Mitte kriis, vaid uus võimalus

Mihkel Mutt

Tänasest algab Euroopa Liidus Ühendkuningriigi eesistumisperiood. Kodumaal peavad mõned Tony Blairi tähte juba kustunuks, aga eelmine neljapäev europarlamendis peetud kõne näitas, et tal on veel püssirohtu. Kui Blair on oma parimal tasemel, siis on tunnustust raske varjata ka neil, kes ta seisukohti ei poolda. Ja parimal tasemel on Blair siis, kui teda rünnatakse. Nii see Brüsselis just oligi.

Rahvahääletuse ?eist? kibestunud ja alandatud Chirac oli enne viimast liikmesmaade tippkohtumist otsustanud kasutada plindris riigipea traditsioonilist taktikat ja otsida ?välisvaenlast?. See läks tal osaliselt korda, kui ta tõstatas küsimuse, miks britid saavad eurokassast nii palju raha tagasi. Küsimus on olemas, tagasimakse oleks varem-hiljem niikuinii arutusele tulnud. Aga selle ülesvõtmine just Chiraci poolt just konstitutsioonikriisi ajal torkas loomulikult silma, nii et automaatselt ta üldist menu ei saavutanud. Aga Blair reageeris nagu herilasest nõelatud: teema ei kuuluvat arutluse alla. Kui, siis ainult koos põllumajandustoetuste (CAP) süsteemi revideerimise resp. prantsuse farmerite toetamise lõpetamisega. Niisuguse jäikusega tõi ta poolehoidjaid Chiraci leeri. Tagantjäreletarkusega on öeldud, et kui Blair oleks säärase vahetuskauba (mis on Prantsusmaale kahjulikum kui Inglismaale) ise üles võtnud või vähemasti formuleerinud oma vastuseisu paindlikumalt, näiteks et kavatseb teha Euroopa Liidu rahastamisskeemi üheks oma eesistumisaja prioriteediks, siis oleks ta haaranud initsiatiivi, igal juhul oleks tal hea platvorm oma poolt aastat alustada. Nüüd kahtlevad mõned, kas ta suudab kuue kuuga siluda tüli, mis tekkis kolme päevaga.

Ent Blairi neljapäevane võib-olla et ajalooline kõne oli paindlikum. Näiteks ta ei arvavat, et Suurbritannia tagasimakse üle ei võiks üldse arutleda, ja toetusest ilma jäävatele farmeritele tulevat kindlasti korraldada pehme maandumine. ?Vanameelsetele? oli määratud kinnitus, et ELi ei tohi taandada puhtmajanduslikuks ühisturuks, poliitiline dimensioon peab kindlasti säilima. ?Uuendusmeelsete? jaoks oli üleskutse reformideks majanduses ja sotsiaalsfääris.

 

Ka Euroopas kolmanda tee otsingul

 

Blair esines kui visionäär. Ta kuulutas, et ideaalid käivad alla, kui neid korrutatakse inertsist ega seostata maailma uute väljakutsetega. Euroopa on letargias ega taha ikka veel näha, mis maailmas peagi juhtuma hakkab. Tuleb muutusteks valmistuda, et hiljem mitte kahetseda. Tuleb majanduslikult konkureerida Hiina, India ja muidugi USAga. Euroopa peab olema ettevõtlikum, konkurentsivõimelisem, innovatiivsem, kulutama rohkem teadusele ja haridusele. Seda ei ole võimalik saavutada, kui püütakse vana heaoluriigi struktuuri jäigalt säilitada. Majandus- ja sotsiaalsfääris ei tohi reguleerimisega liiale minna, peab jätma rohkem võimalusi igale riigile ise proovida, mis talle sobib. Et püsida konkurentsis maailmas, peab olema konkurents Euroopa sees.

Samas oli Blairi sõnum, et see, mida mandril kardetakse kui angloameerikalikkust, ei tähendaks tema käsitluses 180protsendist kannapööret seniselt euroliinilt.

Maisemalt väljendudes kuulis europarlament seda, mida Inglise parlament on kuulnud juba tosin aastat. See on nn new labour-ideoloogia, kohandatud EU tasandile. New labour on labaselt öeldes kolmas tee parema ja vasema, sotsialismi ja vabaturumajanduse, töö ja kapitali vahel, nii et säiliksid mõlema plussid.

Paljud maad eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga tõstavad kilbile nn euroopalikud väärtused, mille all mõeldakse eeskätt töötaja sotsiaalseid tagatisi ja hällist hauani riigi poolt korraldatavaid teenuseid. Kuna vanurite hulk suureneb, ei jätku selleks varsti raha. Pealegi kasvab töötute, s.t nende hulk, kes sellest sotsiaalparadiisist on ilma jäetud. Inglismaal on tööpuudus kaks korda madalam, aga elatustase on üldiselt siiski kõrge, turvalisusega on asjad normis ja üldse on elu elamisväärne, mitte tööpõrgu (mida eriti kardavad prantslased).

Õigus on skeptikutel, et Blair tõstatas vajalikke küsimusi, aga ei näidanud teid nende lahendamiseks. Näiteks on kõik selle poolt, et tuleb suurendada panust teadusele ja haridusele. Küsimus on, kelle või mille arvelt peab selleks raha tulema.

Eelarvamuste jõud on suur. Päris kindel, et kui seda konvergentsiteooriat ei jutlustaks Suurbritannia peaminister (liiati kelle hea nimi on seoses Iraagi sõjaga kannatada saanud), ja eeskuju, mida ta propageerib, ei asuks kanali taga, siis võetaks see palju kergemini omaks.

Kogu situatsioon mõjubki mõnevõrra ootamatult. Kuigi Blair on olnud Inglise tipp-poliitikuist üks euromeelsemaid, on ikka arvatud, et temagi on seda vähemalt osaliselt hea tooni pärast. Nii oldi juba harjutud mõttega, et Inglismaa eesistumisperiood kujuneb üleminekuajaks, mil midagi põhimõttelist ei juhtu. Mitmete asjaolude kokkusattumise järel on aga kõik järsku erutatud, asjad on läinud põhimõtteliseks ja Blair on sündmuste epitsentris. Tegu oleks nagu silmapettega: euroskeptikute riigi juht, kelle maad veel nii soliidse väljaande nagu Financial Times Deutschland veergudel õhutati hiljuti euroliidust välja viskama, tahab nüüd euroliitu tulevikku tüürida. Samas on liidu algatajamaa muutunud euroskeptiliseks ja samad tuuled on puhumas juba ka Saksamaal. Kohad oleksid üleöö nagu vahetunud. Üks põhjusi on selge. Saksamaa-Prantsusmaa tandem kui euroliidu raison d?être on kaotamas inimeste silmis oma tähtsust. Enam ei usu keegi, et Prantsusmaa ja Saksamaa vahel võiks sõda puhkeda. Sellepärast pääsevadki nüüd esikohale teised prioriteedid. Ka Saksamaal hakkavad Blairi ideed poolehoidjaid võitma.

Siiski, kui ma oleksin ?föderalist?, oleksin brittidega ettevaatlik. Eriti mis puudutab poliitilist dimensiooni. Blair vajab Euroopat, et päästa Aafrikat, aga näiteks USA-le vastukaalu loomine on talle hobuse unenägu. Muide, päev varem pidas Blairi mantlipärija Gordon Brown Euroopa Liidu teemalise kõne City?s ärieliidile. See oli tüki maad inglaslikum, s.t konservatiivsem.

28.VI