Muinaslugu poliitikas

Agu Uudelepp

2003. aasta parlamendivalimiste eel küsiti Reformierakonna toonaselt liidrilt Siim Kallaselt, kuhu on jäänud keskmine 9000-kroonine palk. Neli aastat varem lubatu täitmisest oldi toona rohkem kui paari tuhande krooni kaugusel. Kallas vastas talle omase rahuga, et ärgu muretsetagu, küll see palk ükskord tuleb. Tuligi. Aga praegu on käärid neli aastat tagasi lubatu ja tegelikult saavutatu vahel nii suured, et tõenäoliselt ei  vaevu keegi Andrus Ansipilt isegi küsima, millal Eesti Euroopas viie rikkama riigi hulka jõuab. Samuti pole mõtet Edgar Savisaart pinnida, kuhu on jäänud ametnikele lubatud 25 000-kroonine keskmine palk.   

Ühest küljest on valimislubaduste ja hiljem tehtu kõrvutamine meele- või lausa vägivaldne. Ilmselge, et masu ajal ei ole võimalik rahakülvamisele tuginevaid üldise õnne pakte ellu viia. Tekib siiski küsimus, kas kampaanialubaduste täielik läbikukkumine  võib tähendada ka põhimõttelist muutust erakondade valimiskampaaniates? Sellele vastamiseks tuleb vaadata erakondade valimislubaduste taha. Oluline pole mitte loosung, vaid nn suur lugu, millele erakond oma tegevuses tugineb. Kõigil parlamendierakondadel pole mõtet pikemalt peatuda, kampaania põhisisu määravad Keskerakond ja Reformierakond.       

Presidendivalimisi kõrvale jättes on Eestis 2003. aastast kuni praeguseni olnud kuued valimised. Keskerakond on neist neljal saanud 25,4–26,1% häältest. Vähem saadi 2004. aasta Euroopa parlamendi valimistel, kui Toomas-Hendrik Ilves tegi puhta töö ja Keskerakonna saagiks jäi vaid 17,5% häältest. Tavapärasest rohkem saadi mullustel kohalikel valimistel, 31,5%. Reformierakond on samuti olnud ülistabiilne: neljadel valimistel  on saadud 15,3–17,7% häältest, erandiks samuti 2004. aasta 12,2% ja tipuks 2007. aasta parlamendivalimistel saadud 27,8% häältest. See on ka ainus kord, kui oravad on ninasarvikule ära teinud. Mis on nende ühtlaste tulemuste taga?     

Keskerakonna põhilugu on iidne muinasjutt ümberjagamisest, sellest, kuidas rikastelt võetakse ja vaestele antakse. Eestil on olnud oma Rummu Jüri, Robin Hoodist  on vändatud filme ja teleseriaale, kuid loo juured on veelgi kaugemal ajaloos. Kes meie kultuuriruumis ei teaks, et enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas mees taevasse pääseb? Vaeseid on alati rohkem kui rikkaid ja neile keskendumine tagab õige tegutsemise korral soliidse valimistulemuse. Reformierakonna lugu on sama vana. See on unistus sellest, kuidas vaese mehe kolmas poeg võib ka rikkaks saada, kui tal  on natuke õnne, veidike ettevõtlikkust ja õige nõuandja. Õnne ootame kõrgematelt jõududelt, ettevõtlikkusse panustame ise ja lõpuks tulebki mängu Reformierakond, kes on olnud aastaid kõigi Eesti rikkaks saada soovijate mentor. Neid on selles ametis usaldatud ja oma rolli on nad vähemalt sama hästi välja mänginud kui Keskerakond. Ühe korra on Reformierakond siiski õigelt rajalt kõrvale astunud. Eelmise aasta  kampaaniates unustati oma põhiliin ja otsustati masuaegsete meeleoludega kaasa minnes hoolivaks hakata. Ise hakkama saamise loosungi asemel üritati mängida hoolitsevat vanaema. Nii järske kuvandimuutusi ei ole valijad iial võimelised alla neelama ning imeilusad plakatid „Me armastame Eestimaad” jäidki ainult plakatiteks. Armastuse vajajatele on olemas Keskerakond. Reformierakond on Eestis pea ainus, kes  võib endale selliseid eksperimente lubada. 2007. aasta tulemusega võrreldes on üle kümne protsendipunkti kaotamine siiski valus kogemus. Raske uskuda, et ilmselgest möödalaskmisest pole õpitud.       

Mõistaandmine, et järgmise valimisperioodi peateemaks on töökohtade loomine, on ilmselge viide tagasipöördumisest oma peateema – majanduse juurde. Kõrval tiksub gaasimonopoli lõhkumine, mis aitab meelde tuletada korduvalt läbi proovitud vastandust valgete uuendus- ja eestimeelseteks kutsutud ning mustade vana- ja venemeelseteks sildistatud jõudude vahel. Ilma selle vastanduseta ei oleks Reformierakond oma üldiselt kõrgest usaldusväärsusest ja rikkuselubadustest hoolimata 2007. aastal tavapärasest tasemest  märgatavalt rohkem hääli saanud. Seega olen üsna kindel, et järgmise aasta valimistel jääb Keskerakond, eriti arvestades abistamislubaduste toel tehtud rekordtulemust mullustel kohalikel valimistel oma hoolivusloole kindlaks ning Reformierakond pöördub rikkusetoomismantra juurde tagasi. Konkreetseid arvulisi lubadusi ja ümberjagamist tuleb vähem, kuid üldine tonaalsus ei meenuta mitte 2009.  aasta valimisi, vaid varasemaid. Sportlikku huvi pakub peamiselt see, kas Reformierakond läheb välja sellise tulemuse peale, nagu saavutas Keskerakond Tallinnas, ja kas Keskerakond suudab oma valijate ees tõsiseltvõetava kuvandi säilitada, hoolimata sellest, et esmakordselt pärast 1995. aasta valimisi ei ole nad riigis korrakski võimule pääsenud.     

Pildi põnevamaks tegemist võib siiski oodata ka väiksematelt. Sotsid on nelja aasta jooksul kaks korda esimeest vahetanud. Nende tõus või kidumajäämine otsustatakse tegelikult juba lähinädalatel. Järgmine erakondade reiting näitab, kas Sven Mikseri esimeheks tõusmine tõi kaasa nõksu ülespoole. Kui jah, on sotsidel kõik võimalused tõsiseltvõetavuse probleemiga maadlevalt Keskerakonnalt hoolitseja  müüt üle võtta. Kindlasti tuleks neile appi ka haritlaskond, kes varem on olnud valmis panustama näiteks Ilvese poolt, kuid ei samastunud Ivari Padari või Jüri Pihli juhitavate sotsidega. See oleks löök nii Keskerakonnale kui IRLile, kes mõlemad kaotaksid sotsidele hääli.   

IRL on niigi hädas, sest keegi ei suuda aru saada, kas tegemist on aatelise rahvuslaste erakonna või pragmaatiliste tänapäevaste  tehnokraatidega. Neid lugusid korraga usutavalt rääkida pole võimalik. Kui pilti selgeks ei saada, võidakse leida end valimiste järel sotsidega üsna ühe pulga peal. Kõige mugavamas seisus oleks sellisel juhul Reformierakond, kes võiks valitsuse teha ükskõik millise teise parlamenti saanud erakonnaga. See aga tähendaks, et valitsuse moodustamise kõnelusi peetaks jõupositsioonilt ja esmakordselt oleks Eestil puhtalt  reformierakondlik koalitsioonileping. Erinevalt eelmiste parlamendivalimiste järel sõlmitust viidaks see tõenäoliselt ka ellu, sest loodetavasti uut majanduslangust kohe ei tule. Just nii, nagu ei tule põhimõttelist muutust nendes lugudes, mida erakonnad meile enne valimisi jutustavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming