Mõttesügav ajalooteos

Enn Tarvel

Crusading and Chronicle Writing on the Medieval BalticFrontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Toimetanud Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Ashgate Publishing Company, 2011. 472 lk. Eesti humanitaarid (Jaan Undusk, Linda Kaljundi, Marek Tamm) hakkasid aegade uuenedes, s.t viimasel paarikümnel aastal, huvituma Henriku Liivimaa kroonikast. Ja enam mitte ainult ja ükspäinis sellest kui XIII sajandi Eesti vabadusvõitluse heroilistraagilisest kirjeldusest, vaid kui silmapaistvast, laiemat tähelepanu väärivast keskaegsest kirjandusteosest. Marek Tamm ja Linda Kaljundi organiseerisid koostöös mõne Põhjamaade uurimiskeskusega mais 2008 Tallinna ülikoolis rahvusvahelise konverentsi „Henriku Liivimaa kroonika: ajalookirjutus ja ristisõda Läänemere keskaegsel rajamaal”. Konverents läks korda, kujunes sisukaks, mõttetihedaks. Põhiliselt loomulikult sellepärast, et angažeeritud oli hulk asjatundjaid, kelle uurimissuund haakus keskaegse ajalookirjandusega. Avaldatud kogumik kattub üldjoontes konverentsil esitatud ainesega, seal on toodud artiklid 20 uurijalt, neist üheksa Eestist. Kogumiku palett on värvikas nagu Henriku kroonikal endalgi. Kogumik on liigendatud kolme ossa. Esimesse ossa on koondatud ideoloogilistele, retoorilistele, keelelistele, tekstoloogilistele probleemidele pühendatud artiklid, teine osa käsitleb tolle aja diplomaatilist ja sõjalist valdkonda kroonika kontekstis, kolmas (ja kõige kompaktsem) osa Henriku kroonika retseptsioonilugu. Nii on saadud elegantse ja otstarbeka ülesehitusega teos. On leitud ja välja toodud palju vaatenurki, need on esitatud laiemal taustal, aga ühtlasi vajalikult tsentreeritult: Henriku kroonika temaatika on välja arendatud Euroopa keskaja kultuuriloo aluspõhjal. Kogumiku seotus konverentsi materjalidega on koostajatele võib-olla toonud ka mõningaid komplikatsioone. On arusaadav, et nii värviküllase ja mahuka temaatikaga kogumikus ei saa olla ega pea olema iga artikkel ühteviisi originaalne ja uudne. Raamat kujutab endast ometi väärtuslikku tervikut, tõepoolest head kompanjoni Henriku lugemisel. Valter Lang ja Heiki Valk annavad hea näite selle kroonika nn arheoloogilisest lugemisest (sealhulgas eriti näiteks riialaste 1224. aasta sõjakäigu objekti täpsustamisel – lk 301 jj). Christopher Tyermani artikkel aitab suuresti mõista Henriku positsiooni Liivimaa ristisõja legitimeerimisel ja tema argumentatsiooni mitmetahulisi aluseid. Samas kõrval on kõrgele ja kaugele minevaid mõttearendusi, mis ei tugine õigupoolest ei arheoloogiale ega kroonikale, või mitmesuguseid päris fundeerimata oletusi (niikuinii hüpoteetiliselt loodud Henriku slaavi päritolust või tema kompetentsist slaavi keeltes).

Faktiteave uueneb vähehaaval pidevalt, isegi nii vähese aktuaalsusega ainevaldkonnas. Kroonik Dionysius Fabriciust ei peeta tänapäeval jesuiidipreestriks Kuramaalt (lk 372), 1925. aastal Riiga Leonid Arbusowile laenatud Codex Gymnasialis Revaliensis ei ole läinud kaduma (lk 388), vaid on teadmata ajal, ilmselt enne sõda, tagasi tulnud ning asub praegu rahvusraamatukogus.

Henriku Liivimaa kroonika ei kujuta endast midagi ainulist Euroopa keskaegses ladinakeelses kirjanduses ega ajalookirjutuses. Sel on tähtsust Läänemere piirkonna kroonikakirjanduse ühe hea näitena selle ala vanema ajaloo tutvustajana, ühes reas Breemeni Adama, Bosau Helmoldi ja Duisburgi Peteri kroonikaga. Teatud laiem huvi tekkis Lääne-Euroopas selle (ja teiste omataoliste) vastu mitte ainult ja mitte niivõrd sisuliste väärtuste pärast, kuivõrd seoses teatud lainetustega ajaloouurimuslike meelisteemade järjestamisel. Huvitavaks muutus kristliku Euroopa laienemise teema kõrgkeskajal, sealhulgas siis ka keskaegse Euroopa retseptsioon Läänemere piirkonnas, tähendab keskuse ja ääremaa vahekorra probleem. Samuti jõu probleem euroopastamises, uurimismahukas ristisõdade ainevaldkond. See kõik tähendab, et Eesti uurijaile avanes potentsiaalne võimalus panna jalg ukse vahele ja tungida siis laiema kiiluna rahvusvahelisele parketile. See õnnestus elegantselt – organiseerida ja võidukalt lõpule viia rahvusvaheline projekt tunnustatud medievistide osavõtul.

Kogumikus sisalduv bibliograafiline teave, nii valikbibliograafias (lk 457–472) kui ka mahukates ja sisukates joonealustes, on väärtuslik. Kaardid oleksid nii soliidses ja nii ilusas väljaandes võinud olla instruktiivsemad (kaart nr 2, lk XXXV näiteks on päris ebainstruktiivne).

Koostajate püüdlus saavutada hermeneutiliselt ja metodoloogiliselt kõrgekvaliteediline, igati tänapäeva tasemel kogumik on täiesti mõistetav ja kiiduväärt. Tundub ka, et see on igati korda läinud. Aga peale puhtprofessionaalse momendi on väljaandel kohapealt, Liivimaa poolt vaadatuna veel teine aspekt. Kuigi teos on rõhutatult akadeemiline ja võõrkeelne, ei ole kumbki külg takistamas, et see võib avaldada teatud suunavat mõju kogu Eesti vanema ajaloo käsitlemisele ja interpreteerimisele, vähemalt ajaloo õpetamise kaudu. Koostajad on selle asjaolu ilmselt teadvustanud. Jõulureedeses Sirbis avaldatud intervjuus Linda Kaljundi ütlebki, et raamat ei ole muidugi mõeldud koolidele, ent kui õpikute koostajad või ka õpetajad ja nende koolitajad leiaksid siit uusi mõtteid, siis selle üle oleks küll hea meel. Marek Tamm rõhutab samas intervjuus, et Eesti keskaeg on viimase kahekümne aasta jooksul vabastatud tänapäeva legitimeerimise teenistusest, vältides kunagi toimunu sidumist tänapäeva identiteediotsingute või poliitiliste enesekehtestamistega. Me ei pea XXI sajandil edasi sõdima XIII sajandi lahinguid, vähemalt ajaloolane ei peaks seda laadi küsimustega pead vaevama. Ajaloolase ainus imperatiiv on püüda möödanikku mõista. Tamm möönab samas, et iga küsimus, mille me minevikule tänapäeva medievistika vaateveerult esitame, on meie kaasaja küsimus, kuigi sealjuures peaksime püüdma tänapäevast tingitud moonutused taandada miinimumini. Ta möönab, et poliitilist konteksti ei saa päriselt tasalülitada, et see mängib taamal ikkagi kaasa.

See on vääramatult õige. Sealjuures peaks aga akadeemilinegi ajaloolane püüdma vältida arrogantset distantseerumist identiteediotsingute või poliitiliste enesekehtestamiste üritustest. Ja ei ole midagi parata, kui seejuures üritatakse ühtepuhku ära kasutada Henriku kroonikat. Tiina Kala kirjutab (lk 407) väga õigesti, et Henrik on kirjutanud tugeva ideoloogilise orientatsiooniga teksti ja et võib-olla just seepärast ei pääse see iialgi ideoloogilisest interpreteerimisest. Liivlastel, lätlastel või eestlastel pole omamaist misjonikroonikat, neil pole verifitseeritud oma rahvusest printsessi ja ristiusustaja järglast, kes oleks jäädvustanud oma emamaa rahva muistseid tegusid ja lugusid. Soomlaste ristimisest ei jutusta mingi kroonika ega ole õieti teadagi, millal ja kuidas see juhtus. Aga neil on vähemalt keskaegne Püha Henriku surmalaul, kus kirjeldatud sõjariistaga vastuhakkamist uue, kristliku maailmakorra juurutajale. Ajalookasutajatele rahvaste hulgast, kellel mitte midagi ei ole, on tulnud, kurb küll, otsida ajaloolise identifikatsiooni tarbeks pudemeid vallutuskroonika peidust, nagu natsionalistlik ajalookirjutus on ammuilma teinud. Kui Henriku ajal allaheidetud rahva juht kaheksa sajandit hiljem proponeerib oma maa ülimaks identifikatsioonisümboliks Henrikult laenatud Maarjamaa loosungi, igakülgse allaheitmise apoteoosi, siis ei ole põhjust rõõmust keksida, pigem kurvalt pead raputada.

Tänapäeval aktuaalne eurointegratsioon ei nõua ajaloouurijalt ega ajalooteabe kasutajalt päevapoliitilist valikulist lähenemist, varem käsitletud motiivistiku piinliku hoolega vältimist (eriti kuna need on vabastatud tänapäeva legitimeerimise teenistusest), vaid lubab suhtuda oma maa ja rahva vanemasse ajalukku diferentselt, tõemeelselt ja tõepäraselt, see ei pea põrmugi tähendama ainult anxiety, negation and displacement (vt lk XXV). Ei saa ju ega ole vaja eesti lugeja ees püüdlikult varjata (näiteks kooliõpetuses) tõsiasja, et Liivimaa hõimud ristiusustati teistmoodi kui taanlased või islandlased või ungarlased või poolakad või Kiievi venelased. Eesti rahva ajaloos pole sel teadmisel olnud mitte mingi müüti loov, just nagu kergelt naeruväärne, vaid hoopis rahvuslikult ja riiklikult ülimalt oluline konstruktiivne tähendus.

Linda Kaljundi kirjutab osutatud ajaleheintervjuus: „Ma arvan, et ka Eesti lugejale, kes on võib-olla tõesti veel harjunud looga võõrvallutajate röövretkest (aga kas ta enam on?), võib rea uute vaatenurkadega tutvumine olla märksa põnevam kui tavapärase loo ülekordamine.” Kui tavapärase loo all mõista ristiusustamise eri teede ning nende ideoloogiliste ja õiguslike aluste käsitlemist, siis tuleb hoopis rõhutada, et see on üks perspektiivsemaid õigus- ja sotsiaalajaloolisi uurimissuundi Henriku narratiivi põhjal üldse. James A. Brundage kogumiku sissejuhatavas artiklis keskendab oma tähelepanu ja esitab originaalse uurimusliku panuse just XII-XIII sajandi vallutuse õiguspärasuse analüüsimisel (lk 12–19). Mõistagi mitte 1949. aasta 12. augusti Genfi I–IV konventsioonist lähtuvalt, vaid tolleaegsete kanoonilise õiguse teoreetikute ja praktikute seisukohtade alusel. Pärast seda, kui paganad (kelle vägivaldset kristianiseerimist enamik spetsialiste ei lugenud lubatuks), olid kord juba nii või teisiti ristitud, oli nende kui juba ususttaganejate iga vastuhakkamise mahasurumine kristlase püha kohus. Sealjuures kerkib ristisõdade määratlemise probleem, millele ei saa kergel käel läheneda (Christopher Tyerman, lk 26, 36–44; Carsten Selch Jensen, lk. 180, 183-185, 199; Iben FonnesbergSchmidt, lk 210, 217 jj). Henrik illustreerib suurepäraselt niihästi XIII sajandi ristisõja ideed kui praktikat, loeb endastmõistetavaks, et ristiusu vastuvõtmisega võtsid paganad vastu ka ristija ilmaliku võimu ülimuse. Sellised Baltimaade natsionalistlikes ajalookäsitlustes alati kilbile tõstetud momendid pakuvad kahtlemata paljutõotavat ainest ka meie kaasaegsele akadeemilisele ajaloouurimisele.

Nii on „Ristisõda ja ajalookirjutus…”, see paks ja sisutihe kogumik, tulvil ühest narratiivist lähtuvaid tähelepanekuid ja mõtteid, mis avardavad suuresti lugeja ettekujutust ning ajendavad uusi edasiviivaid mõttearendusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming