Must mure, valge vaev?

J?n Rooste

Teekond kirjandusest nahavärvini. Ja tagasi.  

Benjamin Zephaniah. Musta mehe

poeetiline mäejutlus, põhjalased kuulavad.

 Jürgen Rooste

 

1.

Möödunud nädalal toimus Norras Stavangeris, iga-aastane kirjanduse ja sõnavabaduse festival Kapittelfestivalen, mis tänavu oli pühendatud Aafrika kultuurile ja kirjandusele. Erinevalt Tallinnas toimuvatest kirjandussündmustest on sel festival suur (majanduslik ja mentaalne) munitsipaaltoetus. Samuti ei pea oma üritust poolvägisi ise kõikjale toppima, meedia tunneb (kohati liigagi, aga sellest allpool) asja vastu ise huvi ning raamatupoed käivad lunimas, kas nad saaksid esinevate autorite raamatuid müüki ning plakati akna pääle. Nojah, Eestis kõlab see samaväärse utoopiana kui see, et kirjanikud üldse oma tekstide eest ausa ja korraliku honorari välja võiksid teenida.

Stavanger on väärika ajaloo ja vanalinnaga kohake, kust leiab naftamuuseumi (nafta – too Norra isepäisuse ja suhtelise sõltumatuse garant) ning hulgaliselt pisikest inimlikku, mittemonumentaalselt skulptuuri, mida Tallinnas kohtab näpuotsaga. Ja, muidugi, hinnad tunduvad sääl isegi krõbedamad kui Oslos.

 

2.

See oli kahe kultuuri, Aafrika ja Põhjala südamlik põimumine. Nõnda oli see mõeldud, kui sõeluti esinemistele ja seminaridele Aafrika juurtega ja mujalt pärit mustanahalisi poeete läbisegi Norra tippude ning (küll vaid idealistlikes illusioonides püsiva – a minesatea, mida parempoolsete võit Rootsis kaasa võib tuua) Baltoscandia poeetidega. Festivalikorraldus oli kergelt boheemlik, ajakava anarhistlik painutamine ei paistnud küll publikut häirivat.

Stavangeri toomkirikus, mis pärit XII sajandi esimesest poolest, peeti ühine jumalateenistus, kus luterliku unise laulujoru ning norrakeelse jutluse vahele lõikasid värviliste triipudena Aafrika religioossete muusikute laulud. (Teate, neile on sääl usuasjad ja enese kirikulise kuuluvuse alusel defineerimine tunduvalt olulisem kui siin; eks seetõttu ole satanismgi Skandinaavias võtnud trastilisema kuju ning toonud kaasa valusamaid tagasilööke kui usukülmas Eestis; eks seetõttu kuulu ka jumalateenistus kirjandussündmuse raamesse.)

3.

Neegrite kirjandus on alati olnud poliitiliselt angažeeritud, umbes samamoodi nagu juutidel. Ja nende eesmärk on saanud täidetud ja üleilmselt hinnatud. Eesti külarealism ja külamüstifikatsioon on kindlasti osa n.ö rahvuslikust projektist, kuid tugevaim identiteeti loov kirjandusteos viimastest aegadest on meil ikkagi kriitiline, ilkuv ja paljastav “Rehepapp”, mitte mõni rahvalikult psühholoogiline ja sisimas patriootlik kirjatükk.

 

4.

Benjamin Zephaniah, Inglismaa-Jamaica poeet, on üks paremaid tumedajuurelise luule esindajaid – nii suhtumiselt, kirjutuslaadilt kui esinemisoskuselt/-julguselt. Paar aastat tagasi võlus ta Eestiski publikut, Hobuveski oli puupüsti täis ja tähelepanu ei lakanud hetkekski. Zephaniah kirjeldas oma luuletajateed, kuidas ta juba kuueaastaselt teadis, kelleks saada tahab. Ja milline rõõm see oli, kui lõpuks esimene raamat pea põrandaaluses kirjastuses ilmus ning kohe tunnustust leidis. Ja milline rahutus ja arusaamatus, kui noor poeet avastas, et vaesema kandi rahvas kodulinnas Birminghamis ei osta raamatuid, ei loe luulet. Selle pinnalt kujundaski ta oma performance-poeedi imidži, leidis, et luule tuleb “viia rahva juurde”.

Eesti lugemuse ja kirjandushuvi langus on teada-tuntud asi, vaadake või jutuajamist kirjandushariduse üle tänases Postimehes. Meil ei pea kirjandus minema mitte vaesema rahva ja tööliste juurde (eks ole töölisegi mõiste hägustunud, tänapäevase “proletariaadi” juhtivad liinid on pigem teenindajad ja vaesemad haridus- ja kultuuritöötajad), vaid kooli. Just noorte kontaktis kirjandusega on miskit sügavalt mäda: kas siis on ühiskonna väärtushinnanguis kirjandusel nii madal koht, vanemate literaturofoobne eeskuju innustab lapsigi või ei suuda kirjandusõpetajad ajaga sammu astuda, raamatukogud noori põnevamate ja sisukamate asjade juurde juhatada, või ei lase ajagraafik lugeda. Just seetõttu tuleks kiiresti ja konstruktiivselt lahendada kapitalistidest kirjastajate ning idealistidest kirjanike tüli, et see ei segaks kuidagi hää kirjandusõppematerjali voogamist koolidesse. Veel olulisem on, et vähegi säravamad ja lahedama jutuga kirjanikud peaksid minema “rahva juurde”, täpsemini, koolidesse. Mitte õpetama, vaid inspireerima. Sellist avatust, suhtlemisaldist olekut, interaktiivsust, suulisust, esitusekesksust tasuks meil neegrite kirjanduselt õppida küll. Ega spoken word’i-liikumine (kirjanduse suulise ja atraktiivse esitamise suund) asjata maailmas praegu massiliselt levi. Ning tumedanahalisi kirjutajaid on sellega väga palju kaasa läinud.

 

5.

Eks ole selgi erinevaid kujusid, näiteks möödunud reede õhtul toimunud luulemaratonil esinenud “rahvalik” ja lärmakas poetry-slam’i (slämmid on luulevõistlused, kus publik hindab esinejaid) ringkonna tegija Kat Francois (Guinea-Inglismaa luuletaja). Igatahes on Zephaniah’l õigus, kui ta ütleb, et neegrite kirjandus, eriti luule, aga ka proosa, on musikaalne, rütmiline (musikaalsem ja sisemiselt pingsamalt rütmistatud kui valgetel, seega). Laul isegi lugudes. Kui poetry-slam’idel tavaliselt tekste laulda ei lubata, siis räppimisele (melodeklamatsioonile) on tehtud erand, sest eriti USAs moodustab just räpp ja räpilaadne luuleesitus suure osa mustanahaliste poeesiast.

 

6.

Zephaniah’ kodulinn on Birmingham. Ta räägib, kuidas ta nooruses oli mustade linnajagu Birminghamis nagu tükike Jamaicat. Neegrid kolisid sisse, valged kolisid minema – neist jäid kohale ainult boheemlased, kellele meeldis reggea ja dub ja Kariibi mere saarte hõng. Muide, asumaadel, säälsamas Kariibi mere saartel, loeti palju Shakespeare’i, kõigil oli kuninganna pilt toas kapi peal. Väga hämmastunud olid need jamaicalased, kes Inglismaale saabudes leidsid, et tavaline inglane ei tea Shakespeare’ist suurt tuhkagi ega arva ka heaks kuningannat au sees pidada. Sellised suurte üllatunud silmega uustulnukad olid valgete jaoks muidugi tumedalt pigmenteerunud nahaga oht. Võeti vastu seadus, et arreteerimiseks piisab, kui politseinikule TUNDUB keegi kahtlane. Keskmist mustanahalist noormeest peatas patrull paar korda nädalas.

 

7.

Ajad on teised, Euroopa on muutunud, kõik pea- ja muidu suuremad linnad rassiliselt, kultuuriliselt ja religioosselt kirjud (sama saatus on ka Tallinnal ees). Nüüd on Londonis ja Birminghamis ja mujal Lääne-Euroopa suurlinnades uus ohuallikas: uue Euroopa töölised-immigrandid, endise sotsialismibloki õnnelikud rändavad lapsed. Kohalikud tumedanahalised on nüüd valgetega mesti heitnud, nii mõnegi suust kuuleb sama juttu, mida mõnikümmend aastat tagasi räägiti nende endi kohta: tulevad siia, võtavad meie töö, meie naised, meie kodutänava…

 

8.

Eestlastel endil puudub suurem ajalooline rõhuja, diskrimineerija ja tagakiusaja traditsioon või kogemus. Noh, ütleme, et see on perekonnas olemas: oleme baltisaksa kultuuri lapsed ja see kultuur proovis eestlaste peal mõnikord küll üht ja teist. Jumal tänatud, et Nõukogude hullumeelsus meid vaid pool sajandit uhtus, pikema ajaga oleks üsna ettevaatlikest eestlastestki ühe terroristipõlvkonna välja võlunud.

Tõsi küll, meilgi on oma alalhoidlik, väiksest hingest pärit rassiteooria, see, mis kostab Kitzbergi “Libahundis” vanaema suust. Eks Tiina olnud ju tumedat verd ja seetõttu õigupoolest nagu sobimatu… Meil puudub täna esinduslik valim tumedanahalisi, neid ei ela siin piisavalt, et saaksime rääkida kultuuride põrkumisest või uue sümbioosi kujunemisest nagu meist lääne pool.

Küll aga on venelased. Nendegagi pole muud häda kui Nõukogude Liidu massitööstuse pärandiks jäetud ja seni lahendamata sotsiaalprobleemid (siia toodud inimestel pole enam funktsiooni, vähemasti neile harjumuslikus valdkonnas). Ning keeleküsimus, mis küll uue assimileeruva noorte venelaste põlvkonnaga taandumas (muidugi mitte sotsiaalprobleemi kolletes).

Ometi on märgata rassilist viha “mustade” vastu ning hämmastaval ja kurvastaval kombel toimib see samamoodi nagu “uute eurooplaste” ilmumise puhul Inglismaal. Kui eestlased ja venelased muus üksmeelt ei leia, siis tumedanahaliste sisserändajate või turistide vastu näitavad vaenu üles mõlema rahvuse subkultuurid. Jääb loota, et see on üleilmse moelaine madal, jälestusväärne ja kiiresti mööduv ilming. Eks ole ju ka teistsuguseid märke: nii eesti- kui venekeelse hiphop-kultuuri pakitsus on Eestis teatava tolerantsi ning sotsiaalselt kriitilise ühismeele kujundamise pinnaseks noorte seas.

 

9.

Psst! See on saladus. Benjamin Zephaniah’l on Eestis ühes maakohas kirjutamispaik, kus ta maailmast eraldub. Sääl ei ole ta kunagi rassistliku või vaenuliku suhtumise otsa sattunud. Väikses ühiskonnas käib see eestlastel ehk loomulikumalt, meest ei vaadata mütsi või nahavärvi järgi, vaid ikka, mis puust see sisim on.

 

10.

Benjamin Zephaniah ütles, et talle ei meeldi, kui neegrist kirjanikud kirjutavad  neegritest, kui homost kirjanikud kirjutavad homodest. Tema romaan “Face” räägib hoopis ühe 14aastase ilusa valge poisi elust. Zephaniah üks kuulsam raamat on aga “Too black, too strong”.

 

11.

Tolerants on olemuslikult paradoksaalne. Kas tolerantne inimene saab tolereerida sallimatut, vägivaldset, vaenulikku? Nii et tolerants on lihtsalt oksüümoron, võimatu asi? Hea näide möödunud nädalal Norraski juhtunust: lehed krapsasid kinni lause, mille Stavangeri festivali korraldaja ühe esineja kohta pahameeles ütles. Sellest ehitati kollase ajakirjanduse kohaselt üles rassismijuhtum, mis põhjustas omakorda mõnede aafriklastest esinejate pahameele. Muidugi, ilmne rassism: inimene töötab aasta aega, et tuua parim võimalik neegrite kirjandus ning Aafrika kultuur ja muusika Norrasse. Järelikult ta peab neid põlgama, eks ole? Kahe teraga mõõk see tolerants ja kultuurilise mitmekesisuse ihalemine.

 

12.

Bookeri preemia laureaat Ben Okri kõneles meie sisemisest Aafrikast (ses mõttes, et miskil metafüüsilisel või isegi ehk geneetilisel kujul on meis olemas kõik mandrid), sellest, et too Aafrika on haige ja et meiegi ei saa inimestena terveks ja terviklikuks enne, kui ta on ravitud. Muidugi, ka Ameerika on haige, aga selle puhul aitab vist ainult mingi lõikus…

 

13.

Ehk saja aasta pärast juhtub tõesti see, mis ma kujutlenud olen: meie rahvalaulik on tänavanurgal põleva prügitünni kohal Kalevipojast räppiv ja loitsiv mustanahaline poisike. Eestlaste veri on seetõttu tugev, et ta on segatud, põlvi ja põlvi. Küll nii ja naa. Krantsid on kõige targemad koerad. Terake tumedat toob ainult elevust ja elujõudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming