Mis on Horisondi taga?

Marek Strandberg

45-aastaseks saava Horisondi ja kümneaastase Loodusajakirja kirjastuse asjus jagavad selgitusi kirjastuse juht Indrek Rohtmets ja Horisondi peatoimetaja Kärt Jänes-Kapp. Horisont Eesti vanim järjepidevalt ilmuv üldpopulaarteaduslik ajakiri (ilmunud 436 numbrit), mis avaldab artikleid nii reaal-, looduskui ühiskonna- ja sotsiaalteaduste vallas. Horisondi esimene number ilmus 1967. aastal ühingu Teadus väljaandena, tänapäeval kirjastab Horisonti MTÜ Loodusajakiri ja väljaandmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus. Ilmus oma legendaarses väikeses formaadis, mida toimetusele aeg-ajalt seniajani meelde tuletatakse, aastatel 1967–1971. Toimetajatena ja mitmesugustes muudes ametites on Horisondis aastate jooksul töötanud Rein Saluri, Tatjana Elmanovitš, Georg Rajasaar, Juhan Kivi, Udo Roosimaa, Viktor Seppel, Hans Treimann, Boris Murd, Paul Talvre, Maia Saar, Üllar Lehtmets, Renate Roorand, Ilmar Palli, Martin Roogna, Tiit Hunt. Praktiliselt ajakirja algusajast peale on reaalteadusi toimetanud Rein Veskimäe. Horisonti on kujundanud Heino Kersna, Sirje Eelma, Marje Üksine, Rait Prääts, Epp Marguste, Epp Asper, Joosep Remme, Krista Saare, Kersti Tormis. Peatoimetajad: 1967–1988 Feodor Feodorov, 1989–2001 Indrek Rohtmets, alates 2002 Kärt Jänes-Kapp.

Mis on Horisondi roll? Eesti keelde on nüüdseks tõlgitud palju ilupiltidega loodus- ja teadusajakirjandust. Mina olen Horisondi lugeja olnud kogu oma lugeva elu jooksul. Mida te ise selles näete?

Kärt Jänes-Kapp: Horisont on läbi aegade pidanud oma ülesandeks ühelt poolt kindlasti just eesti teaduse ja teadlaste tutvustamist, teiselt poolt maailma teaduse ja teadlaste tutvustamist läbi eesti kultuuri ja autorite prisma. Et tegemist on valdavalt algupärase materjaliga, leiame, et ajakirja tähendus just sellisena on nimetatud tõlkematerjali rohkuse taustal ehk isegi kasvanud. Avaldades eesti teadlaste kirjutisi, olgu need ülevaated nende oma uurimistegevusest või siis kommentaarid maailma teaduses toimuvale, pakub Horisont just oma kultuuri keskset vaadet teadusele.

Milline oli Horisondi tekke ajalooline taust ja olud?

Indrek Rohtmets: Otsused tulid toona teadagi kust … EKP keskkomiteest. Nõnda ka Horisondi asutamise otsus. Väljavahetamisele läks sinnamaani ilmunud ajakiri Pilt ja Sõna ning osa selle toimetusest asus tööle ka vastsesse Horisonti. Peatoimetajaks nimetati Feodor Feodorov, põline Eestimaa mees, kes pärit Mehikoormast. Tollel ajal mängis iga väljaande juures tähtsat rolli toimetuse kolleegium, kuhu kuulusid teiste seas ka Endel Lippmaa, Ustus Agur ja praeguse peatoimetaja isa Harri Jänes. Kolleegiumi kuulunud astronoom Charles Villmann ja mitmed viljakad autorid, nagu Uno Veismann, andsid oma panuse, et Horisondist sai tähtis ja paraku ka ainus teabeläte, kus räägiti kosmose uurimisest ja universumist üldiselt. Suuresti põhineski omaaegne Horisondi-buum just sel kosmilisel alusel. Horisont kujunes piltlikult öeldes aknaks maailma läbi universumi. Ajakirja trükiarv kasvas kiiresti üle 50 000.

K. J.-K.: Ja ka siis ei jätkunud ajakirja kõigile. Ei kujuta ette, kui suur oleks tiraaž võinud olla, kui Nõukogude-aegne paberilimiit piiri ette ei oleks seadnud.

I. R.: Kui Horisont ilmuma hakkas, käisin mina seitsmendas klassis. Esimesel paaril aastal ei õnnestunud meil seda koju tellida, sest igal postkontoril oli oma limiit ja me lihtsalt ei sattunud olema õigel ajal järjekorras. Ühel minu klassivennal aga õnnestus Horisont siiski koju tellida ja ma mäletan, kuidas klassijuhataja kutsus ta klassi ette ja ütles, et vaadake, temast tuleb kindlasti kosmoseuurija või vähemalt füüsik, tal käib kodus Horisont! Meie kõik vaatasime teda kadedusega.

K. J.-K.: Ühelt poolt oli Horisondi tulek ilmselt veel Hruštšovi sula järelmõju, vähemasti olen niisuguseid arvamusavaldusi kuulnud. See sulaaeg oli toonud kaasa muutusi ka teaduses, tasapisi oli hakatud rääkima-kirjutama geneetikast, demograafiast, küberneetikast, moodsast bioloogiast jms. 1967. aastal oli küll võimul juba Brežnev ja Praha kevadeni jäi aasta. Teisalt oli aeg niisuguse ajakirja ilmuma hakkamiseks ilmselt küps ka laiemalt. Kümmekond aastat varem (1956) oli näiteks hakanud ilmuma New Scientist, põhjanaabrid jõudsid oma populaarteadusliku ajakirja asutamiseni natuke rohkem kui kümmekond aastat hiljem (1980). Küllap oli rahvuslike populaarteaduslike ajakirjade teke toona üldisem ajastu märk, mis, ennäe, puudutas ka meid, raudse eesriide taguseid. Tuleb muidugi ka mainida, et venekeelsete populaarteaduslike väljaannete, nagu Nauka i Žizn, tiraažid küündisid tol ajal miljonitesse. Kompartei ideoloogide arvates tuli ka teadlastel asuda võitlusse ideoloogiarindel. Õnneks jäi teadus siiski küllaltki ideoloogiakaugeks ning populaarteaduslikud ajakirjad olid värskeks õhuks sumbunud keskkonnas.

Minu hinnangul pole Horisont läbi aegade teinud allahindlusi teksti sisu osas. Kas teil praegu ei ole kiusatust minna tiraaži tõstmise nimel lihtsustamise teele?

I. R.: Ei ole. Horisondil on just sellisena Eesti kultuurimaastikul oma kindel koht. Toimetuses on läbi aegade arutatud, milline peaks olema artiklite tase ja kuhu maani võib lihtsustamisega minna, et tegu ei oleks labastamisega. Kunagi oli selleks imaginaarseks tasandiks n-ö keskkooliõpilase tase. Keskkooliõpilane pidi aru saama, millest Horisont kirjutab.

Eesti Vabariigi taastamise ajal oli toimetuses küll tuliseid sisulisi vaidlusi. Ühtäkki polnud enam Glavlitti, kirjutada oli võimalik kõigest ja nii mõnigi kolleeg leidis, et Horisondist peaks saama väljaanne, mis keskendub kommunistide kuritöödele ja erootikale. Siis kasvab tiraaž ja õitseb nii toimetus kui ka ajakiri. Suutsime siiski säilitada oma näo, säilitasime autorkonna ja lähtusime samadest printsiipidest, mille alusel töötavad populaarteaduslike ajakirjade toimetused kogu maailmas ning ilmselt just tänu sellele otsusele hakkab Horisont varsti oma 45. aastapäeva tähistama. Vastasel juhul oleks ta ammu unustatud. Parafraseerides üht inglise vanasõna, mis ütleb, et kõige hullem, mis inimesega saab juhtuda, on oma näo kaotamine, võib sama ütelda ka ajakirja kohta.

Horisont on minu meelest üldarusaadav ajakiri. Tõsi, me kirjutame kosmoloogiast või siis näiteks solitonide mehaanikast ülemäära lihtsustamata, kuid ikkagi nii, et iga haritud inimene seda teksti mõistab. Lähtume sellest, et mida rohkem sa maailmast teada saad, seda huvitavamaks maailm muutub.

Jutu sees leidis mainimist Horisondi autorkond. Kes on Horisondi autorid?

K. J.-K.: Horisondi autorid on valdavalt eesti teadlased. Muidugi on läbi aegade ajakirjas kirjutanud toimetuse liikmed. On ilmunud tõlkelugusid, kuid nii mahuliselt kui ka sisuliselt on nende osakaal olnud väike. 1990. aastatel, kui isegi trükipaber Eestis mingil hetkel otsa lõppes, saime Põhjamaade kolleegidelt kingiks artikleid, mida võisime tasuta üllitada. Siis ilmus tõlkeid veidi rohkem.

Praegu on aga selgelt üheks Horisondi alussambaks oma, eesti autorkond. See on ju eesti ajakiri, mis räägib maailma teadusest, ja sealhulgas ka maailmateaduse ühest osast, Eesti teadusest, ning huvitav küll, hoolimata sellest, et ajakiri ilmub üle kuu ehk kuus korda aastas, suudame pakkuda pea igas numbris teemasid, mis vilkast infovahetusest hoolimata pole varem tähelepanu alla sattunud.

Kas eesti teadlast on kerge panna teadusest populaarselt kirjutama?

K. J.-K.: Meie Horisondis ei kurda, et eesti teadlane eesti keeles ja eesti publikule ei kirjuta. Ikka kirjutab! Ma ei mäletagi, et mõni idee või toimetuses üles kerkinud teema oleks jäänud kajastamata sellepärast, et autoreid poleks leidunud. Olen veendunud, et autorite ring võiks Horisondil potentsiaalselt laiemgi olla kui praegu, aga siin seab oma piirid juba ajakirja maht.

Tõsi, räägitakse, ja päris tihti, et teadus ja teadlased ei pälvi ühiskonnas piisavalt tähelepanu ja küllap see ka nii on. Meelelahutusele orienteerunud keskkond armastab rohkem parateadust, kus n-ö iga mees võib olla professor ja akadeemik.

Kas teadust on meedias liiga vähe?

K J-K: See on igihaljas teema, mida arutatakse nii meil kui ka mujal suurematel ja väiksematel konverentsidel ning vestlusringides. Teadus on kultuuri osa ja kultuuri võiks olla tõesti rohkem igas meediakanalis.

I. R.: Eesti meediast pole teadus õnneks ära kadunud. Aeg-ajalt on teadlased ja teadus ka kõige laiema auditooriumi ees. Paraku oleneb see, kui palju teadust rahva ette jõuab, otseselt riiklikust kultuuripoliitikast. Horisont on püüdnud olla üks neist, kes traditsiooni elus hoiavad.

Teaduse populariseerimine näikse tõesti olevat jäetud kõrvalise tegevuse hulka.

I. R.: Mingit silmaga nähtavat süsteemi selles vallas on tõesti raske märgata. Vahel on mõni vastselt valitud kõrgkooli rektor küll teada andnud, et teadlastele raha jagamisel tuleks muu hulgas arvestada ka nende panust teaduse populariseerimisse. Siiani on aga populariseerimistöö pigem iga teadlase isiklik asi, mida ta teeb vastavalt sellele, kas ta peab seda mõttekaks või mitte. Nagu juba öeldud, entusiastlikke kirjutajaid leidub ja suur tänu neile!

1960. aastatel, kui Horisont asutati, oli ühiskond suletud, kuid teadlasi, kes oma populaarsete artiklite ja raamatutega üritasid seda suletust veidigi leevendada, leidus palju. Ja paljud neist said tuntuks kogu ühiskonnas. Hiljuti just rääkis mulle üks tuttav arvutispetsialist, et oli juhuslikult sattunud lugema Ustus Aguri arvutialaseid kirjutisi aastakümnetetagusest ajast ja leidis, et need on uskumatult head ka tänapäeva kontekstis. Samasse valdkonda kuulub ka Horisondi teise pikaaegse autori, Harry Õiglase relatiivsusteooriat populariseeriv tutvustus. Konkurenti pole sellele tekkinud. Ma ei usu, et meil ei ole tänapäeval selliseid inimesi, kes võiksid samalaadseid üldistavaid tekste luua, kuid ilmselt ei erguta üldine kultuurikliima neid seda tegema.

Kas suletud ühiskonnas oli siis rohkem motivatsiooni ja patriotismi?

K. J.-K.: Ma ei ütleks, et eesti teadlastel pole patriotismi, mida iganes selle all siis ka mõelda. Kes saaks nii väita näiteks akadeemik Mart Saarma kohta, kes on küll aastaid töötanud Helsingi ülikoolis, aga alati heal meelel eesti keeles teadust populariseerinud. Ka eesti soost noored, kellest paljud õpivad tänapäeval piiri taga, on minu kogemuse järgi valmis oma valdkonnast rääkima-kirjutama ning teevad seda üldjuhul suurepärases eesti keeles.

I. R.: Suletud ühiskondade idealiseerimine on viimane asi, millega tegelda. Aga tõsi on see, et andekad inimesed üritavad tegutseda igas ühiskonnas. Praegu pole vist aga kuigi populaarne kirjutada raamatuid näiteks füüsikast või keemiast. Meil tuleb tihti leppida imporditud pealiskaudsusega.

Valgustusajastu on küll möödas, aga selle järele vajadust näib jätkuvat. Keskendumine üldistusele on ju oluline?

I. R.: Arvan, et vajadus valgustuse järele ei kao tõesti kuhugi. Teine küsimus on ehk selles, et milline on see skolastika, millele valgustus vastu seisab, aga üks on selge: valgustus võitleb kindlasti ja alati vaimupimeduse ja kivinenud mõtlemisega. Iga ühiskond toodab oma tardunud mõttemudeleid ja need on alati kuum kaup. Kunagi kardeti nõidasid ja üritati neist tuleriitadega vabaneda, tänapäeval imetlevad sajad tuhanded nn nõidade vägevust. Ma ei taha siin esineda nagu mingi võitlev ateist, kes esindab ju ka mingit kivinenud mõttemalli. Teatud annus skeptitsismi, mis kuulub ka teadusliku mõtteviisi juurde, kulub aga alati marjaks ära.

Üldistuste tegemiseks on vaja mitmekülgseid teadmisi ja oskust (soovi) mõtelda. Eks selles vallas tegutse ka kogu aimekirjandus kui tervik.

Nii et Horisont on hoidunud igat liiki „võitlevast ateismist”?

I. R.: Kui jätta kõrvale omaaegsed kohustuslikud kirjutised, mis Brežnevi-aastate ajakirjanduse juurde kuulusid, siis on kindlasti hoidunud. Meie kauaaegsete autorite hulgas on näiteks ka teoloog, filosoof ja esseist Toomas Paul. Tema ilmavaade on Horisondi lugejatele igati meeltmööda.

Oleme hoidunud ka igasugusest paranormaalsest metafüüsikast, millest raamatupoed niigi kubisevad. Usutavasti saame hakkama ilma odava populaarsuseta.

K. J.-K.: Horisont ei ole ehk üldse väga kirgede kütja, pigem selline rahuliku arutelu koht, olgu tegu siis religiooniteemaga või kas või niisuguste valdkondadega nagu kliima soojenemine või energeetika. Seisukohad neis ja paljudes teisteski teaduse valdkondades kõiguvad tihti seinast seina ning teadus areneb ju ka ajas pidevalt edasi. Ajakiri püüab pakkuda mõtisklemiseks mitmesuguseid seisukohti võimalikult laias skaalas. Eesti teadlaste kui autorite roll selles on asendamatu, sest tänapäeva teaduse katmine kogu selle kirevuses ja mitmekesisuses käiks kahele toimetajale ilmselgelt üle jõu.

Kliima puhul paraku teaduslikult täpset teadmist polegi. Unikaalse objektiga, milleks Maa ja selle kliima on, katset ju teha saagi.

I. R.: Tõsi see on, et me oskame välja rehkendada, mis juhtub näiteks kolme miljardi aasta pärast, kui paisuv Päike Maa enda haardesse rebib, milline saab olema aga lähenev talv, on lahendamata pähkel.

Milline paistab Horisondi ja loodusajakirjade tulevik?

I. R.: See on riigi kultuuri- ja teaduspoliitika, kui selline kusagil on, küsimus. Õnneks valitseb ikkagi konsensus, et oma kindla näoga ja juba pikemat aega tegutsevate ajakirjade toetamine on põhjendatud. Näiteks on kogenud ja asjatundlikust toimetajast meie kultuuris juba saanud punase raamatu liik. Kui toimetused kas või lühikeseks ajaks laiali saata, on nende taastamine kas või lähtepositsiooni tasemel väga keeruline. Näiteks lõpetasid Lätis ja Leedus Horisondi ja Eesti Looduse omaaegsed „sõsarad” ilmumise juba 1990. aastatel ning pärast seda pole ei vabaturg ega riik midagi omamaist ja olulist suutnud asemele luua.

Ega te ole mõelnud oma tekste referaatidena Vikipeedias avaldada? See võiks siinsele kultuurile kõvasti juurde anda. Kas või kvaliteetse toimetamise kaudu?

I. R.: Kunagi ilmus Horisonti kaksteist numbrit aastas, iga number 38 lehekülge. Siis oli meil tööl üle kümne inimese. Nüüd ilmub kuus numbrit aastas ja number on 64 lehekülge. Tööl on kaks toimetajat ja üks keeletoimetaja. Kui meil õnnestub oma kirjastuses (MTÜ Loodusajakiri) mõned uued töökohad luua, siis kindlasti kasvab ka meie osalus kõikvõimalikes netikanalites. Idee on igal juhul hea!

K. J.-K.: Horisodi võrguküljel on siiski saadaval valik artikleid alates aastast 1996.

Kas hiljuti turule tulnud tõlkeajakirjad, nagu National Geographic ja Imeline Teadus (nüüd koos Tarkade Klubiga), on teie väljaannete konkurendid?

I. R.: Konkurendid on nad eelkõige seetõttu, et ajakirjandust telliva eestlase rahakott on pigem kõhn kui paks. Tuleb teha valikuid, loobuda ühest ja võtta teine või vastupidi. Hiljutine lugejauuring aga näitab, et kõigi meie (MT Ü Loodusajakiri) väljaannete tiraaž on olnud suhteliselt püsiv, Horisondil on näiteks juba mitmeid aastaid üle 20 000 lugeja ning väga järske muutusi oleks raske oodata.

Olen kuulnud, et Horisont jõuab priitellimusega kõikidesse koolidesse.

K. J.-K.: Horisont jõuab tõesti kõigisse kooliraamatukogudesse ja muudesse raamatukogudesse ka. Meieni ulatuvad vahel jutud, et ajakiri kipub avalikes raamatukogudes ära kuluma või siis rebitakse sealt lehti välja. Kui palju need jutud nüüd tõele vastavad, on iseasi, aga loodetavasti need siiski vähemasti näitavad, et ajakirja loetakse.

Küsinud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming