Minu kaastunne, autoomanikud

Aet Annist

1903. aastal hukkus autorataste all esimene laps, viieaastane Mary Miner, kes mängis sõpradega väljas tänaval. Ligi kolme tuhande pealine rahvamass ähvardas autojuhi vahkvihas tükkideks kiskuda. 23 aastat hiljem oli aastane hukkude arv Ameerikas tõusnud juba 7000-ni ja autode ränga mõjuga hakati harjuma. Lapsed tõrjuti peagi nende senistelt mängumaadelt, autod aga vallutasid linnad ja valgusid loodusesse. Nende võidukäiku ei ole enamikus linnades siiani suutnud miski peatada. Seda hoolimata inim- ja keskkonnakuludest, reostatud linnapildist ja maastikust, raisatud rahast, mahavisatud ajast.

Autostumisest tingitud inimkadudest on viimasel ajal Eestiski hakatud rääkima mitte kui edeneva eluga kaasnevast paratamatusest, vaid kui häbist. Vähe räägitakse aga veel autostumise sotsiaalsetest mõjudest. Ühed olulisemad nendest on inimeste kaugenemine üksteisest, sõltuvuse suurenemine ja elukeskkonna inimvaenulikumaks muutumine.

Autoomanikul on tunne, justnagu saaks ta auto abil kaasinimestega rohkem lävida: täna astun läbi Vergi Jussi juurest, homme sõidan külla tädi Maretile Antslas. Isegi kui selline ringisõitmine ehk hoiab alal mõningaid suhteid, mis muidu (vähemalt ilma ühistranspordita) kärbuksid, on auto igapäevase linnaelu osana siiski võõrandav. Liikudes kodu, töö ja sõprade vahet autosse pakituna, suhtleme põhiliselt oma ringkonnaga ning klassiühiskonnas ka oma tulugruppi kuulujatega. Juhuslikud, ent inimesi ka sotsiaalses vertikaalis suhtlema sundivad kontaktid vähenevad autoomanike puhul drastiliselt. 80aastane taat kõrvalmajast võib nõnda tundmatuks jääda, sest me ei oota temaga koos bussi ega käi poes; lapsed ei saa õppida igapäevast viisakust vanade, väsinute, rasedate vastu; ühtlasi moondub ettekujutus ülejäänud elanikkonnast, kui tekivad linnalegendid ühistranspordist kui vaesusega seotud nähtusest. Müüte haisvatest kaaslinlastest ja pisikutega kaetud käsipuudest võib kuulda päris regulaarselt. See osutab, et puudub igasugune ettekujutus ühistranspordi üldkasutatavusest: näiteks Tallinnas kasutab ühistransporti (v.a. rongid) päevas üle 100 000 inimese, kes teevad ligi pool miljonit reisi.

Üks jõulisemaid elemente autoelu propageerimises on auto presenteerimine vabaduse sümbolina. Kuigi leidub olukordi, kus auto vabastab, on see omadus meie igapäevaelus ületähtsustatud või suisa võimatu. Auto võib küll praktilise liikumisvabaduse tuua maal või autosõltuvuses asumites, kus puuduvad mõistlikud bussiühendused. Kuid sel juhul ei saa rääkida mitte vabadusest, vaid sundtarbimisest: ilma autota ei saagi liikuma. Eriti armetus olukorras on selliste piirkondade alaealised.

Linna igapäevas on peamine autoga seotud vabadus vabadus autost. Veebilehe www.autovaba.ee andmetel elab nõndamoodi vabalt ka umbes pool Tallinna leibkondadest. Vastuolus müütidega autode ainuvaldavusest (millega õigustatakse miljardeid teede-ehitusse) tehakse Tallinna liikluses autoga vaid kolmandik reisidest. Autode mõju hõlmab aga kõiki. Laienevad teed autode mahutamiseks, tuhandete masinakesksete vektorite paralleelideks jaotuva linna inimlik nägu kuhtub.

Kestev nädal, mis kuulutatud Euroopas autovabaks, on pühendatud just sellele aspektile autokeskses elus. Auto ei ole probleem ainult bensiinineelajana. Nii auto tootmiseks kui utiliseerimiseks kasutatud ressurss on suuremgi, kui seda on auto eluajal kulutatud taastumatud loodusvarad kütuse näol. Ent veel vahetumalt puutub meisse see, et auto muudab oma nõudmistega oluliselt meie elukeskkonda ja seeläbi ka meid endid, meie suhteid, meie laste kogemusi ja elumaailmu. Selle üle mõtlemine aitab ehk neil, kes pole sõrme kuradile andnud, endale kindlaks jääda ja laseb ülejäänuil näha sutsuke kaugemale näivatest lahendustest, mida biodiisli ja elektriautode näol autosõltlaste südametunnistuse nõrgale häälele pakutakse.

Kui auto turvatooli aheldatud lapsed enamasti vinguvad, siis lapsi rattatoolis sõidutajad nendivad, et seal nad hoopis laulavad. Laps on tõelises, mitte möödakihutavas, seikluses. Linnakeskkond, kus liikumine ei ole vaid hiilimine majaäärt pidi, sellal kui autod kesk teed laiutavad, pakub samasuguseid elamusi, teeb inimesed aktiivseks ja ligimestega seotuks. Et saada maitset suhu sellest, missugune on elu väljaspool autot, jätke neljarattaline nuhtlus koju – või veel parem, vabanege temast lõplikult – ja külastage laupäeval autodelt inimestele tagasi nõutud tänavaruumi Uue Maailma asumis, Väike-Ameerika ja Luha tänava ristmikul. Vaadake www.uusmaailm.ee ja astuge sammuke tõelise elu poole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming