Muhe ja mõistev mõtisklus

Toomas Paul

Ilmar Talve, ?EESTI KULTUURILUGU. KESKAJA ALGUSEST EESTI ISESEISVUSENI?. Ilmamaa. 696 lk. Mõned kuud tagasi kirjutas Margus Laidre: ?Probleem on selles, et paljude kitsahaardeliste ja sissepoole suunatud n-ö oma mätta otsast vaatavate, teravalt etnilise värvinguga ajalookäsitluste kõrval pole meil jätkunud jõudu näha end niihästi Läänemere-äärsete maade kui ka laiema ilma üldisemas perspektiivis? (Sirp 26. III 2004). Seda jõudu on jätkunud Ilmar Talvel.

?Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni? (Ilmamaa, 2004, 686 lk) on targa mehe muhe ja mõistev panoraampilt eesti elu teisenemisest läbi aegade, kus kõik on kõige ja kõigiga seotud.

Leebust võib kohata mis tahes sündmuse silmitsemisel. Näiteks Põhjasõja tulemuse hindamisel. Talve leiab, et Uusikaupunki rahulepinguga säilitas rüütelkond kohalikud seadused ja omavalitsusliku autonoomia, saksa keele ja luterliku kiriku, mis tagas Balti kubermangudele nende lääneliku ilme ja kultuurikontaktid, ning see mõjutas vastavalt ka pärisrahvaste olukorda (lk 298). Pärisorjusest vabastamine toimus Baltikumis küll hiljem, kui see oleks võinud sündida Karl XI kavatsuste kohaselt. Aga nii oligi parem: eestlasele omase hariduse ja edasijõudmise tungiga oleks kaasnenud varasem kultuuriline saksastumine, koos sellega rahvuse vahetamine, mis nüüd piirdus õieti ainult XIX sajandiga ega jõudnud saavutada suuremaid mõõtmeid. Eesti säilitas oma tekkiva haritlaskonna järgmisteks, otsustavateks perioodideks. Võrdluseks viitab ta Soomele, kus soomlastest haritlased XVIII sajandil vabamates oludes rootsistusid (lk 300).

Alles 1860. aastad olid eestlaste ja lätlaste saksastumise kõrgaeg, kuigi eesti haritlased rääkisid omavahel saksa keelt veel XIX sajandi lõpul, ka Eesti Üliõpilaste Seltsis. Aga tollal alandavana tundunud segregatsiooni peab Talve hoopis positiivseks: ?Nende rahvaste õnneks põrkus ümberrahvastumine baltisakslaste poolt kõrgele tõstetud seisuslikule barjäärile? (lk 385). Talve oskab kõiges näha tuleviku Eesti jaoks kasulikku, näiteks suurtülis Jakobsoni ja Hurda pooldajate vahel. Ta leiab, et rahvuslik tegevus, mille kandjateks olid Aleksandrikooli komiteed, Eesti Kirjameeste Selts ja kasvanud ajakirjandus, sai adrenaliini just sellest aktiivsusest, mida need kaklused kaasa tõid, ning läks seetõttu venestusele vastu tugevamana, nii vastuoluline kui see ongi, ja suutis järgnenud tagasilöögi seetõttu suuremate kahjudeta üle elada (lk 444). ?Kummagi rühma käsutuses olid oma ajalehed, seega kandus konflikt suurel määral ka rahva hulka. Selles võitluses on nähtud eesti rahvuslikule liikumisele kahjulikku killustumist ja seda see järgnevat venestusperioodi arvestades kahtlemata oligi. Siiski tõi see kaasa eesti ühiskonna ennenägematu aktiviseerumise, millel oli ka positiivne poliitiline tähendus. Rahvuslikud aktivistid pidid hakkama poliitiliselt mõtlema ja eestluse võimalusi hindama? (lk 523).

Venestamisaja ametivõimud püüdsid teha seltside tegevusele kõikmõeldavaid takistusi, eestlastest aktivistid aga oskasid survega arvestada. Kui mingite, näiteks muusikaseltside tegevus raskemaks muutus, hakati asutama teisetüübilisi, näiteks karskusseltse. ?Paindlikkus ja teesklemine muutusid venestusperioodil võitlusvahendiks. Muudeti taktikat, kuid strateegia püsis sama? (lk 388). Siia võiks lisada, et omandatud laveerimisoskused kulusid ka nõukogude ajal marjaks ära.

Või siis rahvuslikku identiteeti sünnitava eepose loomine. Kreutzwald polnud saanud humanitaarharidust, vaid oli arst, kelle teadmised ja arusaamad rahvaluulest ei tõusnud kõrgemale diletantlusest. Tema soome rahvaluule ja ?Kalevala? tundmine oli puudulik, soome ja rootsi keelt ta ei osanud. Aga ? teistsuguste teadmiste ja tausta puhul oleks ? Kalevipoeg? tõenäoliselt jäänud hoopis kirjutamata (lk 349).

Etnoloog võtab kultuuri avaramalt kui seda on pelgalt elitaarne kõrgkultuur. Näiteks: vennastekoguduse tegevus tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid, kes said koguduse töös kasutada oma organisatoorseid ja juhivõimeid. Liikumine tõi esile kirjamehi, kes tegelesid tõlkimisega ja kirjutasid ka algupäraseid tekste, mis levisid kogudustes käsikirjadena (lk 229). Hernhuutluse kirjanduslik panus XVIII sajandi ja XIX sajandi alguse kultuurilukku on mahukas ja tähelepandav.

Esmakordselt sai emakeeles oma võimeid kasutada ja arendada terve rida eesti soost kirjamehi niihästi tõlkijatena, vaimulike laulude autoritena kui ka proosa alal, kaasa arvatud see käsikirjaline pärand, mis nende kirjutatud elulugudena, aruannetena ja kirjadena on säilinud (lk 262).

Mentaliteediajalooliselt pakub kõik, mis kunagi on olnud, uurijale huvi. ?Luuleaeg? on venestusaegses eesti kirjanduses omapärane nähtus, mille põhjusi, tausta ja sisemist dünaamikat ning pildimaailma oleks kirjandusloolastel põhjust lähemalt analüüsida. Sellega võrreldavat tunglemist tolleaegses proosas ei esine, niisiis ei olnud see ainult grafomaanlik nähtus. Luulet poleks olnud nii rohkesti, kui kirjastajad-toimetajad seda poleks avaldanud ? ja kui poleks olnud nõudmist, poleks olnud nii ulatuslikku pakkumist (lk 447). Selle asemel, et seda järelärkamisaegse epigoonlusena üksnes halvustada, võiks üritada tekste uurida samal viisil kui keskaegset luulet: kindlaks teha selle standardideaalid, topos?ed, tüpoloogia, figuraalsedjooned,motiividjakoodidningmuidugiselle taust saksa luules. Kogu ulatusliku materjali analüüs annaks võimaluse eristada, kui suuri võimalusi pakkus isiklik loovus, kellel see esines ja kuidas ning missugused olid vormitehnilised võtted, niihästi üldised kui ka erandlikud (lk 448).

Teos annab võimaluse mõtestada eesti kultuuri interdistsiplinaarselt ja diakrooniliselt, luues seoseid nii valdkondade kui ka ajastute vahel, aga ka kultuuride vahel, mis eesti kultuuri on mõjutanud. Kultuur on sõltuvussuhete võrgustik, kus oluline tähendus on kommunikatsioonil. Talve ei näe laenudes üldse probleemi. Kogu raamat räägibki vaid sellest, kust ja kellelt eestlased on midagi üle võtnud. Ta ei aja taga ?genuiinselt eestilikku? või ugrilikku, vaid kirjeldab, kuidas üks asi teise järel omaks võetakse. Ei mingit tõrget sedastuses, et Karja pastori Willmanni ?Juttud ja Teggud? oli nii populaarne, et kolmandik selles ilmunud lugudest on hiljem rahvatraditsiooni pähe kirja pandud (lk 266).

Ta suhtub leplikult tõlgitud rahvaraamatute, odavate armastus- ja põnevusjuttude massilisse levikusse XIX sajandi lõpul. Nende ilmumise eelduseks oli rahva suurenenud lugemistarve. Seesugust kirjandust kritiseeriti juba tolleaegses ajakirjanduses. Tulutult. ?On utoopiline soovida, et terve rahvas ainult väärtkirjandust ostaks ja loeks? (lk 445).

Aga just seda soovitakse praegu. 2004. aasta Eesti kirjanduselu üks põletav küsimus on raamatukogude laenutustest tuleva autorihüvitise jagamine. Kirjanikud on loomulikult pahased, et Cartlandi ja Browni tõlkijad nendest rohkem raha saavad. Paraku on lugejate maitse ja vajadused läbi aegade samaks jäänud. Jah, XX sajandi algust iseloomustas uue tasemega originaalkirjanduse ilmumine, Noor-Eesti ja Siuru rühmituste teke. Talve meelest aga annab ainult algupärase kirjanduse jälgimine ühekülgse ja puuduliku pildi, kui jätta kõrvale massitiraa?is tõlketeosed, mida anti välja vihkude kaupa, et neid oleks odavam osta. ?Nende juturaamatute mahukuse üle võib ainult imestada, mitte aga moraliseerida. Kui rahvas ostis 40 ? 50 vihikuna ilmuvat teost, siis näitab see, et olid olemas nii nõudmine kui ka tasakaal rahva lugemishuvi ja selle kaubandusliku rahuldamise vahel. Neid ei oleks avaldatud, kui nad kaubaks poleks läinud? (lk 569, vrd ka lk 452).

Kõrgkultuur on luksus, mis ei ole kunagi kõigile kättesaadav. XVIII sajandi lõpu mõisamajanduse kriis ei sõltunud ainult välistest tingimustest. Üsna oluline oli ka mõisnike eluviisis ilmselt Peterburi aadlikontaktide eeskujul aset leidnud murrang. Suur osa mõisate sissetulekust kulutati mittetootvateks eluviisi uuendusteks. Ehitati uusi mõisahooneid, häärbereid ja losse, tehti parke ja aedu ning lusthooneid ja kalatiike, kulutati palju raha stiilsele sisustusele, riietusele, toidumajandusele ja sõidukitele ning muidugi pidudele ja vastuvõttudele. Peeti palju teenijaid. Mõisnikuperel oli tavaliselt korter ka linnas, laste jaoks peeti guvernante ja koduõpetajaid ning poegi koolitati linnas ja Saksamaa ülikoolides (lk 210). Talv oli aadlile seltskondliku läbikäimise periood. Suvine maamõisas viibimine on omal viisil võrreldav hilisema suvitamisega (lk 183). Kas ei tule tuttav ette? Praegu elab nii Esimene Eesti.

Võib nõuda rahvalt tõotamist, et ?me vabaneme kõigest, mis eestlase hingele oli võõras, ja tõstame ausse, mis on meie oma ? eestipärane? (koguteos ?Võidupüha?, Tallinn, 1936, lk 2). Aga mis asi see oma võiks olla?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming