Muinasaja käsitlusest meie ajalooõpikutes

Valter Lang ja Aivar Kriiska

Miks ei küsita nõu arheoloogidelt Praegu on meie gümnaasiumides käibel lausa kolm Eesti ajaloo õpikut, kõik tunnistatud haridus- ja teadusministeeriumi poolt vastavaks riiklikule õppekavale. Selline seis peaks valmistama rõõmu igale ajaloohuvilisele noorele ja küllap ka ajalooõpetajatele, sest  avardunud valik annab ülevaate erinevatest käsitlustest ja seisukohtadest. Erinevalt nõukogude ajast pole meil ju enam kellelgi mineviku tõlgenduse monopoli.

Johtuvalt oma elukutsest võtsime vaatluse alla selle, kuidas kajastatakse kolmes õpikus meie ajaloo esimest ja kõige pikemat perioodi muinasaega. On ju alates 1990. aastate algusest leidnud eesti arheoloogias aset küllaltki olulised muutused: teisenenud on arusaamad muistse ühiskonna korraldusest ja arengust, majanduse ja kultuuri edenemisest, isegi kronoloogiast ja periodiseeringust jne; rohkesti on tehtud uusi avastusi välitöödel. Mitmekordselt rohkem kui kunagi varem on meil viimase kümmekonna aasta jooksul ilmunud arheoloogiaalast kirjandust, nii artikleid, ajakirju kui ka monograafiaid. Kas ja kuidas on see kõik mõjutanud esiajaloo käsitlemist õpikutes?

Kolmest õpperaamatust on kõige varem koostatud Ain Mäesalu, Tõnis Lukase, Mati Lauri ja Tõnu Tannbergi ?Eesti ajalugu I? (esimene trükk 1995, kolmas parandatud trükk 1997). Esiajaloo osa on kirjutanud Mäesalu, kes on elukutselt arheoloog. Tuleb tõdeda, et tegu on (nende kolme seas) kõige terviklikuma, kompaktsema ja tasakaalustatuma käsitlusega, loogiliselt sidusa tõlgendusega. Peamine probleem on aga selles, et vaadeldav käsitlus ? olles koostatud enne suurte muutuste algust eesti arheoloogias ? on tänaseks lootusetult vananenud. Küsimus ei ole siinjuures üldse aegunud faktoloogias, vaid teadusmetodoloogias. Tegelikult on käsitlusviis sama, mis 1982. aastal ilmunud ?Eesti esiajaloos?. Siin-seal on viimast täiendatud uute avastustega ning siit-sealt on kärbitud ?ideoloogilisi? liialdusi (kahtlemine Engelsi teoorias jms, lk 10). Küll on aga lisatud juurde pisut rahvusromantilist värvingut.

 

Kas arheoloogia on abiteadus?

2004. aastal ilmus kaks uut ?Eesti ajalugu gümnaasiumile?, üks kirjutatud Andres Adamsoni ja Toomas Karjahärmi ning teine Lauri Vahtre poolt. Vaatamata sellele, et on edasi antud mitmeid uusi teadmisi ja hüpoteese, Vahtre raamatus vahelduva eduga järgitud üldjoontes ka 2002. aastal ilmunud raamatus ?Eesti muinasaeg? (autorid A. Kriiska ja A. Tvauri) esitatud tervikkontseptsiooni, on üldtulemus siiski kehv. Ainult pool häda on siin selles, et muinasaja osa on mõlemal juhul koostanud ajaloolased ? ja mitte arheoloogid ?, kelle kokkukirjutatut pole kutsutud isegi retsenseerima ühtki arheoloogi (kes oleksid saanud kergesti kõrvaldada lauslollused). Teine pool hädast näib seisnevat autorite üldises suhtumises arheoloogiasse kui ajaloo abiteadusse, millest loomulikult iga ajaloolane võib vabalt üle käia ja võtta sealt mis meeldib: ?Muinas- ehk esiajaks nimetatakse vanimat ja pikimat ajajärku /?/ mida ajaloolased /?/ uurivad põhiliselt arheoloogiliste, antropoloogiliste, geneetiliste /?/ andmete põhjal? (Adamson ja Karjahärm, lk 5). Seega on arheoloogide osaks potikildude kokkukorjamine, mille muistsed inimesed ?nende rõõmuks maha jätsid? (Vahtre, lk 12), ajaloolased aga uurivad (ja kirjutavad õpikuid).

On öeldud, et arheoloogia on kas tõlgendus või siis ta pole midagi. Teaduslik tõlgendus pole aga ei muinasjutu ega science fiction?i kirjutamine. Arheoloogiatudengitele õpetatakse juba varakult seda, millele peab vastama teaduslik tõlgendus arheoloogias: näiteks peab see olema kooskõlas kõikide teadaolevate andmetega, loogiliselt sidus, ei tohi sisaldada vasturääkivusi ja peab olema vähemalt põhimõtteliselt võimalik. Ei saa koostada terviklikku ja sidusat pilti esiajast, võttes erinevatest lähenemisviisidest (seega erinevatel teadusmetodoloogiatel ja filosoofiatel põhinevatest arusaamadest) välja kasvanud tõlgendustest igalt poolt midagi. Kogu esiajaloo tõlgendamine on sealjuures arheoloogilise tõlgenduse eriti keerukas vorm, sest siin ei piisa üksnes arheoloogiaandmete valdamisest. Kursis tuleb olla ka väga paljude teiste teadusharudega ? ja mitte ainult nende poolt kogutud andmetega, vaid ka uurimismetoodikaga (s.t kuidas andmed saadakse ja kuivõrd need on seostatavad teiste teadustega) ?, alates loodusteadustest ja lõpetades filosoofiaga.

Nii on mõeldamatu analüüsida muistset inimtegevust, teadmata midagi looduskeskkonna kujunemisest. Vahtre õpikus, näiteks, puudub aga loodus täielikult (v.a üks kaart jääkilbi taandumise kohta), inimene on jäetud üksi oma kultuuriga (peegeldub nt väljendis ?see kultuur ja rahvas??, lk 9). Kuidas on omavahel suhestatud (arheoloogiline) kultuur ja ?rahvas? (inimesed, ühiskond) on jäänud segaseks aga kõigi kolme õpiku autoreile ? selleks tulebki tunda hoopis põhjalikumalt paljusid sotsiaalteadusi (sotsioloogiat, semiootikat, kultuurantropoloogiat, kommunikatsiooniteooriaid jne). Nii on näiteks rahvus, rahvas, sotsiaalne rühm, etnogenees, rühma- ja etniline identiteet kindla tähendusega mõisted ning nende suvaline kasutamine ühiskonna analüüsis võib mõnes teadlikumas õpilases lihtsalt skisofreeniat tekitada.

Täiesti kurioosne on rääkida eesti rahvast rooma rauaajal (Vahtre, lk 17). Võib mõista autorite taotlusi ergutada õpilastes rahvustunnet ja kasvatada identiteeti, kuid sedagi tuleb teha kooskõlas tänapäevase teaduse nõuetega ? s.t ka rahvusteadus peab olema kaasaja rahvusvahelisel tasemel. Vastasel juhul muutub taotlus iseenda vastandiks või lihtsalt naeruväärseks.

Adamsonil ja Karjahärmil on looduspilt küll olemas, kuid see on esitatud (v.a Eemi jäävaheaeg ja Weichseli jääaeg) teises ajaskaalas kui inimtegevus: esimene on radiosüsiniku-aastates, samas kui teine kalibreerituna päikeseaastates.

Näitlikustamaks niisugust jaburust piisab, kui vaadelda kõige varasemat teadaolevat inimasustust Eesti alal. Pulli asula on neil dateeritud 11 000 aastat tagasi (lk 7) ja sama vanaks on peetud ka Balti jääpaisjärve (lk 6), luues nii olukorra, kus Pulli inimesed pidid elama paarikümne meetri sügavusel jääjärve vee all. Teadmine, et aja mõõtmiseks on olemas erinevaid süsteeme ja et ühe õpiku piires tuleks püsida ühes kalendris, peaks olema elementaarne inimestele, kes õpiku kirjutamise vastutuse enesele võtavad.

Samasse sarja kuulub ka füüsilise antropoloogia uurimistulemuste vulgariseerimine. On küll täiesti arusaamatu, kuidas kiviaegsete inimluude järgi saab järeldada, et ?kammkeraamika hõimude liikmed? olid ?tõmmud? ja ?kergelt pilukil silmadega? (Adamson ja Karjahärm, lk 9) või et ?siniste silmade? ja ?heledate juuste? kujunemisel ?mängisid teatud rolli venekirveste kultuuri hõimud? (Mäesalu jt, lk 15).

Lisaks teistele teadusharudele peab esiajaloost kirjutaja olema loomulikult kursis ka ajalooteaduse metoodikaga ning sellega, kas ja kuidas saab kirjalike allikate teateid kõrvutada arheoloogia andmetega. Näiteks võiksid ajaloolastest autorid olla kursis sellega, et rehielamu kujunes meil välja alles XIV-XV sajandil ja mitte muinasajal (Adamson ja Karjahärm, lk 26), neil võiks olla aimu Suurest rahvasterännuajast ja sellest, kuivõrd vähe saab usaldada kirjalike allikate teateid tervete rahvaste rändamise kohta. Nad võiksid teada sedagi, et Jordanese koostatud gootide ajalugu käsitlev teos (Getica) kirjutati VI sajandil Bütsantsi keisrikoja soovil, s.t tegu on mitusada aastat hiljem koostatud poliitilise tellimustööga, mille teated ?gootide impeeriumi? kujunemise ja sinna kuulunud rahvaste kohta on pehmelt öeldes tendentslikud. Eesti arheoloogias maeti gooti teooria lõplikult maha juba kolmveerand sajandit tagasi, kuid nüüd õilmitseb see taas nii Adamsoni ja Karjahärmi kui ka Vahtre õpikus ? esimeses isegi kaardile kantuna (lk 18).

Meie ajalookirjutusega kursis olev inimene võiks teada midagi ka adramaa tähendusest (et kasutati kõrvuti suuri ja väikesi adramaid ning et muinasaja lõpul ei pruukinud adramaa enam kaugeltki tähendada ühte talu) ning sedagi, et Tõrma külas pole seetõttu kunagi eeldatud 70 talu, vaid ainult 35 (Vahtre, lk 27).

Ajaloolane võiks mõelda ka selle üle, miks Indoneesia 534. aasta hiidvulkaanipurskest põhjustatud ülemaailmne looduskatastroof ning mitmeks aastaks varjutatud päike pole jätnud ühtki jälge kirjalikesse allikatesse ega rahvaluulesse ? enne kui seostada selle väidetavalt hukatusliku sündmusega tsivilisatsioonide kokkuvarisemist ning tarandkalmete mahajätmist Eestis (Adamson ja Karjahärm, lk 18 ? 20).

 

Lubamatult palju pisivigu

Kõigis kolmes õpikus esineb lubamatult palju n-ö pisivigu ning ka illustratsioonid oleks tulnud hoopis põhjalikumalt läbi mõelda. Pikemalt ei ole siinkohal niisugustel ?nüanssidel? aga isegi mõtet peatuda. Toome vaid mõne häirivama näite nii tehniliselt kui ka sisuliselt kõige halvemini illustreeritud Vahtre õpikust. Selles raamatus on näiteks Kunda kultuuri esemete hulka pildil lk 9 lipsanud mitu tuhat aastat noorem luust õngekonks ning pronksiaega hoopis rauaaja lõpuosast pärit ehtenõelad (lk 15). Küllap lõbusaim illustratsioon on aga küttide-korilaste asula pilt (lk 11), kus on kujutatud rühma primitiivheroilise välimusega poolpaljaid inimesi laagris mägisel maastikul kaljude vahel nülgimas kõige tõenäolisemalt ürghirve. Eestimaistesse oludesse ei sobi see kujutluspilt kohe kuidagi.

Vabal maal tohib igaüks kirjutada mida tahab ja selle ka avaldada (kui raha on ja kirjatükk ei lähe seadustega vastuollu). Nii võib ju öelda, et meil ei ole õigust esitada autoritele ja eelkõige ikkagi kasumit taotlevate ettevõtetena tegutsevatele kirjastustele mingeid nõudmisi. Olgu nii. Küll aga ei pea raamatud saama niisama kergelt kooliõpikuteks. Lihtsalt populaarteaduslikuks lugemisvaraks sobib näiteks stiilselt subjektiivne Vahtre raamat kindlasti. Ja siis võiksid seda juba hoopis teisel pilgul vaadelda ka arheoloogid, imestades vaid, et nõukogudeaegne õpetus arheoloogiast kui ajaloo abiteadusest elab toona kõrgkoolituse saanutes ikka veel edasi, ja  vaadeldes, kuidas loetu-kuuldu-kogetu alusel sünnivad ajaloolaste sünteesitud (kohati kummalised, kohati naljakadki) mudelid esiajaloost.

Selle eest, et õpikud, kus kirjutatakse esiajaloost, oleksid ka tõepoolest praeguse arheoloogiateaduse kohased ja nõutaval tasemel, peab kahtlemata ja tingimusteta kandma hoolt haridus- ja teadusministeerium. Niisiis vastutab see asutus, kes on kinnitanud kõnealuste tekstide vastavuse riiklikule õppekavale, ka otseselt nende õpikute nadi kvaliteedi eest. Ja on täiesti arusaamatu, miks ei ole vaevutud küsima nõu ja hinnangut arheoloogidelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming