Mis juhtus pärast seda, kui Veera oli oma poja maha matnud

 

ehk Ühiskonna toed

Tüki tegevus toimub 2007. aasta kevadel Tallinnas.

Veerat peab kindlasti mängima näitleja Mirtel Pohla, kes on tegelenud vesiaeroobika ja Alexanderi tehnikaga. Näitleja peab suutma sooritada parajasti tarvilikke mõtlemisharjutusi, kuigi on ükskõik, kas need mõjuvad professionaalselt või mitte; tulemus võib niisiis rahulikult ka pisut saamatu välja näha.

 

Tegelased:

Lavastaja Tiit Ojasoo

Veera

Laulvad näitlejad

Näitlejate lapsed

Sekretär

 

1

NO-teatri lava, kuhu on ehitatud Peipsi-äärse suvila magamistuba. Heas vormis näitleja on paksemaks tehtud, jalas on tal dressipüksid ja peas rätik. Tema käitumine on kooskõlas vaesunu riietusega.

 

Lavastaja Ojasoo istub lava äärel ja räägib valjult ja enesega rahulolevalt: Ega meie lavastus räägigi sellest, et eestlased surevad välja, vaid sellest, kas eestlastel kui rahval on ka mingi üldisem idee. Praegu tundub, et ei ole. Ja ma usun, et rahvus võiks olla väga hea idee.

Veera taamal, laval: Nüüd ma olen siis täht! Superstaar on leitud!!! Issand! Vaadaku kõik, kuidas me siin elame! Issand! Oli meil sellist kuulsust vaja?!

O ei kuula teda üldse: On tegelikult mõttetu vaielda, mis asi eestlus on, oleme seda proovides kõriauguni teinud ja on selge, et seda ei saa sõnastada. Küsimuse võib minu arvates lihtsalt taandada: kas me tahame, et neid inimesi, kes on sarnase elu- ja ajalootunnetusega, oleks rohkem või mitte. Mina saan end hästi tunda ainult siis, kui neid inimesi on palju. Kui minusuguseid on rohkem.

Veera istub raskelt hingates voodile: Minu poeg ei olnud vandaal!!! Ei olnud!!! Teleris öeldi, et Vene illegaal… Järelikult teda ametlikult ehitusele ei vormistatudki. Palka sai viimati 2000 krooni. Kuidas sa sellega Tallinnas ära elad. Ütles, et saame hakkama, ema… Saime… Pidi nädalavahetuseks koju tulema… Alati on käinud… Ma ei kujuta ette, kuidas ma ärkan hommikul teadmisega, et teda ei ole. Nutab.

Mingeid patriotismiilminguid Venemaa suhtes mu pojal ei olnud. Kasvas Eestis, tulevikuplaanid seostas Eestiga. Tegeles muusikaga, koolis õppis hästi, aga ülikooli sai tasulisele kohale. Pidi seetõttu ehitusele tööle minema, et õppemaksuks raha koguda…

O katkestab teda: Ma olen nõus, et säärane tendents on, aga kuna inimestel puudub identiteet, siis neile lihtsalt müüakse erinevaid identiteete. Erinevalt Rate’ist ei ole rahvus äriprojekt või kui ongi, siis nii suures plaanis, et ta ei tee seda kellegi teise arvel. Virtuaalsed kogukonnad on nendele, kes ei suuda leida identiteete, mitte nendele, kes on võimelised identiteete valima.

Veera noogutab O sõnade peale ja jätkab monoloogi: Elasime, kedagi ei puutunud. Olime seaduskuulekad kodanikud, tõsi, teisejärgulised. Sain sellest aru, kui tütart sünnitasin. Viidi mind kiirabiga haiglasse, ämmaemad muudkui seletas-seletas abivalmilt eesti keeles. Kui suu lahti tegin ja ta aru sai, et ma venelane olen, kohe muutus suhtumine jahedaks. Sellegipoolest polnud mul eelarvamust eestlaste suhtes.

O katkestab: Kui me praegu oleksime okupeeritud, kas me siis ütleksime, et pole vahet, mis keeles räägime? Aga kui me seda praegu ütleme ning laseme keelel ja kultuuril omasoodu minna, kuid viiekümne aasta pärast äkki selgub, et n ü ü d oleks vaja…

Paus.

Veera: Muidugi on siin raske hakkama saada.

Lavastaja O teeb pst, Veera jätkab vaiksemalt.

Veera: Mul on ajaloolase kõrgharidus, ent tööd pean tegema kätega külmas kalafileerimise kombinaadis.

Veera on täiesti tagasi tõmbunud, räägib väga tasa.

Veera: Kui mees suri, oli tunne, et kergem oleks lapsed lastekodusse anda… Meid ei teadnud keegi. Mul ei olnud leiba millegi eest osta. Kasvatasin lapsed üles ja mis nüüd? Kõlab ehk kentsakalt, aga siin on lihtinimesel ellujäämisega nii palju tegemist, et ei jätku mahti tegelda Venemaa ja Eesti eristamisega. Kogu aeg kordasime, et on küll raske, aga siin vähemalt ei tulistata.

O omaette: Kes “te”?

Veera räägib pärast väikest pausi jälle edasi: Nüüd tulistatakse. Nüüd on hirm, et pärast selliseid sündmusi tekib ka lihtinimeste vahele vaen. Ometi on siin palju põliseid venelasi, vanausulisi, kes juba sajandeid siin elanud.

O: Aga jutt, et kõik inimesed on võrdsed, ei pea paika. Sul on prillid, mul ei ole, ma ei vaja neid. Et naised sünnitavad, sinna pole midagi teha.

Veera: Mul on, jah, Venemaal sugulasi, kerge on mulle öelda: kobi Venemaale! Aga kes mind seal ootab? Seal on omad mured. Ma ei ole oma saatuses süüdi.

O: Millega ma ennast samastaksin? Töökohaga või “teatriinimestega”? Tõtt-öelda on ju nii, et mida väiksem kogukond, seda vähem tahan sellega samastuda, sest seda rohkem tunnen iga üksikut kogukonna liiget. Ent rahvuse puhul olen tänulik iga väiksemagi ühise joone eest. Ma ei taha Orkuti liige olla.

Lavastaja hakkab rääkima, heidab aga siis käega, sest näitleja ei saa aru, näitab sõrmega meelekohta.

Paus.

O heitunult: Võitlus käib rahvuse ja ideetuse vahel. Mulle eestlus väga meeldib, aga minu jaoks ei ole küsimus eestluses, vaid idee puudumises. Mis inimesed me küll oleme, et mõtleme ainult äraelamise peale? Nagu vallasandid. Ongi valida: sa elad kas nagu vallasant või palverändur, majanduslik seis on mõlemal sama, aga ühel on idee, teisel pole.

Tagaplaanile ilmuvad pidurõivais näitlejad ja moodustavad koori. Päris tagaplaanil ka paar meestöölist madalate häälte tarvis. Seisavad liikumatult ja ootavad oma etteastet.

Veera: Stalin hävitas ka vene rahvuse värvi. Igal riigil on ajaloos hetki, mille mõtestamisega on raskusi.

Veera jutustab. Lavastaja O ja teised härrad vestlevad samal ajal tasa omavahel; on märgata, et nemad on peategelased. Tagaplaanil veel kaks-kolm isikut, sekretär jne.

Veera: Ma ei saa aru, milleks seda provokatsiooni nüüd vaja oli? Milleks seda kõike 9. mai eel? Võinuks ju Venemaaga kokku leppida. Koos asju ajada, päise päeva ajal, pidulikult kuju kolida. Nüüd hoopis rahulikke inimesi, lapsi suruti hirmsate saabastega vastu tänavakive. Demokraatia…

Naise viimaste lausete ajal teatri delegatsioon lahkub. Laste hääled kostuvad väljast.

Veera: Raadiost öeldi, et lapsevanemad, helistage lastele. Helistasin Dimale veidi pärast keskööd. Kuulen telefonist müra, küsin: “Dima, kus sa oled?” Tema vastab: “Sündmuste keskel.” Ütlen: “Ohtlik ju, tule kohe ausamba juurest ära.” Tema ütleb: “Kohe tulen, seisan veel natukene.” Pool üks helistasin uuesti. Tema ütleb telefonis: “Ja-jah, ema. Ma juba lähen ära.” Kella ühe paiku hakkas mul kuidagi imelik. Helistasin, telefon kutsub, ei võeta. Poole neljani hommikul muudkui helistasin. Kutsub – tuut-tuut… Laste hääled. Hommikul tuli siia ukse taha politseinik ja ütles: “Teie poeg sai öösel Tallinnas alakehasse haavata ja suri operatsioonilaual…”

Laste hääled ikka sinna sekka.

O: Ema roll on praegu lihtsalt vales kohas. Jah, aga see ongi paratamatus ja selle üle väidelda on mõttetu.

Veera: Mul oli nii hea poeg. Nii raske oli neid kasvatada. Mees oli ka hea, aga suri vara. Oli lootus, et lapsed saavad suureks, saame otsa peale. Poeg läks ehitusele, ütles veel: “Ema, teeme maja korda…” Plaanid olid tal suured.

O: See on totakas feministlik jutt. Ma saan kõigest aru, naiste õigused, väga tore, tõesti ja siiralt. Aga küsimus, et meestel nii ja naistel naa, on mõttetu. Loobuge siis ema rollist! Pange kogu oma sooga see roll maha! Me ei vaja naistraktoriste!

Koor esitab Rääma kooli hümni. (Sõnad Rein Veidemann, viis Valter Ojakäär).

Rääma, siis ütle: Rääma.

Võib teistele see koht küll võõraks jääda.

On sinu jaoks sel sõnal ikka võlu,

sest alguse sai Räämal kord su elu.

Veera: Eestlaste seas on palju häid inimesi. Iga rahvuse sees on natsionaliste, õelaid inimesi.

O valjusti: Ma usun, et ees on viimane lahing. Sõda on kaotatud, kui viimases lahingus lüüa saadakse.

Veera: Uued Nike’i tossud, särk, jope, kõrvaklapid, telefon oli ka viimase peal. Kui teda öösel telerist haavatuna näidati, olid tal need riided veel seljas. Kui lõpuks kiirabi saabus, oli ta juba paljaks varastatud, ilma ketside, jope, telefoni, klappideta.

O: Mõlemal juhul, nii kannatusloo kui ka ekstaasi puhul on halenaljakas, et sel hetkel, kui välised tingimused on lõpuks ometi soodsad, sureme lihtsalt välja.

Veera: Dimal oli eestlaste seas palju sõpru, leppimatust vaenust ei saa juttugi olla.

O järsult ja tõsiselt: Ent küsimus on ka, kuidas seda suurt ideed saavutada. Ma arvan, et ühel hetkel tuleb ühiskond lihtsalt seada fakti ette, mitte et kirjutad artikli ja siis kümme tarka vigisevad vastu, et ei sobi. Muidugi ei sobi. Kõigile ideedele on võimalik vastu vaielda, aga – siis ei jõuagi kuhugi.

Veera: Ta oli aus inimene. Kunagi ei varastanud ega löönud kedagi. Ma olen selles kindel.

O: Üks meie lavastuse käivitavaid mootoreid oli Rein Taagepera artikli pealkiri: ”Naeratage lastele, siis sünnib neid rohkem”.

Vaatab naisele kaua naeratades otsa, läheb siis välja. Veera tekitab kunstlikult naeru.

Kostub marsimuusikat, lava pimeneb aegamisi. Eesriie.

 

Valie Export Society:

Kadi Estland, Mari Laanemets, Killu Sukmit

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming