Mitmetahulisele kultuuripärandile tuleb läheneda terviklikult

Peeter Mauer, Anton P?, Marju Reismaa

Raili Arbus. Luu. 2006. Vaevalt et kedagi meist jätab ükskõikseks kultuuripärand, olgu need ülestähendused vanavanemate kohapärimusest kirjandusmuuseumis, endisaegade hiilguses mõisamajad, ajahambale vastu pidanud rehielamud või setu naiste Leelo küla Kirmaskil. Päris tihti seondub pärand ohutundega ning tarvidusega seda kaitsta või päästa. Ent pärandil on ka teine pool. Euroopa tõukefondide taustal on kultuuripärand üks Eesti tugevuse näitajaid, piirkondade konkurentsivõime ja tugevuse kindlustajaid. Siin kehtib põhimõte „säilitada tänu kasutamisele”. Selles valguses on pärand meie rahvusliku ressursina veel alarakendatud. Sellised kultuuripärandiga seotud väärtushinnangud näitavad kujukalt, et oleme jõudnud uude ajajärku, kus pärandit on võimalik säilitada mitmel viisil. Nii soovime infoühiskonna eeliseid kasutades totaalset juurdepääsu ja osasaamist oma rahvuslikust rikkusest, raha ja mõtte tasakaalu selle säilitamisel ning pigem pärandi kaitsmise asemel ühiskonna väärikat suhtumist eilse päeva tunnismärkidesse. Üks võimalus nende teemade kokkuköitmisel on pikaajalise riikliku programmi koostamine.

Kultuuriministeeriumi juhtimisel on viimase kuue aasta jooksul valminud mitmed kultuuripärandi programmid ja arengukavad, nagu näiteks mõisakoolide ja pühakodade riiklik programm, kultuuriruumide toetusprogrammid (Setumaa, Kihnu ja teised saared), Eesti arhitektuuripoliitika ja arhitektuurivaldkonna tegevuskava, kultuuripärandi digiteerimise ning maa-arhitektuuri ja -maastike, tänavu valitsuse poolt kinnitatud Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade arengukavad. Kultuuriministeeriumi kõrval tegelevad meie pärandiga veel mitmed ministeeriumid ja asutused. Nimetame siin näiteks haridus- ja teadusministeeriumi koordineeritavat riiklikku programmi „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud”, mille keskmes on teadus- ja arendusasutuste kogude digiteerimise ja kasutusvõimaluste ajakohastamine või programmi „Eesti keel ja rahvuslik mälu (2004–2008)”.

Eesti kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise arengukava aastani 2030 koondab olemasolevad kultuuripärandiga seotud programmid ja arengukavad ühtse katusstrateegia alla. Sellest peaks saama dokument, mis pakub n-ö taustsüsteemi nii täna kui tulevikus tehtavatele kultuuripärandit mõjutavatele riiklikele otsustele.

Loomulikult tuleb ka planeerida vahendid eesmärkide saavutamiseks, vältides dubleerimist ning tagades piiratud ressursside mõistliku jagamise. Ühiskonna ootused selle osas, millises mahus riik panustab kultuuripärandiga seotud tegevusse, on olnud siiani (ning kahjuks on ka lähitulevikus) suuremad kui ressursid võimaldavad. Seda nii rahaliselt kui ka inimjõu ja oskusteabe osas. Kultuuriministeeriumi kogemused kultuuripärandi toetustprogrammide elluviimisel näitavad, et toetuskõlblike taotluste hulk ületab alati mitmekordselt toetussumma. Seetõttu on eriti oluline, et oleksid määratletud rahastamise prioriteedid. Lisaks sellele on osa valdkondi toetusprogrammidega üldse katmata. Kas ja milliseid programme oleks vaja lisaks, missugune võiks olla nende käivitamise ajagraafik ja millised on riigi eelarvevõimalused uuteks algatusteks, sellele antakse vastus arengukava koostamise käigus.

 

Arengukava ülesehitus ja eesmärgid

Arengukavaga plaanitakse hõlmata kõik mälu hoidmisega seotud valdkonnad: arhiivindus, muinsuskaitse, muuseumid, raamatukogundus ja rahvakultuur. Omakorda läbib seda kõike kolm horisontaalset teemat: kogumine, uurimine, dokumenteerimine ja säilitamine ning juurdepääs ja väärtustamine.

Eesmärk 1: riigil on terviklik ja adekvaatne ülevaade kultuuripärandi hulgast ja seisundist.

Kultuuripärandit ei ole küll võimalik selle mitmekesisuse ja pideva muutumise tõttu kunagi lõplikult hoomata, kuid on hädavajalik teada, mis meil on ja mida tahame kaitsta. Evides terviklikku ülevaadet riikliku kaitse all mälestistest, arvel museaalidest, rahvusteavikutest, arhivaalidest, mälupaikadest, ohvriallikatest, hiitest ja muust Eesti ja eestimaalastega seotud pärandist, saame määratleda rahastamise prioriteedid ning pikaajalised eesmärgid.

Eesmärk 2: kultuuripärandi väärtustamine on meie igapäevaelu loomulik osa.

Tihtipeale alahinnatakse kultuuripärandi ühiskondlikku tähtsust ning ei teadvustata, et kultuuripärandi hoidmine on iga ühiskonna mitmekülgse arengu eeltingimus, mis mõjutab meie elukvaliteeti, kultuurilist identiteeti ja majanduslikku arengut. Kultuuripärandit ei osata näha igapäevase elu loomuliku osana, kultuuripärandi väärtustamist tunnetatakse hoopis piiranguna ja arengu pidurdajana. Kui ühiskond ise väärtustab kultuuripärandit ja on kursis mälestiste puhul kehtivate nõuetega, siis on kultuuripärandi elujõulisus ja arenguvõimalused tagatud kõige paremini.

Eesmärk 3: kultuuripärand on säästva (taas)kasutamise korral integreeritud aktiivselt ühiskonnaellu.

Kultuuripärand ei ole midagi omaette, väljaspool meie igapäevast elu seisvat, vaid on, ja peaks veelgi rohkem olema integreeritud säästva (taas)kasutamisega aktiivselt ühiskonnaellu. Muuseumid, arhiivid, raamatukogud ja kõik teised avalikud institutsioonid tegelevad iga päev meie kultuuri uurimise ja pärandi kättesaadavaks tegemisega. Kogu nende tegevus peaks aitama kaasa parema ligipääsu tagamisele nende asutuste hoidlate varandusele: rohkem esemeid näitustele, rohkem dokumente kättesaadavaks Internetis, rohkem informatsiooni hoonete ja loodusobjektide kohta. Seda kõike saab teha ainult olemasolevasse säästva suhtumise korral. „Konserveerimine, ennetav säilitamine, digiteerimine” on need võlusõnad, mida tänapäeval kasutame. Milline valik teha, et tagada meie kultuuriväärtuste säilimine olukorras, kus ressursse ei jätku kõigeks? Valiku tegemisele peab kaasa aitama koostatav arengukava.

Kindlasti saavad siin loetletud pikaajalised eesmärgid oma lõpliku sõnastuse arengukava ettevalmistamise käigus. Arengukava kestuseks on valitud periood kuni aastani 2030, kuna kultuuripärandi valdkonnas ei toimu järske suunamuutusi väärtushinnangutes ning pikaajaliste eesmärkide püstitamisel. Küll aga võivad muutuda vahendid eesmärkide saavutamiseks, näiteks tehnoloogia, ning sellest johtuvalt koostatakse rakendusplaan, kus tuuakse välja konkreetne tegevus koos vastutajate, tähtaegade ja kuluallikatega lühemas ajaperspektiivis, s.o neljaks aastaks.

 

Kultuuripärand kui igapäevaelu loomulik osa

Kuigi kultuuripärandi arengukava koostamise eest vastutab kultuuriministeerium kui museoloogilise tegevuse, raamatukogunduse, rahvakultuuri ja kultuurimälestiste kaitse probleemide lahendamise eest vastutav valitsusasutus, valmib arengukava paljude koostöös. Kultuuripärand ei ole ainult kultuuriministeeriumi ASI, vaid meie kõigi ASI. Ning olgem ausad: kultuuripärandi kaitse ja säilitamise küsimusi ei saa lahendada ainult arengukavade, seaduste või määrustega. Kui oskaksime märgata ja hinnata meid ümbritsevat kultuuripärandit; mõistaksime, et see on meie kõigi ühine rikkus ning meil lasub kohustus anda see edasi tulevastele põlvedele, siis hoiaksime ja hooldaksime seda pärandit ilma sunni ja järelevalveta.

Vabariigi valitsuse 2008. a 6. juuni korraldusega nr 254 kiideti heaks „Eesti kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise arengukava aastani 2030” koostamise ettepanek.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht