Musta Aafrika saatuslikud valikud I

Mihkel Mutt

Kurtes oma rasket saatust, peaksime seda võrdlema teiste väikerahvastega. Aafrika traagika süveneb. Paradoks, et kontinent, kust me kõik pärineme, on praegu ainus, kes ei saa jalgu alla. Mida ette võtta? Aafrikas endas on kaks seisukohta. Radikaalsemad riigipead ja muud tegelased ütlevad südametäiega, et hoidku võõrad ennast eemal, ärgu toppigu oma raha ja nõuandeid, küll siis Aafrika tõuseb jalule. On ju see kliimalt, looduselt ja maavaradelt õnnistatud kontinent. Kogu abiandmine olevat seni lähtunud eeskätt abistajate huvidest. Teine seltskond väidab, et üksi välja ei rabele, keegi peab enne otsa peale aitama, ja selleks on välisabi möödapääsmatu. Neid, kes nii arvavad, on rohkem, ent esimestest pole puudus. Näiteks hiljuti energiliselt sõna võtnud Etioopia president Woldegiorgis Girma, kellel on niihästi ?plaan A kui ka B?. Esimene arvestab välisabiga. Aga kui viimast ei tule, saavat nad ise hakkama. (Plaani B järgi hakkavad sel ülivaesel maal toiduaineid saama ainult need, kes nii-öelda töötavad. Selleks peavad terved külad lahkuma oma esivanemate elukohast sinna, kuhu riik rajab ?töö?. Mis töö see on ja kellele on selle tulemusi tarvis, pole päris selge. Ometi kutsutakse inimesi üles enda taga sildu põletama.)

Käed-eemale-teooria on nabanööri pidi minevikus ja peab Aafrika hädade põhjuseks kolonisaatoreid. Kui valged poleks tulnud, oleks Aafrikast arenenud igati normaalne kontinent ja selle rahvaste kultuur ja tsivilisatsioon oleksid põhimõtteliselt ühel järjel Euroopa ja Ameerikaga. Sel seisukohal tuleks peatuda, kuna sel on paralleele arutlustega eesti tänases mõtteruumis.

 

Aafrika tsivilisatsioonid ja Eesti

 

Käed-eemale-teooria rajaneb muuhulgas faktil, et Aafrikas olid tsivilisatsioonid olemas enne valgete tulekut. Siinkohal tuleb täpsustada, mida me käesoleva artikli seiskohast silmas peame, sest Aafrikat pole ju üks. Põhja-Aafrika osales antiikmaailmas ning selle kunagises tsiviliseerituses kahelda on absurdne, rääkimata Egiptusest, kultuuri ühest hällist. Kuigi see regioon seostub nüüd eeskätt araabia maailmaga ning näit. Maroko ning Sambia probleemidel ongi suhteliselt vähe sarnast, kuuluvad ka Põhja-Aafrika riigid Aafrika Liitu.

Lõuna-Aafrika Vabariik on arenenud hoopis teistmoodi ja selle tugeva majanduse külje all läheb ka naabritel paremini, eriti Botswanal. Ent ka Mustas Aafrikas ei puudu suhteliselt edukad riigid. Näiteks Ghanas on loodud mitmeparteidemokraatia, mis on täiesti jätkusuutlik, kasutades ära ressursse, mis, olgu öeldud, ei ole mitte doonorite annetatud. Suhteliselt hästi läheb Senegalil ja veel mõnel.

Aafrika varaste tsivilisatsioonide all on praegu peetud silmas nii-öelda isetekkelisi. Ei hakkaks praegu arutlema, mis on tsivilisatsioon ja kas näiteks loodusega kooskõla taotlev maausk ei või moraalselt olla üle mingist abstraktsest kolmainujumalast. Oleneb, kust vaadata. Ma lähtun praegu materiaalsest tsivilisatsioonist ja vaimsuse materiaalse kandja tasemest. Näiteks kirja olemasolust. Muinaseestlased ei tundnud kirja. Ei tuntud ka Aafrikas. Muidugi on tsivilisatsioone ka selleta. Meie mõistes polnud kirja ka Ladina-Ameerika mõnel tsivilisatsioonil, ometi ei kahtle keegi, et inkadel oli kõrgtsivilisatsioon. Seevastu näiteks linnadeta tsivilisatsioon on praktiliselt kujuteldamatu. Muinaseestlastel tõelisi linnu polnud, Aafrikas aga olid. Seejuures ma ei pea silmas näiteks kuulsat Kanu linna Põhja-Nigeerias, Sahara kaubatee üht sõlmpunkti, mida mainitakse ürikutes linnana juba aastast 999. Seal valitses emiir, see oli tekkinud araabia mõjul, kuigi mitte vallutuse tagajärjena. Ka sisemaal on XI ? XIV sajandist peale olnud mitme tuhande elanikuga asumeid. Linna ja riigi funktsioneerimise eeltingimuseks on tööjaotuse jätkuv diferentseerumine, uute ?mittetootlike? klasside teke nagu õukondlased, õpetlased-preestrid, ametnikud-administraatorid, kaupmehed jne. See kõik oli mitmel pool Lääne-Sudaanis, Kesk- ja Ida-Aafrikas olemas enne, kui sinna saabusid uusaegsed lääne inimesed, kes endi meelest ?tõid Aafrika maailma kaardile?.

 

 

Kas Mõõgavendade Ordu Haagi tribunali ette?

 

Selle, et Eesti nii-öelda loomulikult areneda ei saanud, panevad eesti rahvuslikult meelestatud isolatsionistid kristlike vallutajate süüks ning see pahameel on kandunud ka Euroopa Liidule, nagu mõne aja eest näha võisime. Kui ordumehed poleks tulnud, oleks Eestist kujunenud igati ?normaalne? riik. Selle aluseks on väide, et Eesti olevat omal ajal olnud enam-vähem samal arenguastmel kui naabridki. Kui pidada silmas lähemaid naabreid idas, lõunas ja ka põhjas, siis küll. Aga need rahvad on olnudki suurel määral meie saatusekaaslased, st nad on suhteliselt hilja nii-öelda ajalukku tulnud. Venemaa kui suurriik on omaette juhtum. Kaugemad Rootsi, Saksa, Poola jt olid meist aga ees. See ei tähenda, et meie esivanemad oleksid olnud kehvemast materjalist, et näiteks neil puudunuks spetsiifiline ?riigiehitamise geen? ja et meil tuleks sellepärast kompleksi põdeda. Enamik tänapäeva arenenud rahvaid võlgneb oma arengu mitte niivõrd iseleiutamisele ja -arenemisele, kuivõrd ülevõtmisele, mimeesisele. Õieti muidugi nende kahe segule. Tsivilisatsioonid kanduvad keskustest laiemale. Meie toonane lähim tsivilisatsioonikese Rooma riik ja selle järglased jäid meist kaugemale kui näiteks skandinaavlastest. Aga füüsiliste vahemaade tähtsust tsivilisatsiooni levimisel toonases metsade ja soodega kaetud Euroopas on raske üle hinnata. Ka näiteks Leedu tõusu eelduseks oli tema suhteline lähedus Euroopa südamele.

Muinaseestlaste omariiklus oli kahtlemata tärganud ja oleks kunagi ka puhkenud. Kui aga rääkida meie võimalikust üleolekutundest ?musta mehe? suhtes, siis pardon? paistab, et osa sealseid ühiskondi olid meist XIII sajandi algul ees.

Meenutaksin kõikidele ?ajaloolise ülekohtu? idee pooldajatele, et suhteliselt vähe on maid ja rahvaid, kes poleks olnud vaheldumisi mõlemas, niihästi alistaja kui alistatava rollis. Suur tükk ajalugu on kulgenud tsivilisatsiooni vallutamisena barbarite poolt, kuni nood on saanud omakorda tsivilisatsiooniks, kelle taas on ümber tõuganud järjekordsed barbarid. Kurblooliselt kehtib see skeem eeskätt suurte ja keskmiste rahvaste kohta, see ei paku ?rahuldust? eestlastetaolisele väikerahvale, kellele selles skeemis pole lihtsalt kohta. Meid on üksnes vallutatud, ise me pole kedagi ümber lükanud. Me olime barbarid, aga kordan, asukohast tingituna ei kuulunud me Mükeene või Rooma alistanud barbarihõimude koosseisu. Samas polnud sood ja jõed meile kaitseks suurearvuliste vallutajate vastu. On aga väga tõenäone, et kui Eesti oleks mingi ime läbi saanud rahulikult areneda näiteks XVI sajandini, siis oleks ta päris kindlasti hakanud ringi vaatama, kust mida vallutada, päris kindlasti oleksime osalenud kogu tolle ajajärgu Euroopat läbinud katkematus sõjategevuses. Pole olemas rahvast, kes ei glorifitseeriks oma sõjalise võite. Ei ole mõtet kujutleda meie esivanemaid õndsa rahuarmastava introvertse päkapikurahvana. Mis mõnuga me räägime Sigtuna väravatest! Ja kui uhked on naabrid lätlased oma punastele küttidele. Mis sellest, et punased, peaasi et nende nimi tekitas toonasel Venemaal hirmuvärinaid. See oli läti ajalookirjutajate jaoks nende ?kangelasajastu?. Muidugi, kui sind on palju rohkem rõhutud kui oled ise teisi rõhuda saanud, jääb mõru maik. Ent kaevelda ja heietada, mida me kõik ?oleksime võinud, kui…?, on täielikult ebahistoristlik romantika.

 

Äpardutakse mujalgi

 

Kunagised läänepoolsed vallutajad (muidugi mitte idapoolsed) on viimastel kümnenditel olnud meie suhtes väga suuremeelsed. Seepärast pole meil mõtet rääkida oma ajaloolistest kontaktidest üksnes kibestunud toonil. Rahvad arenevad nagu inimesed. Mõne elus on kõik etapid väljapaistvad. Keegi on poistekamba juht, siis särav nooruk, seejärel ülikooli omavalitsuses, pärast väljapaistev tegelane ja lõpuks hiilgav rauk. Kõikidele pole seda antud. Mõne rahva tähetund langeb noorusse, pärast tuleb pikk langus kuni ajaloo katlasse kadumiseni. See-eest mõni äbarikum on pika minekuga, teiste nöökida, aga hilises keskeas on järsku enamikust mööda rühkinud. Eesti võib sihukeste hulka kuuluda.

Veel põhimõttelist. Kui palju on selles, mis Aafrikas praegu toimub, spetsiifiliselt aafrikalikku? Kunagiste kolonisaatorite põhiline süü, millest johtuvad lõputud (kodu)sõjad, olevat riigipiiride suvaline tõmbamine, nii et need ei ühtinud tegelike hõimupiiridega. Ent kas see on ikka väga erandlik? Vastav nõue kõlaks nagu jutt homogeensest rahvusriigist. Esimese ilmasõja järel Euroopas tekkinud uutest riikidest olid pea kõigis rohkearvulised vähemused, aga see küll polnud Teise ilmasõja tekkimise põhjuseks. Ja lõppeks koosneb Belgia kahest erikeelsest rahvast, Hispaania on sisuliselt liitriik jne. Mõnestki Aafrika riigist kõneldakse kui nurjunust, luhtaläinust. Seegi ei ole spetsiifiliselt aafrikalik nähtus. Luhta lähevad riigid ka mujal, kui neid vajalikul hetkel ei toetata. Afganistan oleks kindlasti luhta läinud, kui Lääs teda ei aitaks ? hirmust, et Afganistan muutub terrorismi pesapaigaks. Ometi võib Afganistan sellegipoolest luhta minna. Iidne Nepaal võib just praegu luhta minna. Või mis neist kaugetest maadest ? sama näeb ka Moldovas, kus, muide, on keskmine sissetulek viimastel andmetel 400 dollarit aastas, peaaegu juba nagu Aafrikas. Sest Moldoval ei ole rikkaid sugulasi ega ole keegi temast ka strateegiliselt eriti huvitatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht