Mis teha (Leniniga)?

Tõlkinud Jüri Lipping

?i?eki tekst ?What Is To Be Done (With Lenin)?? ilmus aasta tagasi, 21. I 2004. Kättesaadav ka võrguväljaanne aadressil http://www.inthesetimes.com/site/main/article/135/

Lenin oli sunnitud ümber sõnastama terve sotsialistliku projekti, sama peaksime meie tegema veelgi radikaalsemal tasandil.

Vladimir Iljit? Lenin suri 21. jaanuaril 1924, kaheksakümmend aastat tagasi. Kas piinlik vaikus tema nime ümber tähendab seda, et ta suri kahekordselt, et tema pärand on samuti surnud? Tema hoolimatus isikuvabaduste osas on meie liberaal-sallivale hoiakule üdini võõrastav ? kelles ei tekitaks tänapäeval külmavärinaid tema sapine reaktsioon 1922. aastal men?evike ja esseeride kriitikale bol?evike võimu aadressil?

Tõepoolest, niisugune jutlus, mida kuulu­tavad ? nii men?evikud kui ka esseerid, kujutab endast nende õiget loomust: ?Revolutsioon on läinud liiga kaugele. Me oleme alati ütelnud seda, mida sina ütled praegu.  Luba meil seda veel kord korrata.?  Meie aga vastame selle peale: ?Lubage teid selle eest seina äärde seada.  Te kas võtate vaevaks hoiduda oma vaateid avaldamast või, kui te soovite avaldada oma poliitilisi vaateid praeguses olukorras, kus me oleme palju raskemates tingimustes kui valgete otsese kallaletungi ajal, siis, vabandage, me kohtleme teid kui kõige halvemaid ja kahjulikumaid valgekaartlikke elemente.?

  (Tsiteeritud lõik on pärit tekstist ?VK(b)P

Keskkomitee poliitiline aruanne? 27. märtsil 1922.  Vt V. I. Lenin, Teosed 33. köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955, lk 253.)

See tõrjuv hoiak vabaduse ?liberaalse? arusaama suhtes seletab Lenini halba kuulsust liberaalide hulgas.  Nende kaasus põhineb suuresti standardse marxistlik-leninistliku vastanduse eitamisel ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse vahel, kuid nagu isegi vasakpoolsed liberaalid à la Claude Lefort ikka ja jälle rõhutavad, on vabadus juba oma mõistest lähtuvalt ?formaalne?, nii et ?tegelik vabadus? võrdub vabaduse puudumisega. Leninit mäletatakse kõige paremini tema kuulsa repliigi poolest: ?Vabadus ? jah, aga kellele?  Tegemaks mida??  Ülal tsiteeritud men?evike juhtumi puhul tähendas Leninile nende ?vabadus? kritiseerida bol?evike valitsust ei rohkem ega vähem kui ?vabadust? õõnestada tööliste ja talupoegade valitsemist kontrrevolutsiooni huvides.

Kuid tänapäeval, pärast ?tegelikult eksisteeriva sotsialismi? [nn Realsozialismus] hirmutavat kogemust, kas pole enam kui selge, milles seisneb sellise arutluskäigu ekslikkus?  Esiteks, ta taandab ajaloolise konstellatsiooni suletud, täielikult kontekstualiseeritud olukorrale, kus inimeste tegude ?objektiivsed? tagajärjed on täielikult määratud (?sõltumatult sinu kavatsustest teenib see, mida sa praegu teed, objektiivselt??).  Teiseks, selliste lausungite väljaütlemise positsioon annab õiguse otsustada, mida sinu teod ?objektiivselt tähendavad?, nii et nende näiline ?objektiivsus? kujutab endast õieti vastandit, täielikku subjektiivsust: mina otsustan, mida sinu teod objektiivselt tähendavad, sest mina määratlen olukorra konteksti (ütleme, et kui ma kujutlen oma võimu töölisklassi võimu vahetu ekvivalendi või väljendusena, siis igaüks, kes mind vastustab, on ?objektiivselt? töölisklassi vaenlane).

Kas see ongi siis kogu lugu?  Kuidas vabadus liberaalsetes demokraatiates tegelikult avaldub?  Kuigi Clintoni ametiaeg oli musternäide tänase (eks-)vasakpoolsuse alistumise kolmandast teest parempoolsele ideoloogilisele väljapressimisele, oleks tema tervishoiureformi programm sellest hoolimata kujutanud teatavat tegu, vähemalt praegustes tingimustes, sest oleks rajanenud Suure Riigi haldusaparaadi ja kulude kärpimise vajaduse üldlevinud arusaamade eitamisel ? teatud mõttes püüdis see ?teha võimatut?. Pole siis ime, et see kukkus läbi. Selle ürituse läbikukkumine ? võib-olla Clintoni valitsusaja ainus tähelepanuväärne, kuigi negatiivne sündmus ? annab tunnistust ?vaba valiku? ideoloogilise arusaama materiaalsest väest. Teisisõnu, kuigi n-ö tavainimeste enamus polnud reformiprogrammiga õieti tuttavgi, õnnestus meditsiinialase lobitööga (mille tugevus ületab kahekordselt kurikuulsa kaitsekulutuste lobi!) avalikkusele sisendada vankumatu arusaam, et üldise tervishoiu tingimustes saab vaba valik (selles osas, mis puudutab meditsiini) miskit pidi ohustatud. Selle täiesti fiktsionaalse ?vaba valiku? esilemanamisega võrreldes osutus igasugune ?kindlate faktide? loendamine (Kanadas on tervishoid efektiivsem ja vähem kulukas, ilma et vaba valik oleks vähenenud jne) täiesti tulutuks.

Sellega oleme siin sattunud liberaalse ideoloogia tõelisse närvikeskusesse: valikuvabaduse rõhutamine, mis tänapäeval, sotsioloogide (Ulrich Beck jt) osutatud ?riskiühiskonna? ajastul, nii pakiline on; isegi olukorras, kus valitsev ideoloogia üritab meile Heaoluriigi lammutamise tagajärjel tekkinud ebakindlust müüa uute vabaduste võimaluse pähe. Kas olete sunnitud igal aastal vahetama töökohti, tehes lühiajalisi lepinguid, selmet omada pikaajalist stabiilset ametikohta?  Miks mitte näha selles vabanemist kinnistunud töökoha piirangutest, kui võimalust ennast üha ja uuesti taasluua, teadvustada ja teostada oma isiksuse varjatud potentsiaali?  Te ei saa enam toetuda standardsele ravikindlustusele ja pensionitagatisele, nii et olete sunnitud otsima lisakatet, mille eest peate loomulikult maksma?  Miks mitte võtta seda kui järjekordset lisavõimalust valida: kas parem elu nüüd või turvatunne tulevikus?  Ning kui selline kitsikus tekitab teis ängistust, saab postmodernne või ?teise modernsuse? ideoloog teid kohe süüdistada võimetuses kanda täielikku vabadust, andumises ?vabaduse eest põgenemisele?, ebaküpses kinnistumises vanade stabiilsete vormide külge.  Veelgi parem, kui selline olukord kaasatakse ideoloogiasse, mis mõistab subjekti kui loomupäraste võimete ja kalduvustega õnnistatud psühholoogilist indiviidi, sest siis tõlgendatakse automaatselt kõiki neid muutusi omaenda isiksusest tingitud tagajärgedena, mitte aga turujõudude poolt sinna-tänna pillutamise resultaadina.

Sellised nähtused teevad tänapäeval veelgi tarvilikumaks ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse vastanduse taaskehtestamise uues, täpsemas tähenduses.  Võtame Ida-Euroopa riikide olukorra 1990. aasta paiku, kui ?tegelikult eksisteeriv sotsialism? oli kokku varisemas: ühtäkki olid inimesed paisatud ?poliitilise valikuvabaduse? olukorda ? ent ometigi, kas neile tõepoolest kordki esitati fundamentaalne küsimus selle kohta, mis tüüpi uut ühiskonnakorraldust nad tegelikult tahavad?  Inimestele öeldi kõigepealt, et nad sisenevad poliitilise vabaduse tõotatud maale; seejärel, kohe varsti, anti neile teada, et see vabadus hõlmab metsikut erastamist, riikliku sotsiaalkindlustuse lammutamist jne jne.  Neil on ikka veel vabadus valida: nii et kui nad soovivad, võivad nad välja astuda. Kuid ei, meie kangelaslikud idaeurooplased ei soovinud oma Lääne juhendajatele pettumust valmistada, jäädes stoiliselt kindlaks valikule, mida nad eales polnud langetanud, ning sisendades endile, et peavad käituma küpsete subjektidena, kes on teadlikud tõsiasjast, et vabadusel on oma hind. Ning just siinkohal tuleks söakalt riskida ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse leninliku vastanduse taaskehtestamisega: Lenini sapise vastulöögi tõehetk men?evistidest kriitikutele seisneb selles, et tõeliselt vaba valik on valik, kus mitte lihtsalt ei valita kahe või suurema hulga võimaluse vahel etteantud koordinaatide raames, vaid kus otsustatakse muuta tervet koordinaadistikku. ?Tegelikult eksisteerivast sotsialismist? kapitalismi ?siirdumise? konks oli selles, et inimestel puudus igasugune võimalus valida selle siirdumise ad quem ? ühtäkki olid nad (sõna otseses mõttes) ?paisatud? uude olukorda, kus nende ees seisis uus hulk etteantud valikuid (puhas liberalism, natsionalistlik konservatism).

Just seda Lenini painajalikud tiraadid ?formaalse? vabaduse vastu õigupoolest tähendavadki, selles seisnebki nende ?ratsionaalne tuum?, mis väärib säilitamist: kui ta rõhutab, et pole olemas ?puhast? demokraatiat, et me peaksime alati küsima, keda antud konkreetne vabadus teenib ja millist rolli see mängib klassivõitluses, siis tahab ta just nimelt alal hoida tõeliselt radikaalse valiku võimalust.  Selles lõppkokkuvõttes ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse erisus ongi: ?formaalne? vabadus on valikuvabadus olemasolevate võimusuhete koordinaadistikus, ?tegelik? vabadus tähendab sekkumist valda, mis õõnestab neid koordinaate endid.  Lühidalt, Lenin ei taotle mitte valikuvabaduse piiramist, vaid fundamentaalse Valiku alalhoidmist ? kui Lenin pärib vabaduse rolli järele klassivõitluses, siis pärib ta õigupoolest järgmist: ?Kas see vabadus soodustab või tõkestab fundamentaalset revolutsioonilist Valikut??

Viimaste aastate kõige populaarsem Prantsusmaa TV-show, mille vaatajareiting ületas kurikuulsa ?Suure Venna? tõsieluseebi oma kahekordselt, oli ?C?est mon choix? (?See on minu valik?), vestlussaade, mille külaliseks on tavaline (või erandjuhul väga tuntud) isik, kes on teinud veidra valiku, mis on määranud terve tema elustiili: üks otsustas näiteks mitte iialgi kanda aluspesu, teine üritab pidevalt leida oma isale ja emale sobilikumat seksuaalpartnerit.  Ekstravagantsus on lubatud, isegi nõutav, kuid ühemõtteliselt on välistatud sellised valikud, mis võiksid häirida avalikkust (ütleme, et aprioorselt on välistatud isik, kes on otsustanud olla rassist).  Kas saab ette kujutada paremat võrdpilti, milleni õigupoolest küünib ?valikuvabadus? meie liberaalses ühiskonnas?  Me võime jätkata oma pisivalikute tegemist, üha põhjalikumat ?eneste taasleiutamist?, tingimusel, et meie valik ei häiri tõsiselt ühiskondlikku ja ideoloogilist tasakaalu. ?C?est mon choix?? puhul oleks tõeliselt radikaalne olnud keskenduda just nimelt ?häirivale? valikule: kutsuda külaliseks selliseid nagu pühendunud rassistid, s.o inimesi, kelle valik ? kelle erinevus ? tõepoolest teeb vahet.  See on ka põhjus, miks on ?demokraatia? tänapäeval üha enam ja enam võltsküsimus, laias kasutuses niivõrd diskrediteeritud mõiste, et võib-olla tuleks riskida ja loovutada see vaenlasele.  Kus, kuidas ja kes langetavad globaalseid sotsiaalseid küsimusi puudutavad võtmetähtsusega otsused?  Kas need langetatakse avalikus ruumis, enamuse aktiivse ja pühendunud osaluse korral?  Kui vastus on ?jah?, siis pole tähtsust,

kas riigis kehtib üheparteisüsteem või mitte.  Kui vastus on ?ei?, siis pole tähtsust, kas meil valitseb parlamentaarne demokraatia ja individuaalne valikuvabadus või mitte.

Seoses ?riigisotsialismi? lagunemisega kaks aastakümmet tagasi ei tohiks unustada, et umbkaudu samal ajal sai ka Lääne sotsiaaldemokraatlik heaoluriigi ideoloogia otsustava hoobi ning lakkas toimimast kujuteldava eesmärgina, mis oleks võimeline virgutama solidaarset ja kirglikku pooldajaskonda.  Arusaam, et ?heaoluriigi aeg on möödas?, moodustab tänapäeval osa üldiselt omaks võetud tarkusest.  See, mida need kaks lüüasaanud ideoloogiat jagasid, oli arusaam, et inimkond kui kollektiivne subjekt on võimeline mingil moel piirama ebaisikulist ja anonüümset ühiskondlik-ajaloolist arengut ning tüürima seda soovitud suunas.  Tänapäeval heidetakse selline arusaam kiiresti kõrvale kui ?ideoloogiline? ja/või ?totalitaarne?: ühiskondlikku protsessi tajutakse taas kujundatuna anonüümse Saatuse poolt väljaspool igasugust sotsiaalset kontrolli.  Globaalse kapitalismi tõusu esitatakse meile just sellise Saatusena, mille vastu pole võimalik võidelda ? sellega kas kohanetakse, või jäädakse ajaloo marsile jalgu ja saadakse lömastatud.  Ainus, mida saab teha, on muuta globaalne kapitalism nii inimlikuks kui võimalik, võidelda ?inimnäoga globaalse kapitalismi? eest (seda see kolmas tee lõppkokkuvõttes tähendabki, või õieti ? tähendas).

Meie põhiline poliitiline valik Ameerika Ühendriikides ? kas demokraat või vabariiklane ? ei saa meile mitte meenutada meie kimbatust Ameerika selvekohvikus, kui soovime kunstlikku magustajat: kõikjalolev Equal ja Sweet&Lo, siniste ja punaste pakikeste alternatiiv, kus pea igal indiviidil on oma eelistus (vältige punaseid, need sisaldavad vähki tekitavaid aineid, või vastupidi), ning naeruväärne klammerdumine oma valiku külge üksnes toonitab alternatiivi täielikku mõttetust.  Ning kas sama ei kehti ka karastusjookide kohta: koka või pepsi?  On teada-tuntud fakt, et ?Sule uksed? nupp enamikus liftides on täiesti ebafunktsionaalne platseebo, mis on sinna paigutatud üksnes selleks, et jätta indiviididele mulje, justkui osaleksid nad mingil moel, annaksid oma panuse lifti liikumisse; kui vajutada sellele nupule, sulgub uks täpselt sama kiiresti, kui vajutada lihtsalt korrusenuppu, ilma seda protsessi ?Sule uksed? nupule vajutamisega ?kiirendamata?.  See võltsi osalemise äärmusjuht on kohane metafoor kujutamaks indiviidi osavõttu meie ?postmodernsest? poliitilisest protsessist.

Just seetõttu kaldumegi tänapäeval vältima Leninit: mitte sellepärast, et ta oli ?vabaduse vaenlane?, vaid sellepärast, et ta meenutab meile meie vabaduste saatuslikku piiratust; mitte sellepärast, et ta ei võimalda meile mitte mingit valikut, vaid sellepärast, et ta meenutab meile, et meie ?valikute ühiskond? välistab õigupoolest igasuguse tõelise valiku.