Mõtteid tervisest ja haigusest ning nende kultuurisuunalisest uurimisest

Piret Paal

MTÜ Eesti Folkloori Instituut on 2005. aastast peale korraldanud interdistsiplinaarseid kokkusaamisi pealkirja all „Medica”. Viimane selline kokkusaamine oli 9. ja 10. aprillil Tartus,  kus said kokku teadlased Venemaalt, Rootsist, Soomest, Jaapanist, Portugalist, Saksamaalt ja loomulikult Eestist. „Medica” konverentsid on osutanud, et erinev teoreetiline lähtekoht ja küsimuseasetus annavad võimaluse analüüsida mitmeti inimese või sootsiumi tervisekäitumist. Milleks on selline kultuurisuunaline terviseuurimine vajalik ning kuidas mõjutab rahvusvahelise koostöö arendamine meie ühiskonnamõistmist? 

Väidetavalt oli just Antiik-Kreeka arst Hippokrates see, kes tutvustas haiguse arstiteaduslikku mõistet, ideed, et haigustel on kulg, mis algab esimeste ilmingutega kuni kliimaksi ehk pöördepunktini ning seejärel nende õnneliku või fataalse lõpuni. Seda protsessi nimetatakse arstiteaduses patoloogiaks ehk haiguse loomulikuks kuluks. Haiguse loomulik kulg ei räägi meile aga midagi inimesest, tema haiguskogemusest, kannatustest ja läbielamistest.  Briti neuroloog Oliver Sacks on nentinud, et tänapäevastes haiguslugudes on inimene sageli objektistatud pelgalt teda vaevavaks haiguseks, sugupooleks ja vanuseks.1

Jutustatud või kirja pandud isiklikel kogemustel põhinevad patsiendinarratiivid osutavad, et paljude inimeste probleemiks arstiteadusega silmitsi seistes on asjaolu, et haigeid ei käsitleta indiviididena, kellel on rääkida oma lugu, vaid haigusi kandvate objektidena.  Kui veel XIX sajandil oli inimeste keskmine eluiga ligikaudu 55 aastat, siis nüüdseks on nimetatud näitaja suuresti tänu vaktsineerimisele, antibiootikumidele, uutele diagnoosiseadmetele, aga ka hügieenialase teadlikkuse kasvule, tõusnud ligi 20 aastat. Just Euroopas ja Ameerikas on keskmise eluea tõus põhjustanud paljude geriaatriliste haiguste nagu kasvajad või luuhõrenemine lisandumise. Paradoksaalselt on haiguste hulka mõjutanud  ka arstiteaduslike tehnoloogiate areng. Rakkudes või kudedes esinev haigusseisund võidakse diagnoosida enne, kui ilmnevad inimese vaimse ja kehalise kooskõla häired nagu väsimus, tujutus või valu. Veelgi enam: tehnika ja teaduse arenguga võimalikuks tehtud ravi võidakse inimestele pakkuda pelgalt preventiivsena, elukvaliteeti või enesetunnet tõstvana ilma ilmsete haigussümptomiteta.

Sellest võib järeldada, et elame meditsiiniühiskonnas, kus  igale kehalisele ja vaimsele vaevusele peaks leiduma diagnoos. Haiguste ravimisel, aga eelkõige just ravimeetodite väljatöötamisel ei ole kahjuks oldud sama edukad kui diagnoositehnoloogiate puhul. Paljude diagnoositud haiguste puhul puudub ravi, mis teeks haige haiguse loomulikku kulgu arvestades jälle terveks. Mitmed uuenduslikud tehnoloogiad, mille väljaarendamiseks on kulutatud meeletult raha,  pakuvad haigetele sageli üksnes leevendust. Patsientide lugudele tuginedes võib väita, et näiteks kemoteraapia või radioteraapia kõrvalmõjude tõttu on patsiendid kannatanud isegi rohkem kui enne haigestumist. Tänapäeval leidub ka selliseid haigusi nagu fibromüalgia, mida osatakse nimetada ja diagnoosida, aga millel puudub arstiteaduslik tekkeseletus ja pole olemas ka asjakohast ravi. Kultuurilisest perspektiivist võib terve- ja  haigeolemist pidada eriti subjektiivseteks otsusteks, kuid kui otsus on tehtud, on inimene kohe allutatud kultuurilistele ootustele. Selleks et aktsepteerida muutunud tervislikku seisundit, on vaja välja selgitada haiguse tekkepõhjused. Miks ja millisesse haigusesse keegi on haigestunud, erutab ka sootsiumi meeli. Näiteks langetõbiste või vähihaigete puhul küsitakse sageli, mida see või teine inimene on teinud, et teda sel moel karistatakse. 

Tavaliselt leitakse haiguse tekkeseletus inimese elukäigust, kuid näiteks haigete laste puhul otsitakse seletusi ema ja isa või isegi vanavanemate käitumisest. Põhjused võivad olla seotud nii kehaliste kui ka vaimsete üleelamistega. Ka tänapäeval on üsna tavaline, et haigust kujutatakse mingi välisjõuna, mis on tunginud kehasse selleks, et seda vaevata või hävitada. Sellisel arusaamal on kaugele ulatuvad ajaloolis-kultuurilised juured.  Kui haiguse tekkepõhjus(ed) on leitud, hakkab inimene otsima olukorrast väljapääsu. Väga olulised on küsimused, kuidas saada terveks ja mida ma saan ise teha oma olukorra parandamiseks. Ühiskondliku kokkuleppe kohaselt ravitakse euroopalikus kultuuriruumis haigeid haiglas, kuid suuremalt siiski kodustes tingimustes. Iseenda ja lähedaste kogemused, ajalehest või raamatutest loetu ja elu jooksul kogetu annavad inimestele  teadmiste pagasi, mis võimaldab ravida end terveks koduste vahenditega.

Kui kodune abi ei aita, pöördutakse professionaali poole, kelleks võib olla tuttav massöör, kohalik apteeker, terapeut, aga ka mõni ravitseja. Paljude eestlaste silmis on arsti vastuvõtule minek viimane võimalus, mida püütakse iga hinna eest edasi lükata. Loomulikult ei käitu nii iga inimene, siin mängivad olulist rolli kultuur, majanduslikud olud (kas ma saan endale lubada haige  olla?) ja ühiskonna tervisepoliitika (kas haigeid toetatakse piisavalt ning kas haiguste raviks ja taastusraviks jätkub ressursse?). Meditsiiniteemalise kultuuriuurimise põhioletuse kohaselt erinevad arusaamad tervisest ja haigustest kultuuriti. Selle väite tõenduseks ei ole vaja minna uurima kaugete maade loodusrahvaid, vaid piisab lühivisiidist Soome tervisekeskusse. Soome arstile jääb mõistetamatuks, mida taotleb eestlane, kui ta palaviku  korral paneb endale või lapsele jalga vodka-sukat ehk viinasokid. Arsti hämming ei ole üksnes meditsiiniline. Kuna tegemist on kultuuriga, kus alkohol on poliitiliste ja majanduslike otsuste tõttu alati väga kallis olnud, ei saa ta lihtsalt aru, kuidas midagi nii kallist nagu viin võidakse valada sokkidele. See, mis tundub meile tervisekäitumises normaalne, võib 80 kilomeetri taga teises (kuigi lähedases) keeleja kultuuriruumis olla täiesti arusaamatu. Sestap  ongi kultuuriuurijate peamine ülesanne vaadelda tervise ja haigusega seotud arusaamade tekkimist, arengut ja ajalugu seoses vastava kultuuri teiste faktoritega.

Eestis on vastavat uurimissuunda pikemat aega esindanud folkloristidest rahvameditsiini uurijad, kes on teinud koostööd nii botaanikute, farmatseutide, arstide kui ka teiste lähedaste erialade esindajatega. Folkloristlik rahvameditsiini uurimine on olnud eeskätt  tekstipõhine, kuid juba 1980. aastatel hakkasid Mare Kõiva ja pisut hiljem ka Marju Kõivupuu koguma empiirilist materjali, kus huviorbiidis olid ravitseja roll, taust, ravitehnikad ja suhted sootsiumiga. Eeskätt oli nende huvi suunatud rahvaravitsejate tegevusele, aga ka nende patsientide kogemustele, mis on tänaseks viinud välja patsiendinarratiivi uurimiseni. Üks probleem selle materjali uurimisel ja avaldamisel on olnud Eesti territoriaalne väiksus ja inimeste  vähesus. Nimelt ei ole inimesed huvitatud sellest, et nende haigused ja raviga seotud faktid tuuakse teadustööde vahendusel avalikkuse ette. Tegemist on eetilise probleemiga, millele on raske leida lahendust. Ometi on just folkloristide Mare Kõiva ja Marju Kõivupuu huvi rahvameditsiini vastu viimase kolmekümne aasta jooksul kujundanud selle folkloristika uurimissuuna ilmet Eestis ning äratanud huvi selle ala vastu ka nooremates kolleegides. 

Rahvameditsiini on sageli võrdsustatud alternatiiv- või komplementaarse meditsiiniga ning vastandatud legaalse arstiteaduse ehk biomeditsiiniga. Kuigi on raske tõmmata selget piiri rahva- ja alternatiivmeditsiini vahele, iseloomustab rahvameditsiini põhinemine usundilisel maailmavaatel. Alternatiivsed, sageli kiiresti vahelduvad ravitrendid, ravimid ja ravivõtted on eelkõige ajastuomased (tagasi)pöördumised mõne teise kultuuri ja  pärimuskeskkonna raviviiside juurde. Kuigi alternatiivsed või teadusliku meditsiinilise raviga paralleelselt kasutusel komplementaarsed ravivõtted võivad mõne haiguse puhul olla patsiendile väga olulised, ei ole alternatiivsetel ravivõtetel sotsiaalsest aspektist mingit tähtsust. Ühiskonna seisukohalt, on tegemist illegaalse raviga, mille kasutamise eest maksab ja vastutab patsient ise. Loomulikult on igasugune professionaalne  arstiabi tasuline ja seotud majanduslike väljaminekutega, mida võiks pidada ka üheks peamistest põhjustest, miks inimesed on läbi aegade arsti juurde minemist vältinud ja edasi lükanud. Ka ametlik arstiabi ei ole tasuta: tsentraliseeritud tervisekeskuste, haiglate ja muude raviasutuste ülalpidamine on väga kulukas. Tsentraliseeritud haiglasüsteem on välja mõeldud selleks, et tagada kõigile patsientidele riiklikult kontrollitud ja osaliselt  ka doteeritud arstiabi.

Sugugi vähem tähtis ei ole osutamine, et ühiskond on huvitatud oma liikmete tervisest ja heaolust ning kannab vastutust inimeste tervise eest. Ka kõige demokraatlikumates riikides valitseb olukord, kus inimesed, kellel on võimalik minna eraarsti juurde, saavad kiiremat ja väidetavalt ka kvaliteetsemat ravi kui need, kes ootavad erialaarsti vastuvõtule pääsemiseks kuid. See, et Eestis, aga ka paljudel teistel maadel,  toetatakse ainult ühte meditsiinisuunda, on ühiskondlik kokkulepe ja sellepärast suunatakse maksumaksjate raha just ametliku meditsiinisüsteemi ülalpidamisele. Olenevalt kehtivatest seadustest on teised meditsiinisuunad kas täielikult keelatud või jäetud lihtsalt käsitlemata. Ometi ei erine biomeditsiin oma põhiolemuselt teistest ravisuundumustest. Nimelt põhinevad ka teadusliku meditsiini ravivõtted vastava paradigma traditsioonidel ja pidevalt legaliseeritakse uusi ravivõtteid, mida varem on peetud alternatiivseteks ja taunitavateks. Biomeditsiinil lasuv ühiskondlik surve sunnib kasutusele võtma järjest paremaid ja tõhusamaid ravimeid, mis tähendab ka seda, et varasemad lootustandvad ravimid ja ravivõtted kuulutatakse kasututeks või isegi tervist kahjustavateks. Kultuurilisest perspektiivist ei ole patsient legaliseeritud biomeditsiini puhul rohkem kaitstud kui mõnd muud  ravisuunda eelistades. Inimestest, tervisest ja haigustest huvitatud kultuuriuurijad on jõudnud järeldusele, et haiguse ja tervisega seotud teemasid ei ole võimalik vaadelda sünkroonselt, sest kultuur ei ole materiaalne nähtus. Ameerika antropoloog Ward Goodenough on rõhutanud, et kultuur ei koosne asjadest, inimestest, käitumisest või tunnetest. Kultuur on pigem nimetatud asjade korraldus: asjade kuju inimeste  meeltes, asjade ja olukordade vastuvõtumallid, omavahelised suhted ja tõlgendused. See tähendab, et kuigi tervis ja haigus pesitsevad inimese sees, inimese kehas ja meeltes, on haiguse ja tervise piirid kultuuriliselt määratletud, aga ka suhestatud.2

Nii igapäevases suhtluses kui ka viimastel aastatel kultuuriuurijate huviorbiiti tõusnud patsiendinarratiivides omandavad haigused sootuks mõõtmed kui haiguslugudes. Tervisehädadega seonduvad  mitmekülgsed tähendusvõrgustikud, mis sisaldavad inimsuhteid, majandustingimusi, sotsiaalseid staatusi, inimeste rolle ühiskonnas, aga ka uskumusi, mis on seotud üleloomulike olendite ja inimesest kõrgemate võimudega. Haigusele isikliku või kultuurisidusa tähenduse andmine on oluline eelkõige selleks, et välja selgitada haiguse tekkepõhjus(ed) ja leida vahendid haigustega toimetulekuks. Tänu omavahelisele suhtlemisele, aga ka tervisealasele  valgustustööle on enamik inimesi teadlikud, et nende ülesanne on hoolitseda oma tervise eest, kuid alati võib leida hulgaliselt vabandusi, miks ei leita aega tervislikult süüa, ennast välja puhata või tervisesporti teha. Ka arstlikus kontrollis käimine on paljude silmis probleem, sest usutavasti ei ole arsti juurde vaja minna enne, kui on midagi „tõsist”.

Hoolimatut suhtumist oma tervisesse, näiteks liigset alkoholitarbimist, suitsetamist, narkootikumide  kasutamist, aga ka liigsöömist nimetatakse riskikäitumiseks. Riskikäitujatele vastanduvad tervisefriigid. Viimased hoolitsevad andunult oma keha eest, spordivad ja arvutavad iga toiduaine kalorihulka. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on eelkõige meie kaasaja ilmingutega, näitavad kultuuripõhised terviseuuringud, et ka varem on inimesed, samuti ühiskond tervise ja tervisega seotud probleemidega tegelenud ja otsinud võtteid  tagamaks inimeste paremat tervist. Elu paradoks, et haigus ja inimesed kuuluvad kokku, ei ole üksikisiku seisukohalt tähtsusetu: haigused pesitsevad inimese sees, need ei ohusta mitte ainult inimese tervist vaid ka elu ning harva leidub inimesi, kel õnnestub elu jooksul haigestumist täielikult vältida. Kehv tervis või kroonilised haigused mõjutavad inimese elukvaliteeti ja igapäevast hakkamasaamist. Mida tähendab tervis tänapäeval? Kuidas olla terve?  Kuidas mõjutab haigus elu kulgu? Need on teemad, mis vajavad jätkuvalt uusi tõlgendusi. Selleks et muuta teiste vastavas olukorras inimeste argipäeva, võib ka ühe patsiendi lugu kultuurilisest perspektiivist analüüsituna olla väga väärtuslik. Seda, kas vastavasuunaline teadustöö ka meditsiinialases ühiskonnakorralduses muutusi kaasa toob, näitab aeg.

1 Oliver Sacks, The Man Who Mistook His Wife for a Hat: and Other Clinical Tales. Picador, Great Britain  2007.

2 Ward Goodenough, Cultural Anthropology and Linguistics. Dell Hymes (toim). Language in Culture and Society. Harper and Row, New York 1964, lk 36–39.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming