Muljetavaldav ja kurb kollaaž

Olaf Mertelsmann

Narõmi kroonika 1930–1945. Küüditatute tragöödia. Dokumendid ja mälestused. Koostatud ja kommenteerinud Vadim Makšejev. Tõlkinud Jüri Ojamaa. Aigi Rahi-Tamme saatesõna. Varrak, 2011. 286 lk. Nõukogude Liidu viimastel aastatel levis idee avaldada kodanike tarbeks dokumendid, mis seniajani olid olnud salajased, et nad saaksid rohkem aimu Nõukogude ajaloo negatiivsetest külgedest, eriti stalinismi puudutavast, ning võiksid seejärel asjast omaenda arvamuse kujundada. Samadel põhjustel koguti ka kaasaegsete, enamasti ohvrite elulookirjeldusi ja mälestusi. Olulise tõuke andis kindlasti ka Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” menukus. Nüüdseks on meil olemas suur hulk Nõukogude ajalugu puudutavaid teaduslikke ja populaarteaduslikke allikapublikatsioone ning arvukalt avaldatud mälestusi mitmetes keeltes. Probleem on aga endiselt asjaolu, et ajaloolane on tänu oma väljaõppele ja teadmistele dokumentide ja memuaaride lugemisel lugejaga võrreldes eelisseisus. Paljude originaaldokumentide bürokraatliku tooni tõttu väsib lugeja neid lugedes tõenäoliselt ka kiiremini. Vadim Makšejevi raamat, mis ilmus esmakordselt 1997. aastal vene keeles, järgib sedasama valgustuslikku traditsiooni. Ta on esitanud enamasti kronoloogiliselt järjestatuna kohalikest arhiividest pärit dokumente, pikkinud need katkenditega kaasaegsete mälestustest ja lisanud vahetevahel mõne lühema või pikema kommentaari. Vahel on lasknud ta materjalil iseenda eest kõnelda. Kuna ta on ise kirjanik ja tollaste sündmuste tunnistaja ning mitte ajaloolane, siis on tal võimalik vältida ajalooteaduse tavasid. Talle ei ole esmatähtis, et mingi allikas saab asetatud oma ajaloolisse konteksti või et esitatud arvud on õiged. Ei, ta sätib need tekstid kokku võimsaks ja mõjusaks kollaažiks, mis teeb lugeja hingepõhjani kurvaks.

Tema teemaks on Narõmi piirkond aastatel 1930–1945 (tänapäeva Tomski oblastis), piirkond, kus 1929. aastal elas 75 000 elanikku, kuhu saadeti asumisele kuni pool miljonit inimest ja kus tema sõnade kohaselt suri 200 000 küüditatut (lk 17-18). Need arvud tuleb veel läbi töötada. Tegemist ei ole ei Gulagi laagrite ega ka massihukkamistega, vaid surmaga asumisel. Stalinismi „killing fields” ei vajanud tingimata relvi, elamistingimused iseenesest võisid olla surmavad: nälg, kuna maa ei suutnud nii paljusid inimesi ära toita, ületöötamine, pakane, puuduv hügieen, ebapiisav riietus, lühidalt – ebainimlikud tingimused. Tekstidest ja katkenditest, mis Makšejev on kokku kogunud, ilmneb kogu tollase olukorra õud ja kohalike ametivõimude ebainimlik-bürokraatlik keelekasutus ja hoiak. Osa Eesti 1941. aasta juuniküüditamise ohvritest sattus samuti Narõmi piirkonda, nagu Makšejev isegi, kelle perekond deporteeriti Kiviõlist.

Eestieelse väljaande jaoks on mõningaid dokumente täiendatud, teisi jällegi kärbitud ja Aigi Rahi-Tamm on kirjutanud sobiva ja informatiivse saatesõna. Tõlge on hästi õnnestunud, kuid lugeja tunneb kahjuks puudust maakaardist. Ka viisteist aastat pärast esmailmumist ei ole käesolev kollaaž – õnneks ei ole tegemist kroonikaga – kaotanud midagi oma mõjust. Lugejalt eeldab raamat veidi rohkem püsivust, et end neist allikatest läbi töötada, kuid selle töö ära teinud, mõistab ta nii ohvrite kui ka riigi pilgu läbi vaadatuna paremini, mida üks stalinistlik massiküüditamine endast kujutas. Stalini-aegses Nõukogude Liidus oli palju Narõmi piirkonnaga sarnaseid regioone. Kõnealune raamat ei ole ajalooteaduslik uurimus, vaid kirjanduslik ja paljuhäälne kollaaž – ja see on õnnestunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming