Murrang koolifüüsikas

Marek Strandberg

Lauri Kulpsoo Sügiseks valmivad osaliselt koolifüüsika uued õppematerjalid, kaasa arvatud kauaoodatud võrgupõhised materjalid, mis on kohandatud ka tahvelarvutitele ja nutitelefonidele. Kui jutt läheb kooliõpikutele, siis meenuvad lahingud, kus senised õpikukirjastajad kaitsesid oma tooteid ja positsioone. Õpikute eest on lapsevanemad ja maksumaksjad pidanud maksma krõbedat hinda ja õpikuis olevate vigade, mida ikka ette tuleb, parandustsükkel on olnud pikk, kui seda üldse ette on võetud. Hea loodusteadusliku hariduse vajalikkuses kahtlejate hulk üha väheneb. Üheks takistuseks edasiliikumisel on muu hulgas see, et seni puudub hea ajakohane füüsika õppematerjalide kogu. Nüüd on Eesti Füüsika Selts, Tartu ülikooli füüsika instituut ja kirjastus Maurus selle tegemise tõsiselt ette võtnud ja oodata on nii paberile trükitud õpiku kui ka võrgus kasutatavate õppematerjalide tulekut. Esimesi elemente uuest füüsika õpikeskkonnast on huvilistel võimalik uurida ja kasutada juba eeloleval sügisel. Sirbi lugejaga jagab oma tähelepanekuid Eesti Füüsika Seltsi juht Kaido Reivelt. M. S.

Mis on õpikutega hästi ja mis halvasti? Mis sa arvad mõttest, et kõik õpetatavad teemad, testid jms võiksid olla vabalt kättesaadavad? Esialgu kas või loodusteadused, kirjutatud näiteks Vikipeedia artiklitena, kus muu hulgas soovitused, mil moel teemat õpetada.

Kaido Reivelt: Hea–halb on õpikute ja õppematerjalide jaoks kohandamatu skaala. Üldisem küsimus on, mida üldse 2012. aastal ja edaspidi koolides õpetada. Ka siin on arutamist küllaga ja loodetavasti tekib varsti mõni erapooletu foorum, kus on võimalik teemat käsitleda, ilma et iga valdkond endale eraldatud tundide mahust kümne küünega kinni hoiaks. Maailm, ja just teadmiste poolest, on väga palju muutunud ajast, kui ameeriklased inimese Kuu peale lennutasid ja praegune mõningane peataolek tulenebki ehk sellest, et Kuu peal on ära käidud, aga järgmist eesmärki, mille poole suur osa ühiskonnast üheskoos liikuda tahaks, ei ole välja kujunenud ei Eestis ega ka laias maailmas.

Oletagem, et tuleb õpetada seda, mis õppekavades kirjas. Küsiksin: kuidas, milliste õpikutega? Selge see, et süsteem, kus põhitekstid on vaid paberil, on ajast ja arust. Tõdemusest on edasiliikumiseks teadagi vähe. Ja kindlasti tuleb siin mainida neid 15 aastat, mis lahutavad meid ajast, kui arvutid Eestis laiemasse kasutusse tulid. Igal püsival asjal või olukorral on tavaliselt mingi põhjus. On vaja aru saada, kas asi on ebasobivas keskkonnas või inimesed ei tahagi midagi muud kui paberõpikut/õpetajat ja internetti. Paljuski seetõttu ongi Eesti Füüsika Selts ette võtnud uue gümnaasiumi õppekava raames füüsika kohustuslike kursuste õpikute veebiversioonis ja paralleelselt ka paberil väljaandmise. Liiga kaua ja liiga põhjalikult on selle teema ümber vaid jutustatud-arutatud.

Kas Vikipeedias või mujal, see on juba disaini ja IT-küsimus. Enne neid kahte tuleb sisu. Kui see on olemas ja mõistlikel põhimõtetel loodud, saab seda näidata kus iganes, ka Vikipeedias. Ma arvan, et õpiku sisu puudutavad küsimused on rohkem igavikulised kui vorm, kuhu asi valatud. Kõik muidugi tehtud eeldusel, et õppekavas kirja pandu jõuab nii õpetaja kui ka õpilaseni. Entsüklopeediline põhimõte ja esitusstiil nagu Vikipeedias on õpikute puhul ilmselt igati kohane.

Milline peab olema hea õpik?

See peab kasutama võimalusi, mida arvuti suudab pakkuda: peale teksti ka videod, simulatsioonid, kontrollküsimused. Seda esimeses etapis. Kas keegi tulevikus sellise õpiku kaudu ka kaasvõitlejate või õpetajaga suhelda tahab, seda saab proovida siis, kui midagi on juba olemas.

Ja siit jõuamegi välja küsimuseni, mis Eesti oludes on täiesti tavaline: kuidas koondada ressursse nii, et üks suur asi saaks hästi tehtud?

Hariduse kriisist ja probleemist kõneldakse kõikjal. IPhO president Jordens on mures, et näiteks Hollandis toimub kooliõpetus ikka klassis ja lastele koostööd ei õpetata. Loodetakse, et õpilased teevad iseseisva tööga endale kõik selgeks. Missugust tegevust peab hea õpik toetama?

See ta on, et räägitakse palju, aga elu läheb ikka vanaviisi edasi. Aeg-ajalt on kuulda härra Jordensi omadega sarnaseid mõtteid vastavalt selle esitaja tähelepanekutele elust enesest. Ma ise olen pessimistlik, et valgus just selle tunneli otsast paistma hakkab … Kehalise kasvatuse tunnid on ju koolis juba ammu olemas, kas meie õpilaste üldine kehaline seisukord on sellest paranenud? Või teadmised füüsikast ja teistest loodusteadustest?

Briti ja USA haridusuuenduste eest seisja Ken Robinson on seisukohal, et teadmisi tuleb anda seostes, kool peab hoidma ja avama andeid ja selleks peab õppematerjal olema mitmekesine ja kirev – selline, et igaühele jääks midagi külge.

Siit edasi saab tõstatada väga põhimõttelisi ja palju räägitud küsimusi. Liiga põhimõttelisi, et neid oleks võimalik pelgalt teoreetiliste aruteludega lahendada. E-õpikust on nii kaua räägitud, nüüd tuleb see lihtsalt ära proovida, et näha, kas ja mis juhtub. Kas tegelikkuses on võimalik olukord, kus õpilased tõepoolest õppimiseks õpikuid kasutavad?

Haridusest rääkides on võimalik üles ehitada kõikvõimalikke utoopiaid, mida tegelikkust arvestades ei ole kuidagi võimalik realiseerida. Üldiselt olen ma Ken Robinsoniga nõus ja sinnapoole me üritamegi liikuda, mõistagi oma võimaluste ja võimete piires.

Nende utoopiatega on see häda, et mõnda neist on üles ehitatud pikalt ja põhjalikult, aga pärast on selgunud, et keegi ei tahagi seal sees elada. Sestap oleme üritanud õppida eelkäijate vigadest, seadnud eesmärgid, mis läheksid sel sügisel mõistliku ajaga käiku, ning töötame selle nimel, et saada kasutajatelt esimest tagasisidet. Õpikud ja õppematerjalid on ju õpilaste ja õpetajate jaoks ja neile peavad need kasutatavad ja vajalikud olema.

Mis on õpikukirjastamisel suurimaks probleemiks? Miks õpetajad, kel kogemust kuhjaga, ei ole innukad õpikute ja õppematerjalide koostajad?

Probleemiks on ikka tegijate vähesus, kõik tähtsad asjad kipuvad langema ühtede ja nendesamade inimeste õlule. Kui rääkida veebiõpikust, siis ei ole ka asi vaid tekstide loomises. Minuti vältava videoklipi peale võib kulutada terve nädal, sest mida lühem klipp seda keerulisem teha, aga selliseid klippe kuluks ühe kursuse illustreerimiseks kümneid. Iga simulatsioon on oma olemuselt veebipõhine mäng, mis ideaalsel juhul ongi õpilasele kui mäng. Ka selliseid mänge kuluks ühe kursuse juurde kümneid. Lõpuks, veeb ise ei ole veel valmis, igasuguseid tehnilisi küsimusi on üleval terve hulk, palju asju on vaja ikkagi meil enestel üles ehitada, samal ajal on programmeerijad Eestis ja laias maailmas väga nõutud rahvas, nende üleostmine on kallis. Kahjuks ei ole meil õnnestunud korraldada õpiku programmeerimise talguid. Ka Eestis on selle jaoks potentsiaal olemas, aga projektipõhine maailm on kurblikult killustatud, igaüks pusib oma asja teha. Haridus- ja teadusministeeriumil läheb veel arvatavasti omajagu aega, enne kui nad otsustavad, missugust suunda riik õpikumajanduses toetama hakkab.

Aga õpetajad oma kogemusega kui õppematerjalide tegijad?

Jah, õppematerjale tehakse, aga kui iga õpetaja alustab nullist, siis tulemuseks on 500 koondava läätse pilti, aga kolmandad, viiendad või kümnendad asjad, mis annaksid igale õpetajale võimaluse õpilasele midagi erisugust ette anda, neid ei teki. Tihti ei taha õpetajad omaloodut kõigile kasutamiseks pakkuda. Meie lootus on, et kui n-ö õppematerjalide selgroog saab paika, siis läheb ka siin olukord paremaks.

Kujutame ette sellist olukorda: 4–6 õpilasega rühmale antakse ülesanne ehitada sisepõlemismootor ja seda mitte jooniste, vaid põhimõtete järgi. Selleks peab aimu olema joonestamisest, mehaanikast, keemiast, majandusest üldse, tervest reast käsitöövõtetest ja materjalidest. Ilmselt ka elektroonikast ja muust sellisest. Õpilastel tekiks omavaheline tööjaotus, õpetaja(d) suunaks ja juhendaks neid. Kujutan ette, et teadmised-oskused kinnistuksid sel moel kõige paremini. Loovus säiliks ja areneks, anded avaneksid. Sel moel saaks seostatult õpetada paljusid õppeaineid. Miks me sellist lähenemist ei kohta?

Jah, selliseid praktilisi tunde/projekte on võimalik konstrueerida. Aga põhimõtted peaksid siis õpilastel ikkagi olemas olema, mõnesugune füüsikaline, keemiline jne maailmapilt. Kui neil seda ei ole, siis ei ole see tund midagi enamat seda sorti leiutamisest, mida lapsed Lego kastis harrastavad. Loovus ja meeskonnatöö on loomulikult head ja tarvilikud. Peame lihtsalt kokku leppima, kas me tahame oma õpilastele ka füüsikat õpetada. Ja kui ütleme, et jah, tahame, siis kipub tekkima see häda, et päris asjade ehitamisel vajaminev füüsika on palju keerulisem kui see, mida gümnaasiumi kohustuslike kursuste raames on võimalik õpetada. Loomulikult on selline õpetamisviis ka palju kallim ning nõuab väga häid õpetajaid-juhendajaid. See, mis me proovime teha, on põnevate ja jõukohaste praktiliste tööde tsentraalne ettevalmistamine ning õpikodade programmi kaudu õpetajateni viimine.

Ainete integreerimine on kahtlemata võimalik, aga siis tuleb midagi teha õppekavadega. Õpetajatel ja ainevaldkondadega tegelejatel ei ole motivatsiooni üksteist oma tegemistesse kaasata ja kuna see oleks üks suuremat sorti ettevõtmine, siis ilma motivatsioonita ei saa kuidagi.

Õpetajad kasutavad oma valikuvabadust sel teel, et guugeldavad. Igaüks teeb seda oma võimete ja arusaamise järgi. Tsentraalselt oleme võtnud tegelda pigem sellega, mis võiks kõigile ühtmoodi kättesaadav olla, et kellelgi ei oleks vaja ratast leiutama hakata.

Mida te siis täpsemalt ikkagi teete?

Tegelikult seda kõige lihtsamat asja, mis peab igal juhul olema, kui räägime veebipõhisest õppest: veebis on füüsika õpikud, kuhu külge haagitud videod, simulatsioonid, kontrollküsimused. Need tükid on laiali, tihti ka puudu. Meil on olnud mõned prototüübid, mida õpetajatele, õpilastele ja asjameestele näidanud oleme. Tänapäeval teeb tarkvarafirma prototüübist midagi sellist, mis enamikul juhtudel ka töötab.

Õpik töötab veebilehitsejates ja on kasutatav ka tahvelarvutites ja nutitelefonides. Esimese hooga on kavas ära katta viis gümnaasiumi kohustuslikku kursust. Neist kaks – mehaanika ja elektromagnetism – peaksid septembriks oma esimeses kriitikat kannatavas versioonis kõigile huvilistele kättesaadavad olema. Ülejäänute esmaversioonid peaksid ka ilmuma selle aastanumbri sees.

See kõik toimub meie võimete piiril, aga loodetavasti veame välja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht