Mis on kultuuridemokraatia?

Egge Kulbok-Lattik

13. IV Sirbis vestles kunstirahvas kevadise ülevaatenäituse teemal. Arutelu selle üle, kas meie kunstielu vajab pigem elitaarse kunstimaailmaga suhestuvat kuraatorikeskset või nii-öelda rahvalikumat korraldust, viis paratamatult kultuuridemokraatia mõisteni. Mõlema lähenemise jaoks jätkub ruumi ja nõudlust, neid ei tarvitse vastandada, nagu märkis ka Vano Allsalu. Kuid iseenesest on see vaidlus huvitav lähtekoht, et mõtiskleda, kuidas kultuuridemokraatia on üldse Euroopa ja Eesti kultuuripoliitikas kujunenud. Lääne-Euroopa kultuuripoliitika on üldistatult öeldes arenenud aina avarduva kultuurikäsitluse ja demokraatia poole. XX sajandi alguse Lääne-Euroopa kultuuripoliitiline trend oli rahvusriikide kultuuri toestamine riiklike struktuuridega. Nii enne Teist maailmasõda kui ka tükk aega hiljem iseloomustas kultuuripoliitikat ülalt alla otsustamine. Selle aluseks oli mõistagi hierarhiline kultuuri- ja kunstikäsitlus: kõrgkultuuri ja massikultuuri vastandamine. Eesti areng on olnud puhuti vastupidine: nii meie professionaalne kui ka rahvakultuur on lähtunud rahva omaalgatusest, mis viis lõpuks rahvusriigi ja praeguste institutsioonide sünnini. Selle poolest erineb meie kultuuri areng ja -poliitika vanadest riikidest silmatorkavalt. Hiljem muidugi omaalgatuse korras loodud ühendused riigistati ning nagu mujal Euroopaski asuti nende abil rahvuslikku identiteeti tugevdama. 1934. aastal muutus kultuuripoliitika järsult tsentraliseeritumaks ning ülalt juhtimine sai ainulise iseloomu sovetiajal. Niisiis on ülalt alla juhtimine olnud aastakümneid Eesti kultuuripoliitika kõige tugevam joon, mistõttu on loomulik, et selline kultuurikäsitlus on meil tänini üsna jõuline ja levinud. Seevastu Lääne-Euroopas hakkas hierarhiline ja kitsas käsitlus, mille kohaselt kultuur tähendab kauneid kunste, eriti 1960. aastail kõvasti murenema. Seda kritiseerisid sotsioloogid ja kultuuriuurijad (Richard Hoggart, Stuart Hall, Raymond Williams jpt) ning kabelimatsu sellele andis mõistagi popkultuuri plahvatus. Kõik see viis kultuuri demokratiseerimiseni, mis väljendus näiteks kultuuripoliitika detsentraliseerimises esmalt Prantsusmaal ja Rootsis, aga ka üldises veendumuses, et kõigile ühiskonnarühmadele tuleb tagada juurdepääs kultuurile.

1970. – 1980. aastatel jätkus lääne kultuuripoliitikas kultuurimõiste avardamine (nt UNESCO ümarlaua tippintellektuaalid selgitasid kultuuri kui riikide võtmeressurssi, mis eeldab igaühe õigust end kultuuris väljendada). Jõuti valdava arusaamani kultuuridemokraatiast: tähtsad on iga inimese ja kogukonna osalus ning kultuurilised valikud. Kultuuripoliitikas hakati selle mõjul edendama altpoolt pärit initsiatiivi, kujundama kaasamistava ja soodustama regionaalset kultuuripoliitikat. Üks uue kultuurikäsitluse mõtestajaid Raymond Williams rõhutab, et kultuur on sotsiaalse organiseerumise ja menetluste protsess, kus tähendused ja väärtused kujunevad just aktiivses osaluses ja tegevuses. Varasema kitsa arusaamise puhul kultuurist keskenduti kaunitele kunstidele ja jäeti suurema tähelepanuta kultuurilised tegevused, ehkki just selles nähakse ühiskonna loovuse, heaolu ja innovatsiooni allikat.

Soomes ja Skandinaavias on mõistetud kultuuris osalemise, loovuse ja innovatsiooni seoseid ning nende viljastavat toimet majanduslikule konkurentsivõimele ning see arusaam on leidnud väljenduse riigi poliitikas. Taibati, et loovuse ja innovatsiooni arendamise huvides on pelgast pealtvaatamisest palju tõhusam anda inimestele võimalus osaleda kultuuritegevuses. Ja just selle huvides, et avardada kultuuri poliitilist tähendusvälja, käsitletakse Soomes kultuuripoliitikat ja kunstipoliitikat eraldi. Kultuuri tuleb poliitikavaldkonnana defineerida nii ulatuslikult kui võimalik, et katta kõik loomingulise tegevuse ja regulatsioonide seosed ja hallalad. Kokkuvõttes on jõutud järeldusele, et poliitikat ei pea kujundama mitte kõrvaliste esteetiliste standardite, vaid inimeste igapäevaste kultuuriliste vajaduste alusel.

Selline käsitlus tekitab pingeid, kui otsitakse vana ja uue kultuuripoliitika tasakaalu. Otsustav tähtsus on sellel, kui laialt või kitsalt on defineeritud kultuur, millega tegeleb riik. Tasakaalu otsimine ja leidmine tasub ennast ära, sest kultuuripoliitika uurijad on jõudnud järeldusele, et esmane tegur, mis edendab inimeste loovust, innovatsiooni ja tegutsemist, on subjektiivne meeldivus, rõõm ja lust, kultuuris osalemisest saadav emotsioon. Peale selle toodab kultuuris osalemine meie-tunnet, loob identiteeti ja tugevdab ühiskonna sidusust.

Eestis on avaliku kultuurivõimu eesmärk senini suuresti esindusrolli sätitud kaunite kunstide hoolekanne, viimastel aastatel üha enam ka loomemajanduse edendamine. Ilmselt on siiski möödapääsmatu, et meilgi hakkab ametlik kultuurikäsitlus avarduma. Küsimus on, kas riik võtab algatuse enda kätte või jääb pealtvaatajaks. Kui soovime jõuda loovmajanduseni, siis tuleb kultuuripoliitika eesmärgiks seada, et kõigile ühiskonnaliikmetele on tagatud võimalus olla loominguline ja osaleda kultuurilises tegevuses. Loomingulisust soosiv kultuuripoliitika ei paku ainult lusti, vaid suurendab majanduse innovatsiooni kaudu üldist heaolu. Loomulikult ei kao kuhugi riigi kohustus kanda hoolt professionaalse kunsti eest, lihtsalt tuleb eristada kunsti- ja kultuuripoliitika. Kui neil kahel vahet teha, siis pole ka põhjust pidada kultuuridemokraatiat, mis pakub võimalust kultuuris osaleda, konservatiivseks kursiks, et mitte öelda „biidermeierlikuks vaikuseks”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming