Mugavusest välja

 

Vene intelligentsil pole Eesti venelaste seas küllalt kõlapinda. Jürgen Rooste: Eestlased on alati nii uhked olnud, et Laulev revolutsioon möödus veretult. See on muidugi üsna harukordne näide ilmakorra radikaalsest pööramisest, aga samas jäime ilma tost ideoloogilisest, identiteedi ja eneseteadvusega seotud aadrilaskmisest. Mitte et siin vägivallale tahaks õhutada. Ent pinged jäid ja kruvisid endid. Pronkspoisi ümber toimunu ei ole üksnes ja ainult Vene propaganda vili, vaid ka meie integratsiooni- ja haridussüsteemi ebaõnnestumine. Kuigi rahutusööde tänavapilti vaadates peaks enam tähelepanu pöörama siiski vist ka sotsiaalpoliitikale.

Nõukogudeaegsele ajupesule ning tendentslikele ajaloovaadetele pole siinses vene koolis suudetud miskit vastu panna. Ja nüüd siginevad teispidi pinged: see olukord ei ole veel lahenenud, eesti vimm on pikk. Aadrit pole lastud. Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema, küsib järjekordne Tõnisson järjekordse parve kallal rahmeldades, ja siin peab paraku ütlema, et küsib ehk õigustatult.

Peeter Helme: Ma ei ole nõus, et tegu on meie – eestlaste – ebaõnnestumisega. Mis õnnestumise võimalus meile nii väga antud oligi? Minu silmis on tegu olukorraga, kus vene vähemus on eestlaste poolt neile antud usalduse kaotanud ja nemad peavad nüüd kõvasti pingutama, et see tagasi võita. Ma ei taha sellega öelda, et kogu Eestis elav vene elanikkond süüdi oleks – kaugel sellest! – aga need mõni tuhat märatsejat rikkusid paraku sellega ära ka ülejäänud mõnesaja tuhande Eesti venelase maine. Ainuke, kes midagi teha saab, on nemad ise. Väidan ettevaatlikult, et üks toimunu paljudest põhjustest võis olla ka kohaliku vene intelligentsi liiga nõrk roll oma kogukonna arvamuse kujundamisel. Olgu selle põhjuseks siis venelaste üleüldine võimetus tunnistada ennast vähemuseks meie maal või mingid muud, mulle hoomamatud põhjused…

Mihkel Kaevats: Eesti meedia jälgijale on selgeks saanud, et tegu on Vene võimude koordineeritud ja räige rünnakuga, Vene meedia vaatajale aga, et pronkssõdurit on saetud, et poliitvangide peldikuis on olnud peksuveri, mis on nüüdseks küll ära pühitud jne. Need, kes Vene poole pealt näpuga näitavad, ka kõige kõrgemal tasemel, kasutavad ajaloosõnavara, mis on segu sakraalsest retoorikast ja suurnõukogude kantseliidist.

Mis puutub Peetri mainitud “vene kogukonnale antud usaldusse”, siis ma ei usu,  et niisugust asja kunagi olnud on – usaldusest saab rääkida ikka pigem üksikisikute vahel. Hea on nende sündmuste puhul see, et mängitakse juba üsna lahtiste kaartidega – see on võib-olla see “aadrilaskmine”, millest Jürgen rääkis –, ja vastupidiselt nii mõnelegi teisele vaatlejale usun, et sellest on õige tegutsemise korral võimalik võita kõigil Eestis. Vastane on selge: mitte venelased, vaid Putini poliitbüroo propagandistid.

J. R.:  ETVs rääkisid Pet Shop Boysi mehed, et negatiivsuse, mässu ja lõhkumise, vihatavate asjade nimekirja kaudu enesemääratlemine on ehk parem sisutühjast positiivsusest või konstruktiivselt programmeeritud elust, ja ka näiteks Forgotten Sunrise’i laulja tutvustas oma negatiivse sõnumiga muusikat n-ö positiivsele lahendusele viiva teena. Mäss on noorte silmis nii või teisiti idealiseeritud – ahvatlevam tundub olla lindprii. Nii et: kui paljud tänavail olnutest olid idealistlikud noored ja kui paljud paadunud huligaanid? ja kas viimased tõukasid esimesi tegudele või nokerdasid vaikselt suurema mäsu varjus omi hämaraid asju ajada? Sellist statistikat meile vist ei anta.

Peeter ütles, et vene intelligentsil pole oma kogukonnas küllalt kõlapinda. Küllap see nii on, samas usun ma, et protsentuaalselt venekeelsest elanikkonnast on meil gümnasiste ja üliõpilasi, intelligendihakatisi rohkem kui nt emakesel Venemaalgi. Ja Eesti vene kogukonna nägu on olnud üldiselt läänelikum, läänlaslikum.

Kuid siinne venekeelne kultuurielu paistab olevat kriisis. Sellest oleks siin õigem mees kõnelema Igor Kotjuhh, kuid tema ülevaateist olen aimanud, et väga hästi asjalood just pole – ja mitte sugugi riikliku toetuse vähesuse tõttu. Sest tõtt-öelda ei ole väärt vene kultuuriprojektidele Eestis küll teadaolevalt kätt ette pandud. Pigem on ehk sama probleem nagu eestikeelseski kultuuriruumis: kellele teha, kellele suunata, kes on see publik? Millist kirjandust ihkaksid näiteks nood tänavail lammutanud? Vihast õhkuvaid anonüümkirju Internetis? Üks Bodrovi “Venna” laadis asi läheks hästi?

Meil pole pinnast, millel vägivaldsema ja vihameelsema osaga vene noortest kontakti leida. See pinnas saaks ametlikul tasandil olla ehk ainult kool. Mingite integratsiooniprogrammidega à la ETV tõesti toredad kakskeelsed noortesaated on nüüd kuidagi hilja ja naiivne välja tulla. Meil puudub ühine keel, ja minus pole enam seda masohhismi, mis aitas me emad-isad üsna immuunseina läbi nõukogude ülikooli ideoloogiliste ajupesuainete. Ma valin mitte-vaikimise, mitte-teesklemise: ma ei pea leppima või aru saama üheksa aastakümmet väldanud absurdiprojektist, mille masinavärk on nii sisse töötatud, et inimesed veel ta valesid uskumast ei väsi.

P. H.: Kui ma rääkisin alguses eestlaste poolt venelastele antud usaldusest, siis ei rääkinud ma mitte sellest, millesse ma usun, vaid ikkagi reaalsusest. Eestlased on siinset venelaskonda usaldanud esiteks lubades neil siia jääda, teiseks andes mittekodanikele võimaluse öelda sõna sekka kohalike omavalitsuste valimistel (teadupärast pole see sugugi nii levinud praktika), kolmandaks käies tõesti siidkinnastega ümber venekeelse haridussüsteemiga. Ja mis on tulemus? Tulemus on see, et Kremlil, kes tõepoolest on meie tõeline vaenlane, on, millele oma tegevus Eestis rajada. Seetõttu ma ka ei tea, kas on ikka hilja nüüd välja tulla ETV kakskeelsete saadetega. Kunagi pole hilja. Pigem vastupidi. Mitte integratsioon ei ole läbi kukkunud – seda pole kunagi olnudki –, vaid langenud on hoopis side meie silmadelt ja usun, et nii eestlastel kui venelastel on peagi kergem neist asjadest rääkida kui seni.

M. K.: No kui meile keegi tarbimisune pealt kõri kallale asub, olemegi ise süüdi. Toimunu on ehk veidi vaipa kloppinud, vabadusaastate mugavustolmu natukegi välja! On üks asi, mida ei tohi teha. Pronksmässu tõttu ei tohi karistada neid, kes midagi ebaseaduslikku pole teinud – kas siis riiklikult või eraviisiliselt. Hirmutavaks omakohtu näiteks võiks olla Stavropoli kasakate soov kohalikud eestlased oma kodudest minema ajada. Loodan, et siinmail sellesarnaseid mõtteid ei heietata. Sest selline on lihtsalt rumal.

Samas ei saa riik märatsejaid ja eriti uuekooli internatse hellitada. Riik on käitunud laamendamise algusest kiirelt ja konkreetselt, tema tegevus on usaldust loonud. Jõu kasutamine on õigesti doseeritud – senini kahelnud said tõestuse, et jõumeetmed võetakse vajadusel kasutusele. Koeramentaliteediga märatsejaile on sellest tsiviliseerumisel kindlasti abi.

Oleme maailma pressis saanud oma ajaloolistele ja reaalpoliitilistele probleemidele uskumatult palju ja uskumatult erapooletut kajastust. Maailm on saanud teadlikuks paljust, mida Eesti diplomaatia on aastate jooksul üritanud kohale viia. Tõenäoliselt leidub üsna erineva etnilise taustaga eestimaalasi, kes Eesti valitsusele pöialt hoiavad.

Taassündinud uhkus olla eestlane peaks suubuma enesekindlusse ja loovusse, mitte aga oma kaasmaalastega ülbitsemisse. Eesti ajaloos on alanud uus ajastu, mille rütmi määrab pronksmäss. Selles on palju võimalusi – üldine emotsionaalne elevatsioon tekitab vajaduse tähenduse järele; lõpeb pudukaupmeeste ajastu. Selle aja nägu iseloomustab hästi enne Esimest maailmasõda Euroopa maadel toimunud käärimine: see on kunsti õitseng ja hävingu algus. Kõik on hullud, kõik on empaatilised, stiihilised, ennasthävitavad ja endast kõik andvad. Nüüdsest ei muuda enam meie elu niivõrd raha, vaid tähendus.

J. R.: Sest tõesti: transiidiäri kadumine Eestist või me oma üksikute kaupade sisseveo blokeerimine Vene poolel tunduvad kuidagi tähtsusetute pisiseikadena, mis siis, et pikas plaanis mõjuvad kindlasti otse ka meie rahakotile. Võiks isegi mängida mõttega, et äkki sunnib nafta ja gaasi kulgemise vähenemine valitsust Eestit kuidagi ökoloogilisemale arenguteele suunama. Roheline äri on praegu hea äri, roheline alternatiiv ainuke pikaajaline investeering, mis inimkonna kestvuse näol midagi tagasi toob… Venemaal pole muidugi mõtet seda juttu rääkida.

Igatahes on need sündmused teavitus ja sümbol: me ei ela täiesti turvalises, lõhedeta-vastuoludeta kodanikuühiskonnas, siia on sisse programmeeritud mõned võimalikud plahvatused, mõned lõksud ja miinid. Me ei tunne neid inimesi, seda seina- või põrandapragude rahvast, kes tolle ebastabiilsuse tekitab (kas tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes poode rüüstas? Muidugi, neid oli ka vähe ja nende seas liikus Venemaa kodanikke…), aga me teame tolle allikat.

Paraku ongi nii, et kui meist idas asjad märkimisväärselt ei muutu, kui see toitev läte, mürgivihma niristav pilv ei haju, kestab too miini otsas elu veel mõnda aega. Ma ei väida veel, et Baltimaadest võib saada Euroopa uus Balkan, aga igatahes liigub musti jõude, kellele säärane vihkamisest toituv rahvaste ja ajaloo keedukatel siin kandis kole kasulik oleks.

P. H.: Jürgen, su viimased laused olid nüüd ikka väga tulised! Aga üldiselt olen sinuga täiesti nõus: ajalugu pole lõppenud, vaid kestab edasi. Kõike on juhtunud ja kõike juhtub veel tulevikuski. Et toimunu meid kuidagi nietzscheaanlikus mõttes äratada võiks – nagu mulle Mihkli sõnavõtust justkui läbi kumas –, loodan minagi, aga ma ei ole kuigi kindel selles, kas see juhtub.

Eesti riiki tunnustan minagi suutlikkuse poolest õigel hetkel hambaid näidata. Iseasi, kas see kandub kuidagi üle ka eestlaste eneseteadvusesse. Kas hakatakse tajuma, et see oleme tegelikult ju meie, kes hambaid näitas, ja et see on meie kõigi huvides. Ma arvan, et see küsimus – küsimus rahvusteadvusest – on olulisemgi nii aruteludest, kas politsei kasutas liigset jõudu või mitte (ise olen veendunud, et ei kasutanud), või ka sellest, kas Venemaa tõesti suunab naftatransiidi mujale.

M. K: Rahvusliku eneseteadvuse defineerimine on uutes tingimustes tõesti kõige olulisem – seda nii eestlaste kui eestivenelaste poolt. Päris naljakas, milliste loosungitega mindi valimistele. Arvatavasti ei ole “rikas palk, parem riik” niipea enam huvifookuse keskmes.

Pärast rahutuste maharahunemist kirjutasin oma sõbrale ajakirjanikule Moskvas, ta on ameeriklane, aga juba aastaid Venemaal elanud. Ta ütles, et tegelikult tahaks ta olla praegu venelaste poolel – sest pamjatnik’u enne 9. maid mahavõtmine oli lihtsalt inetu! –, aga reaktsioon oli nii sõge, et kaasatundmine pole võimalik. Meie peame olema oma valitsusega, sest kui me siin alla jääme, avastame end peagi Venemaa jäisest embusest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming