Müüt 200aastasest rahuajast Vene kotka tiiva all

Toomas Karjahärm

Tõnu Tannberg. Eesti mees Vene kroonus. Toimetanud Liis Vaher. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2011, 392 lk.  Kuigi Vabadussõja akadeemiline ajalugu on täies ulatuses ikka kirjutamata, on sõjaajalugu Eesti uusimas historiograafias siiski üks neid valdkondi, kus edasiminek on silmaga näha. Sellest annab tunnistust ka Tõnu Tannbergi artiklite kogumik, mis pakub võimaluse jälgida Eesti ja mõnevõrra ka Läti ala (Balti kubermangud) integreerimist Vene suurriigi sõjaväesüsteemi läbi kõigi kolme etapi: 1) nn vabastuse aastad 1721–1796, 2) nekrutikohustuse periood 1796–1874 ja 3) üldise sõjaväekohustuse ajajärk 1874–1917. „Imperiaalse pöörde” või „uue impeeriumi ajaloo” ideede vaimus ja metodoloogilistes raamides süüvib autor impeeriumi toimimise mehhanismi, kirjeldades eestlaste panust suurriigi militaarsesse potentsiaali. Raamat annab kohati ka laiema  pildi militaarsest tegevusest Balti piirkonnas üldse, samuti sõjamajanduslikust infrastruktuurist ja militaarse tegevuse enamasti negatiivsetest sotsiaalsetest tagajärgedest.  

     

Panus impeeriumi altarile       

Müüt 200aastasest kosutavast rahuajast, mis järgnes laostavatele sõdadele ja demograafilisele katastroofile Suure Põhjasõja tagajärjel, on osutunud Vene impeeriumi apoloogias üllatavalt pikaealiseks ja elujõuliseks. Tsaaririigi aegadest peale on see pakkunud Baltimaade rahvastele suure idanaabriga „ühise ajaloolise saatuse” hüvesid. Sestap nahutavad mõned tänapäeva vene ajaloolased postsovetlikke „rahvuslikke narratiive” Vene ja Nõukogude impeeriumist „ebaobjektiivse” pildi loomise eest. „Reas Eesti ja Läti ajaloolaste töödes esineb 19. sajandi lõpu Vene poliitika negatiivne kuvand. Vene isevalitsuse tegevust saksa mõju kitsendamisel Balti krais trakteeritakse lätlaste ja eestlaste venestamisena, rahvusliku haridussüsteemi lõhkumisena, aga perioodi alates  1940. aastast nimetatakse „nõukogude okupatsiooniks”,” kinnitab Aleksandra Bahturina.1 Aleksei Miller kritiseerib peavoolust eemal seisvat „etniseeritud” ja enesekeskset rahvuslikku ajalugu, mis näeb impeeriumis üksnes kurjuse kehastust. Ta osutab, et tänu venekeelsele haridusele tegid eestlased juba 19. sajandi lõpul riigiametnikena „hämmastavat karjääri”.2      

Tannbergi keskseks teesiks on niisuguse idealiseeritud „200aastase rahuaja” antitees, mille metefooriks on naturalistlik „verekümnis”.  Autor pole põlanud faktograafilist peentööd, kinnitades veel kord tõsiasja, et kõigepealt on vaja arhiivis uurida, mis oli, ja alles siis üldistada. Arvandmed annavad meile teatava mastaabi eestlaste inimressursist ja -kaotustest, mida kohati on võimalik võrrelda teiste rahvaste panusega impeeriumi altarile. XVIII sajandil komplekteeriti armee suurvenelastega (Peeter I siht oli rahvuslikult homogeenne sõjavägi) ja see puudutas peamiselt  sisekubermange. Eesti- ja Liivimaa elanikud pidid siis kandma sõjaväe ülalpidamise kulusid: mitmesugused maksud ja naturaalkoormised, nagu pearaha ja küüdikohustus. XVIII sajandi lõpul üherahvuselisest armeest loobuti ja hakati võtma nekruteid (esialgu oli teenistus 25 aastat) ka Balti kubermangudes. 78 aastaga värvati Eesti alalt umbes 100 000 meest, kellest enamik ei jõudnud kodumaale tagasi. Eestlased ja lätlased olid rahvaarvuga  võrreldes proportsionaalselt kõige rohkem nekrutivõtmisega koormatud rahvused 1860. aastate teisel poolel. Üldise sõjaväekohustuse sisseseadmisega vähenes tegevteenistuse aeg maaväes kuuele aastale, laevastikus seitsmele aastale. Aastail 1875–1913 võeti sõjaväkke u 110 000 eestlast, enamik teenis Poolas. Esimese maailmasõja ajal läks Eestist teenistusse u 100 000 meest, neist u 10 000 sai surma. Kokku võeti Eestist aastatel 1797–1917 teenima üle 300 000 mehe (lk 36).       

Nende küllalt suurte arvude kõrval huvitavad Tannbergi sõjaväekohustuse tagajärjed, nii demograafilised, majanduslikud kui ka sotsiaalsed. Eriti rasked olid Napoleoni sõjad, Krimmi sõda, Esimene maailmasõda, mis destabiliseerisid tavapärase demograafilise arengu ja panid elanike õlule sõjapidamise kulud. Krimmi sõja ajal kulgesid peasündmused Musta mere piirkonnas, ent ka Läänemere rannikualad olid sõjatandriks. Omaette peatükk on Esimese maailmasõja aegsed mobilisatsioonid. Kuigi autor on üldjoontes kirjeldanud massilise nekrutivõtmise negatiivseid tagajärgi, vajavad  need veel põhjalikumat uurimist ühiskonnaelu erinevate valdkondade lõikes. Militaarvaldkonnas ristusid keskvõimu, kohaliku baltisaksa aadli (rüütelkondade) ja rahvuseks pürgivate eesti/läti talurahva huvid. Rüütelkonnad eelistasid maakaitseväele nekrutivõtmist, hirmutades valitsust kohalike talupoegade rahutustega. Üksikasjaliselt on autor kirjeldanud ažiotaaži maamiilitsa ja maakaitseväe moodustamise ümber Eesti- ja Liivimaal  seoses Balti küsimusega impeeriumi sisepoliitikas XIX sajandi algul. See langes enam-vähem ühte tähtsate agraarreformide ja Balti kubermangude talurahva vabastamisega. Vähesed teavad, et XIX sajandi esimesel poolel oli Tartu ülikoolis sõjateaduste eriala, mille tingis suurenenud vajadus ohvitseride järele. Ülikooli kasvandikud tegid impeeriumi armees hiilgavat karjääri.     

Impeeriumi militaarsüsteem pakkus eestlastele tasuta haridust ja karjäärivõimalusi ohvitseridena. Ajavahemikus 1870–1914 teenis tsaariarmees vähemalt 300 eesti rahvusest kaadriohvitseri, 1917. aastal aga ulatus eesti ohvitseride arv 3000ni. 95–100 eesti ohvitseri jõudsid 1917. aastaks  pärusaadli seisuseni, mis eeldas polkovniku aukraadi või teatud ordenit. Üle 70 sai kõige prestiižikama autasu Georgi ordeni või Georgi kuldmõõgaga (lk 286–287). Eesti rahvusest kõrgematest ohvitseridest tsaariarmees on lähemalt juttu Jaak Rosenbaumist ja Aleksander Tõnissonist, kes mõlemad olid aktiivsed rahvusväeosade loojad.   

Numerus clausus ja venestus   

Valitsus polnud muulaste lojaalsuses kindel ja seetõttu hakati XIX sajandi teisel poolel sisse seadma kindlaid kvoote (numerus clausus) sõjaväes sellisel moel, et suurvenelastele oleks kõikjal väeosades garanteeritud tunduv ülekaal.  Küsimus aktualiseerus vene ja ka mittevene rahvusluse tõusuga ning muulaste vabadusliikumise elavnemisega. Valitsuse rahvuspoliitikale avaldas otsest mõju 1863.-1864. aasta PoolaLeedu ülestõus, kus poolakatest ohvitserid ühinesid ülestõusnutega. Kõigepealt piiratigi poolakate, katoliiklaste ja juutide (neid peeti kõige ebausaldusväärsemaiks) osakaalu väeosades ja sõjaväe õppeasutustes. 1888. aastal Aleksander III kinnitatud eeskirjaga kehtestati  etnilised piirangud teiste hulgas ka Balti kubermangude elanikele, kelleks peeti baltisakslasi, eestlasi, lätlasi, rootslasi ja soomlasi. Nende rahvuste esindajaid ei tohtinud olla Baltikumis paiknevates sõjaväeosades üle 20%. Soovitud proportsioone polnud lihtne saavutada, sest suurvenelasi oli impeeriumi rahvastikust 1897. aasta loenduse andmeil vähem kui pool. Väeüksuste kroonilise vaegkomplekteerituse juures ja eriti sõja ajal ei saadud neid norme täpselt järgida. Rahvusprojekti põhimõttelist juurutamist uusaegses lääneeuroopalikus mõttes takistas üleüldse asjaolu, et Romanovite dünastiline impeerium polnud rahvusriik ning seisuslik ja usuline kuuluvus olid seal etendanud traditsiooniliselt tähtsamat rolli kui etniline tunnus. Välis- ja sisejulgeoleku küsimused, 1905. aasta revolutsioon ja muulaste enesemääramise taotlused sundisid impeeriumi poliitilist ja sõjalist juhtkonda usinamalt  sõjaväelaste ustavust kontrollima. Ja muidugi Esimene maailmasõda, kus mõlemad sõdivad pooled manipuleerisid rahvusküsimusega (nt Poola riiklus) seninägematus ulatuses.       

  Juba 1915. aastal algas sõjalise hädavajaduse sunnil läti rahvusväeosade formeerimine, mis tähendas numerus clausus’e revideerimist. Ühes Venemaa Föderatsiooni valitsuse egiidi all üllitatud ametlikus ajaloos (1997) on kirjas, et läti ja eesti väeosade loomine Esimese maailmasõja ajal oli Vene valitsuse erilise usalduse (особая степень доверия) väljenduseks nende  rahvaste suhtes.3 Teisest küljest pidi sõjavägi olema see universaalne instrument, mis impeeriumi rahvused ühte sulatab ja aitab niimoodi venestuspoliitikat ellu viia. Moodsa massiarmee vajadused lükkasid tagant valitsuse püüdlusi mittevenelastega asustatud alasid unifitseerida, tsentraliseerida ja venestada. Impeeriumi paljurahvuseline,  kuid venekeelne sõjavägi vajas riigikeele oskajaid. Enne 1880. aastate venestuslikke koolireforme oskasid Baltimaadelt võetud nekrutid vene keelt kehvasti, kuigi olid erinevalt venelastest enamasti kirjaoskajad. Tuleb silmas pidada, et monarhia lõpuni domineeris impeeriumis ametlikult siiski  riiklik impeeriumi patriotism, mitte vene rahvuslus, mis küll valitsuse ja vene rahvuslaste toel jõudsalt arenes, kuid ei saanud kunagi ametlikult ainuvalitsevaks ideoloogiaks. 

Richard Wortman osutab, et monarhia hakkas end vene rahvaga (Russian people) selgesõnalisemalt identifitseerima alles Aleksander III ajal.4 Tsaariametnikud eitasid muulaste assimileerimise kavasid ja kõnelesid enamasti rahvaste lähenemisest (сближение) ja ühtesulamisest (слияние), mille all võis igal konkreetsetel juhul mõelda üsna erinevaid asju. Emakeelse algkooli muutmine venekeelseks oli perspektiivis küll assimileerimisele orienteeritud abinõu ja sellisena tõlgendasid seda ka eesti jt mittevene rahvaste rahvuslikud liikumised.  Impeeriumi koloniaaldiskursus Tänapäeva vene historiograafias valitseb seisukoht, et Vene impeerium polnud koloniaalne, vaid paljurahvuseline riik. Niisuguse teesi kasuks on toodud mitmesuguseid argumente. Venemaal puudusid klassikalisele koloniaalimpeeriumile iseloomulikud „metropol” ja ülemere kolooniad kui tooraineripatsid, juriidiliselt puudus ka valitsev rahvus, kes oleks teisi rahvusi rõhunud ja lääneeurooplaste eeskujul  „halastamatult ekspluateerinud”, ühtki allutatud etnost ei suretatud välja, vallutajate ja alistatud rahvaste vahed tasandusid, nende vahel arenes koostöö, mittevenelasi võeti valitseva eliidi hulka. On väidetud, et venelasi rõhus riiklik süsteem hoopis tugevamini kui muulasi, neid ekspluateeriti intensiivsemalt, maksukoormus oli neil suurem, sõjaväkke võeti neid proportsionaalselt enam. Muulastel seevastu oli mitmeid eeliseid, ressursse jaotati ümber  perifeeria kasuks, muulaste elukvaliteet oli kõrgem kui suurvene keskuses.5   

 Tannbergi kontseptsioon ja terminoloogia seevastu tugineb impeeriumi koloniaalse iseloomu esiletõstmisele. Ta kasutab julgelt mõisteid „koloniaalriik”, „koloniaalekspansioon”, „koloniaalpoliitika”, mis rajanes kolmele omavahel seotud põhimõttele: unifitseerimine, bürokratiseerimine ja venestamine (lk 15). Tundub, et tähenduselt on „koloniaalpoliitika”  Tannbergi tekstides ligilähedane uurijate poolt kõige sagedamini kasutatava ja neutraalsema mõistega „rahvuspoliitika” või on viimase täpsemalt defineerimata segment. Mainides „koloniaalsuundumuse üldtendentsi” autor koloniaaldiskursust kuigi palju edasi ei arenda ja jätab lähema vaatluseta moderniseerimise seose vältimatu administratiivse (haldusliku) ühtlustamisega, samuti kui „venestamise” mõiste, mille ümber peetakse praegugi ulatuslikku ahvusvahelist debatti.       

Kui muidu iseloomustas impeeriumi hilise perioodi siseelu äärmine poliitiline killustatus, siis ekspansionistliku välispoliitika põhimõtete osas valitses harva esinev üksmeel valitsuse ja parlamendi kodade (riigiduuma ja riiginõukogu) vahel. Musta mere väinade haaramist pooldasid nii valitsus, äärmusrahvuslasedpistrikud kui ka opositsioonilised ja liberaalsed kadetid eesotsas Pavel Miljukoviga. Riigi paisutamine „loomulike piirideni” tingis arvukate vaenlaste olemasolu, mis oli justkui omakorda õigustuseks agressiivsele välispoliitikale. Autor näitab, et regulaararmeed kasutas valitsus uute alade hõivamisel ja sisejulgeoleku  kindlustamisel Poolas ja läänekubermangudes, Kaukaasias, Kesk-Aasias, Siberis ja ka Baltikumis, näiteks 1905. aasta revolutsiooni mahasurumisel.       

Militaarsele survele vaatamata polnud kõik need alad Vene kolooniad. Tänapäeva lääne kirjanduses peetakse Vene impeeriumi kolooniate all silmas peamiselt Aasia osa. Willard Sunderland märgib, et impeeriumiaegsed vene autorid nimetasid  kolooniateks Aasia Venemaa (Азиатская Россия) piirkondi: Siberit, Kasahhi steppe, Kaukaasiat ja Kesk-Aasiat, mida kõige ilmsemalt valitseti koloniaalimpeeriumide vaimus.6 Vene uurija Anatoli Remnev kirjutab, et kuigi Venemaa Aasia piirkondi nimetati ka ametlikult mõnikord kolooniaks, oli siiski tegemist pigem territoriaalse, mitte koloniaalse juhtimise  printsiibiga; jaotus metropol–kolooniad räägiks vastu ametlikule ääremaade tsentriga „kokkusulamise” (слияние) unitaarsele doktriinile. 7 Impeeriumipoliitikute kujutluses oli oma roll ka ideedel Venemaa tsiviliseerivast missioonist mittevene aladel, milles võeti läänelt eeskuju juba XVIII sajandil.   

1 Александра Бахтурина. „Национальный вопрос” в Российской империи в постсоветской историографии. – Русский национализм. Социальный и культурный контекст. Сост. Марлен Ларюэль. Москва: Франкороссийский центр гуманитарных и общественных наук в Москве, Новое литературное обозрение, 2008, lk 129.   

2 Алексей Миллер. Империя Романовых и национализм. Эссе по методологии исторического исследования. (Historica Rossica.) Mocквa: Новое литературное обозрение, 2008, lk 63–64.   

3 Национальная политика России: История и современность. Отв. ред. В. А. Михайлов. Москва: Научный центр „Руссика“, 1997, lk 55.   

4 Richard S. Wortman. Scenarios of Power. Myth and Ceremony in Russian Monarchy, 2. From Alexander II to the Abdiction of Nicolas II. (Studies of the Harriman Institute.) Princeton, New Jersey: Princeton University Press,  2000, lk 161–195; Paul Werth. Changing Conceptions of Difference, Assimilation, and Faith in the Volga-Kama Region, 1740–1870. – Russian Empire. Space, People, Power, 1700–1930. Ed. by Jane Burbank, Mark von Hagen and Anatolyi Remnev. (Indiana-Michigan Series in Russian and East European Studies.) Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press, 2007, lk 188.   

5 Татъяна Соловей, Валерий Соловей. Несостоявшаяся революция. Исторические смыслы  русского национализма. (Записки о древней и новой России. Вып. III.) Москва: Феория, 2009, lk 41–44.   

6 Виллард Сандерланд. Министерство Азиатской России. Никогда не существовавшее, но имевшее для этого все шансы колониальное ведомство. – Imperium inter pares: Роль трансферов в истории Российской империи (1700–1917). Сб. статей. Ред. Мартин Ауст, Рикарда Вульпиус, Алексей Миллер. (Historia Rossica.) Москва: Новое литературное обозрение, 2010, lk 137.   

7 Анатолий Ремнев. Российская власть в Сибири и  на Дальнем Востоке: Колониализм без Министерства колоний – русский „Sonderweg”? – Imperium inter pares, lk 173–175.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming