui lausa iga eestlane kirjutab raamatu või asutab teatri. Niisugune sihiseade on kahtlemata tore, kuid ehk oleks otstarbekas suunata osa oma tavalisest tavaliste elukogemuste kirjeldamise ja läbielamise tööst koolikirjanduse ja munitsipaaltaidluse raamidesse. Joomadest ja pohmadest kirjutamisega on meie kultuuris üsna kerge tähelepanu ja tunnustust pälvida. Põhjalikku Platoni tundjat ei peeta ent algupäraseks ja samavõrd tähenduslikuks loojaks. Võimalik, et kultuuritegija keskse mõtlemise kõrval peaksime liikuma laiemalt kultuuri armastavale inimesele keskendunud kultuuripoliitika poole, mõeldes raamatuid kirjutada sooviva inimese vajaduste juures ka peamiselt lugeda tahtva inimese vajadustele. Ehk tuleks järjekordse kodumaise (pool)professionaalse teatritrupi asutamise heakskiitmise asemel tugevdada kvaliteeti, s.t suurendada konkurentsi, liikuvust ja ideedevahetust igiammustes üksjagu stagneerunud teatriinstitutsioonides ning hoolitseda Põhuteatri tüüpi nähtuste püsiva kohalolu eest teatripildis, avardades teiselt poolt odava lokaalse rahvateatri tegemise võimalusi. Niisuguseid sihte on keerukas mõtestada ja kavakindlagi tegutsemise toel saavutada isegi siis, kui kultuuriasju juhivad parimatest parimad. Näiteks mitte Rein vaid Jack Lang, kes erinevalt oma nimekaimust tõepoolest suutis nii objektiivselt (Mitterrandi ja Langi valitsusajal, vaatamata majandusraskustele ja erinevalt muu Euroopa praktikast, kultuurirahastuse osakaal Prantsusmaa riigieelarves mitte ei kahanenud, vaid kahekordistus) kui ka subjektiivselt (Langi poliitikale avaldasid otsest toetust mitmed maailmanimega kultuuritegijad) kultuuri heaks midagi ära teha. Jack Lang saavutas kultuuri toetades ka sellise populaarsuse, et kultuuri keskmisest olulisemaks pidamise on tunnistanud kasulikuks ka arvukad hilisemad prantsuse (kultuuri)poliitikud.

Jätkuvalt planeedi kultuurielu ja inimühiskonna sihtide kujundamise keskmes olla ihaldava Prantsusmaa poliitika oligi 1980. aastatel paljuski kultuuripoliitika, s.t allus sihile, mida meil põhiseadusele tuginedes sageli korratakse, kuid mida vaevalt üle paari poliitiku viimase kahe kümnendi jooksul rohkemaks kui veidraks sõnakõlksuks on pidanud. Kuigi ka Jack Langi poliitika ei olnud kõigi kõrvaltvaatajate meelest ühemõtteliselt tulemuslik ja hea, pole Eestis toonase Prantsusmaaga võrreldes üldse mingit kultuuripoliitikat.

Kultuuri osakaal eelarves on viimasel dekaadil vähenenud enamvähem kolmandiku võrra. Nii tuleb valik teha alati millegi hinnalise lõhkumise hinnaga, nagu hiljaaegu Kunstihoones, kus väidetava suurema kaasatuse ja osaluse nimel toodi ohvriks seniste kuraatorite pühendumisega tehtud kõrgprofessionaalne, kaasaegne ja valgustuslik, suure sotsiaalse kaalukusega töö. Erinevalt Mitterrand’ist ja Jack Langist puudub tänase Eesti võtmeisikutel sügav orgaaniline side kultuuriga ja võimekus kultuuri üle omaenese vahetu kogemuse toel arvestatavalt arutleda. Avamiste ja paraadürituste vahel saalimine ei ole veel kultuurikogemus ja liberalistlike pioneerisalmide etlemine arutelu.

Halvim on, et meie riigi juhid ei usu tegelikult kultuuri tähenduslikkusesse. Nad ei usu nagu nimekas teadusajakirjanik Matt Ridley, et see on ideede seks, mis paneb aluse progressile ja optimismile. Nad ei usu nagu Robert Reich, et suure intellektuaalse ja kultuurilise pagasiga nn sümbolanalüütikute kontsentratsioon teeb riigid, rahvad ja paikkonnad läbilöögivõimeliseks ja on tänapäeva jõukuse allikas. Nad ei usu Pierre Bourdieu’ kombel, et just kultuuriline kapital annab inimestele elus toimetulekujõu. Vastupidiselt romantismijärgsetele euroopalikele arusaamistele ei arva meie poliitikud, et kultuur on ühiskondlikult tähtis. Kultuur on neile dekoratiivne vabaajajubin, veidi kiiksuga kodanike meelelahutus, mis puutub tegusasse inimesse harva.

Pessimismiks pole siiski põhjust. Eesti kultuur pole iial sedavõrd õitsenud ja valikuvõimalusi pakkunud kui viimastel kümnenditel. Ebaaus oleks arvata, et meie kultuuri käsi käib halvasti ja kultuuri eest hea ei seista. Riik pole kultuuriinimeste partnerina pahatahtlik ega ka läbini hoolimatu, küll aga üsna võhiklik. Seetõttu tehakse meil mõnedki kultuuripoliitilised otsused nürimeelselt ja tasakaalustamatult, lobedate huvigruppide survel ning kultuuripoliitikas on vähe innovaatilist lähenemist.

Väga tipptasemel ideede sünteesiviljad ei võrsu Eestis kergelt. Matt Ridley teemakohane raamat „Ratsionaalne optimist” õnnestus Londonist osta (uute raamatute) sooduspakkumise raames koos kahe teise värsketest intellektuaalsetest ideedest pakatava teosega (mida sai valida arvukate samasuguste seast), nii et ühe raamatu hinnaks tuli neli naela. Londonlasele on see kõrtsiõlle hind. Ta võib kõige kaasaegsemat kultuurilist ja intellektuaalset teavet sisaldavaid pehmekaanelisi väljaandeid iga nädal kotiga koju tassida ja need pärast põgusat lehitsemist odavmüüki paisata. Meie raamatukogud ei osta neid odavmüükidest paraku ära, vaid on sageli kalleid raamatuid pakkuvate firmade ärimudelite lõa otsas.

Olen otsinud viimase paari kuu jooksul meie raamatukogudest Ridley „Ratsionaalset optimisti”, Eric Hobsbawmi marksismi ajalugu (mõlemad aasta-paar vanad) ja John Kerri „Ohtlikku meetodit” (1993) ent mul ei õnnestunud leida ühtegi. Viimane sai ostetud ja seda leheloos tsiteeritud, misjärel tekkis sellele mitmeinimeseline laenutusjärjekord. Üksikisikuna neid raamatuid osta on eestlasele aga üsna lohutu. Kui Rahva Raamat võõrkeelset raamatut üldse müüb, siis on see meil elatustaseme vahet arvestamatagi Londonis ostetud raamatust mitu korda kallim. Amazonist saaks kasutatud raamatu nii mõnigi kord peaaegu tasuta, kuid postikulud on ekssovetlikusse Eestisse millegipärast kolm korda kallimad kui siinsamas kõrval asuvasse Soome (kuhu on sageli ka postikuludeta pakkumisi). Kolme-nelja-naelane postikulu kasutatud raamatu kohta võrdub aga sageli uue raamatu hinnaga Londoni raamatupoes.

Nii võib meie kultuurihuviline valida raamatupoes küll arvukate pohmahommikute kütkestavate poetiseeringute vahel, kuid ameeriklasele, inglasele või soomlasele elementaarselt vähem kui kommiraha eest kättesaadav värske intellektuaalne informatsioon on meil piiratult jõukohane vaid rikkale eliidile. Aastate eest asutuse krediitkaardi väärtarvitusskandaali sattunud Eesti Panga töötajad ei tahtnud kuidagi aru saada, miks välisreisidel normiks saanud riigi raha eest raamatute ostmine tekitab avalikkuses küsimusi. Kultuuritööl pole niisuguseid võimalusi iial olnud (tõsi, mõnele arvustuse kirjutajale vahel raamat ostetakse), ehkki palgad kultuuris on Eesti Panga omadest 5–15 korda väiksemad.

Kui vaid valitsuses usutaks värske kirjasõna ühiskondlikku tähtsusesse samavõrd kui Eesti Pangas. Kuid meie kultuuripoliitikud ei püüa isegi mitte mõelda, miks meie tarbijale peab uus muusika-CD peaaegu kaks korda kallim olema kui ameeriklasele ja raamatu tellimine kordi kallim kui soomlasele, rääkimata sellest, et katsuda olukorra muutmiseks midagi ära teha, kas või tellida Soome kaudu odavalt meie raamatukogudesse ja selle kõrval ka üksikhuvilistele. Selle asemel raiub meie peaminister, et CD hind on siinmaal kehtiva jumaliku korra toel 15 eurot ja raamatu hind turuhind ning nende asjaolude vaidlustamine internetivahetuste abil vargus.

Eesti kultuurilise väärtusega filme vaatas mullu kinodes 3000 – 10 000 inimest. Kui tegijail ka iga kinokülastuse pealt euro õnnestub teenida, ei kata kogutulu mõne filmi stsenaariumi kulusidki. Selle asemel et mõelda, kuidas niigi maksumaksja poolt tasutud kõrgkvaliteetsest kunstist luua tasuta (olgu siis kas või loomisajaga võrreldes mõnekuulise või -aastase viivitusega) vabafondi, mille olemasolu tooks ehk nii mõnegi vaataja kommertstoodangu juurest väärtkultuuri juurde ja suruks alla ka kommertstoodangu hinnad, kuna vaatajal on valida ka tasuta hea alternatiiv, etendavad meie riigi juhid pioneeridena internetivabadustele kaikaid kodaratesse pildumise üritust. Selge, et meie valitsuse juhtpoliitikud lihtsalt ei tarbi kultuuri, muidu ei saaks olla kultuuripoliitilistes küsimustes nii valel poolel.

Muidugi ei saa kipaka turuga perifeerias kunagi olema sama palju sama odavat kultuuri kui maailma keskustes. Ometi võiks ehk olukorra teadvustada, et midagi ka muuta, selle asemel et meie rahandusministri kombel hakata kotiga peas arrogantselt „Õllesummerit” halvustama. Ometi toob just mainitud festival taas Eestisse täiesti rahvahinnaga täiesti kõrgkvaliteetse ja kultuurilise Manic Street Preachesi ja Alphaville’i veel pealekauba, et tasandada veidigi kuristikku, mis lahutab meie publikut tänases maailmas elementaarsetest kontaktidest popkultuuriga.

Valitsusliikmete sporaadilised seisukohavõtud kultuuriküsimustes on olnud ehmatavalt läbimõtlemata ja võhiklikud. Kõik ei alga sugugi rahast, vaid arusaamisest, mis kujuneb sellega, kui ühiskonna eesotsas on inimesed, kelle side kultuuriga on pidev, vahetu ja loomulik. Selle saavutamine oleks tubli samm põhiseaduse mõtte järgimise teel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming