Minu partei aitab mind

Mihkel Mutt

Meie ühiskond on muutunud järjest läbipaistvamaks, järjest avatumaks.  Läbi on hakanud paistma inimeste mõtted ja kavatsused, kõik toimub avalikult üldsuse silme ees. See, mida veel mõni aeg tagasi häbeneti, on nüüd välehäbi loorist vabanenud ja triumfeerib õilsalt pjedestaalil. Ja see on hea, armsad kaasmaalased!

Iseäranis suurt õnne pakub ses suhtes meie poliitikaelu. Tasapisi hakkavad hääbuma need  silmakirjalikud ajad, mil  teeseldi maailmavaateid ja vastavaid strateegiaid nende realiseerimiseks, nii et eesmärgiks oli millegi parandamine. Nüüd enam  ei hakata säärast tsirkust tegema, ühinetakse ja minnakse lahku,  müüakse ja ostetakse avalikult nagu laadal.

Mina vaatan seda praegu suhteliselt noore ja rikkumata inimese seisukohalt (kes ma ise muidugi teps mitte pole). Võib-olla on see tõepoolest hea, et kõik nii toimub? Sest vaadake, inimesel on raske ühiskonnas üksinda hakkama saada. Vanasti olid suurpered, mille liikmed üksteist aitasid. Mõnel pool on nn ?pikendatud perekonnad? senini levinud. Ja näiteks Itaalias kolib poeg abiellumise järel tavaliselt kõrvaltänavasse, nii et läbikäimine isakoduga jätkub. Ja ka Itaalia ettevõtetest moodustavad lõviosa säärased, kus töölisi alla viiekümne. Oma kamba värk. See muidugi nõrgendab konkurentsivõimet, aga ühiskond on suhteliselt sidus. Samas ka Jaapani suurfirmad hoolitsesid kuni viimase ajani oma töötajate eest väga. Mehhanisme on mitmesuguseid. Inglise keeles on väljend ?oldboy network?, mis tähendab omaaegsete koolikaaslaste sidemete jätkumist kogu elu, vastastikust mahitamist. Ja eks üliõpilaskorporatsioonidki teeni mingil määral seda eesmärki. Kui sa ikka tead, et kusagil on  direktoriks kaasvilistlane, siis võid olla kindel, et tema alluvusse töökohale konkureerimisel on sul kõva eelis.  Lõppeks eks olnud ka maffia ja teiste samalaadsete struktuuride  üks tekkepõjusi immigrantide vajadus  üksteist uues keskkonnas toetada.

Kas ei täida erakonnad Eesti ühiskonnas  samasugust rolli?  Natuke on nad seda  muidugi alati täitnud, ainult et praegu see  funktsioon kasvab ja tuleb selgemalt esile. Noor inimene ju näeb, kuidas terved ühiskonnaelu sfäärid on erakonnastatud. Et mingit kohta saada  ja seal edukalt töötada, peab olema kusagil liige. Nüüd ta kuuleb järjest sagedamini, et kui oled õiges erakonnas, siis võid saada tulusaid sinekuure. Ja nagu ütles vana Tarand Brüsselist, meie linnavalitsused on sisuliselt kinnisvaraosakonnad. See  tähendab, et mingi üürileping, ruumide või maa erastamine jne kõik sõltub erakonnast, kes seda kontorit kamandab. Kui mõnedes eakamates inimestes võib niisugune asjaajamiskäik tekitada  pisukest atavistlikku häbitunnet (kuigi jah, see on paratamatu, aga tahaks siiski seda asja kuidagi vaikselt ära ajada!), siis noor ei tule selle pealegi. Ta võtab säärast asjaajamist  täiesti loomulikuna.

Mina oskan peamiselt sellega seletada meie erakondade noorteühenduste üsna elavat tegevust. Noored hundid õpivad ja ootavad oma järge.

Parteisse minek on nagu aktsiate omandamine. Need peavad hakkama dividende tooma. Risk on olemas. Ettevõtete vahel peab konkurents säilima, monopolide teke pole soovitav,  seega  ei mahu ka kõik ühte erakonda ning ühinemisi vaevalt niipea toimub. Ühine või erinev ilmavaade ei loe. Mis tähtsust on kahe jalgpalliklubi maailmavaadetel?

Äkki peabki nii olema? Eksivad need, kes  karjuvad ?uih? nagu pirtsakad preilid.

Ma ei saa sel juhul hästi aru ainult ühest.  Mispärast nimetatakse mõnesid inimesi ?endisteks? ja heidetakse neile ette kuulumist tolleaegsesse parteisse? Sest enamikel juhtudel oli sinna astumisel tegemist just sellesamaga, s.o sooviga edendada isiklikku elujärge, teha karjääri: ei mindud sinna sadismist, et kellelegi ära teha, ei selleks, et Eestit ?maha müüa?. Ja võib-olla oli isegi aegu, kui  mõni arukas inimene läks sinna idealistlikel motiividel, mitte kasusaamiseks (kuigi need kaks teineteist ju üldse ei välista). Selle taustal, kuidas praegu ostetakse ja müüakse,  ei näe ma erilist põhjust kellelegi tema kunagist parteilisust nina peale visata.

P. S. Ainult üks küsimus tekkis veel: kas saadiku müümise või ostmise pealt  tuleks tasuda käibemaksu või ei?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming