Mustus ja kord

Kujutelmad roojasusest võivad olla vägagi sümboolsed: kas või piinlikud repliigid, kuidas mustanahaline haiseb, moslem lärmab või sisserändaja poeg ei suuda hoida korda.

TERJE TOOMISTU

Briti antropoloogi Mary Douglase kõige loetuma ja tsiteerituma teose ilmumisest on möödunud 50 aastat. Kuigi vahetult pärast raamatu kirjastamist raputas hipiliikumine nii mõnedki puhtuse ja piiridega seotud tabud lääne ühiskondades pea peale ning erinevalt käesoleva raamatu keelepruugist ei kasutata antropoloogias enam ammu kaugetele kultuuridele viidates sõna „primitiivne“, mõjub „Puhtus ja oht“ kummalisel kombel nüüdisaegselt.

Raamat ilmus kaks aastat enne tudengimässude haripunkti (1966), mistõttu ei osutunud see struktuuri ja piiranguid õigustav tekst esialgu kuigi populaarseks. Teisalt on piirangute toimemehhanismi avav teos potentsiaalne alus vastavale kriitikale, mis ilmselt tagas ka raamatu edaspidise edu. Nüüdseks on selge, et „Puhtus ja oht“ on möödunud sajandi humanitaar- ja sotsiaalteadustes üks olulisemaid tekste, mida teadaolevalt on tõlgitud vähemalt kuueteistkümnesse keelde.

2002. aastal Routledge Classicsi väljaandele kirjutatud eessõnas märgib Douglas, et teos on „hiline löök lahingus, mida 1940. ja 1950. aastate antropoloogia lõi rassismi vastu“ (lk 27). Rituaalse hügieeni, tabu ja rüvetuse käsitluste kaudu avab autor sotsiaalsete reeglite toimemehhanisme. Tuginedes rikkale etnograafilisele materjalile peamiselt Aafrikast, aga ka Aasiast ja Polüneesiast, näitab Douglas, kuidas mõtisklus mustusest võimaldab avada sügavaid diskussioone „korra ja korratuse, olemise ja mitteolemise, vormi ja vormituse, elu ja surma suhetest“ (lk 46).

Teose põhiväiteks on, et puhtuse ja ebapuhtusega seotud arutlused on määrava tähtsusega kõikides ühiskondades, kuivõrd need on seotud piiride tõmbamisega. Piirimarkerite ja rüvetususkumustega seotud riitused mõjutavad aga omakorda poliitiliste ja majanduslike ressursside jagunemist.

Kohatu ollus

Tulenevalt Émile Durkheimi ja Marcel Maussi ideedest mõistab Douglas klassifitseerimist universaalse inimliku tegevusena. Seda rakendatakse ka puhtuse ja ebapuhtuse jagunemisel, mida mõjutab konkreetne kultuur ja epistemoloogia.

Niisiis on mustus suhteline mõiste. Kõige lihtsamalt võttes on mustus kohatu ollus, mida saab käsitleda mustusena ainult seni, kuni see on sattunud talle sobimatusse süsteemi (lk 34). Seega teatud mõttes on mustus eksimus korra vastu. Puhastamine, piiritlemine ja karistamine püüavad olemuslikult korratut kogemust süsteemi suruda. Ohu-uskumuste kaudu juhitakse aga üksteist olema head kodanikud.

Kui seni arvati, et meie tapame pisikuid, nemad ajavad eemale kurje vaime, siis esimesena oma aja antropoloogidest juhtis Douglas tähelepanu sellele, et ka lääne ühiskonnas ei mõisteta mustust kitsalt seoses hügieeniga. Ka meie kujutelmad roojasusest võivad olla vägagi sümboolsed.

Douglase ideed kõnetavad teravalt nüüdisaja eesti diskursusi, eriti neid, mis puudutavad rahvuslikku identiteeti. Mõelgem kas või piinlikele repliikidele, kuidas mustanahaline haiseb, muslim lärmab või sisserändaja poeg ei suuda hoida korda. Neis kõigis väljendub sümboolne kujutelm mustusest. Olen märganud, et see diskursus laieneb sageli ka välismaa meestega abiellunud eesti naistele. Kuna nad justkui söandasid välja astuda siinsest verepuhtusele rajatud korrast ning „rüvetada“ end kokkupuutes mustanahalise vm kehaga, langevad need naised sotsiaalse tabu sfääri. Seksuaalne „reostamine“ on seotud kehalise reostamisega.

Douglase teooria valguses võib vaadelda ka pagulaste ümber puhkenud diskussioone. Isegi Douglas viitab põgusalt sellisele analüüsi kohandamise võimalusele (lk 271). Siin mitte ainult ei avaldu hirm võõra ees, vaid rakendatakse jõudsalt ka kultuuris juurdunud puhtusediskursust. Nii interpreteeritaksegi sõjapõgenikke kui kohatut ollust mustusena.

Mis tahes klassifikatsioonisüsteem, milleks võib pidada ka rahvust või rahvusriiki, kutsub paratamatult esile anomaaliaid, mil süsteem peab seisma silmitsi muutustega. Need võivad tekkida nii süsteemi äärealadel kui ka selle sees.

Douglase järgi käsitletakse anomaaliat kultuuris kas seda eirates või hukka mõistes. Mitmetähenduslikkust saab kahandada, luues näiteks keele kaudu nähtusele ühe või teise tõlgenduse. Pagulasküsimuses ilmestaks seda sisserändajatele selliste nimetuste andmine, mis kahandavad nende väärtust inimestena.

Anomaaliat võidakse ohjata ka füüsiliselt. Douglas toob näiteks, kuidas mõnes Lääne-Aafrika hõimus kaksikud tapetakse, kuna uskumuse kohaselt ei saa kaks inimesest korraga üsast sündida. Võimetusest kohaneda tajutava anomaaliaga lähtub ka vägivald, mida ajendab viha teistsuguse või võõra vastu.

Vägivallatumat perspektiivi pakub anomaalia kahandamine muudmoodi: luues uue reaalsusmustri, milles sellele leiduks koht (lk 94). Võib vaid loota, et diskussioonid „õigest“ eestlasest tegelevad omal moel selle uue reaalsusmustri loomisega.

Füüsilise keha puutumatus viitab sageli poliitilise keha ohustatusele. Võime kohandada seda ka eestlaste kui hääbuva rahva fenomenile, mis on toonud nii kooseluseadust kui välismaalastega abiellumist puudutavatesse aruteludesse rüvetuse diskursuse. Pildil Laurel Holloman ja Nicole Ari Parker (keskel ja paremal) Maria Maggenti filmis „Kahe tüdruku uskumatult tõeline armulugu“.

Füüsilise keha puutumatus viitab sageli poliitilise keha ohustatusele. Võime kohandada seda ka eestlaste kui hääbuva rahva fenomenile, mis on toonud nii kooseluseadust kui välismaalastega abiellumist puudutavatesse aruteludesse rüvetuse diskursuse. Pildil Laurel Holloman ja Nicole Ari Parker (keskel ja paremal) Maria Maggenti filmis „Kahe tüdruku uskumatult tõeline armulugu“.

Süsteem ja keha

Igasugune ideede struktuur on äärtest haavatav. See käibib nii ühiskonna kui inimkeha puhul, mille avaused sümboliseerivad haavatavaid kohti. Sülg, veri, piim, uriin, fekaalid kui kehast väljuvad ollused võivad olla nii ohu kui väe allikaks, kuivõrd juba olemuslikult ületavad nad keha piire.

Douglas kirjutab, et „ei ole mingit põhjust eeldada, et indiviidi suhtumine omaenda kehalisse ja emotsionaalsesse kogemusse on kuidagi primaarne tema kultuurilise ja sotsiaalse kogemus ees, nagu pole põhjust eeldada ka vastupidist“ (lk 219).

Just seetõttu käsitletakse keha eri aspekte kultuuriti erinevalt ja sotsioloogiline lähenemine kehaliste riituste analüüsile on Douglase meelest veenvam kui psühhoanalüütiline (lk 223).

Kehale esitatud piirangud püüavad juurutada teatud kultuurilise ühtsuse koode. Kui ühiskondlikud rituaalid väljendavad kehaavadega seotud ärevust, on Douglase väitel selle taga soov kaitsta kogukonna poliitilist ja kultuurilist ühtsust. Nii viitab füüsilise keha puutumatus sageli poliitilise keha ohustatusele. Ning taas võime kohandada seda ka eestlaste kui hääbuva rahva fenomenile, mis on toonud nii kooseluseadust kui välismaalastega abiellumist puudutavatesse aruteludesse rüvetuse diskursuse.

Pigem vaba kulgemise laadis kui rangelt struktureeritud argumenteerituse vormis esitus lubab arvata, et Douglas ei näinud oma auditooriumi kuigi palju laiemana kui kitsas briti antropoloogide ring. Taustainfot andmata libiseb ta üle antropoloogia juhtfiguuridest või hõimurahvastest, kelle uskumustele ja praktikatele viitab. Teose edukaks lähilugemiseks võib vaja minna teise käega guugeldamist. Triinu Pakk on aga teksti ladusalt ja täpselt eestindanud, mis muudab raamatu nauditavalt loetavaks ka siis, kui me ei oska oma mentaalsele maakaardile paigutada dinkade või lelede asupaiku.

Kuigi teose põhiideed tunduvad jätkuvalt küllaltki tänapäevased ning näited globaliseerumislaine eelsest etnograafiast võivad koguni mõjuda ajatuna, kumab arutluskäigust mõistagi ajastu vaimu. Sõnapaar „primitiivne kultuur“ tekitab ilmselt enamikul antropoloogiaüliõpilastest külmavärinaid, kuid Douglas kaitseb selle kasutust. Teisalt tõstab ta esile olulisi metodoloogilisi probleeme, arutledes näiteks oma-teise vahelise hierarhia või teadusliku ja müstilise mõtte vastandamise üle, mis kõlasid uuenduslikuna ka paarkümmend aastat pärast teose ilmumist.

Peale põnevate näidete põlisrahvaste kultuuridest viitab Douglas pidevalt ka oma kultuurile. See oli Douglase panus oluliseks paradigmanihkeks antropoloogias: huvi liikumine kaugete kultuuride uurimise juurest oma ühiskonna juurde. Laiemas plaanis sai Mary Douglase rikkast akadeemilisest pärandist kaalukas suunanäitaja materiaalse kultuuri strukturalistlikus ja semiootilises analüüsis (lk 15), mida tõstab esile ka Tallinna ülikooli professor Patrick Laviolette eestikeelse tõlke eessõnas.

Nii nagu NO99 lavastuse „Kõnts“ nägemise järgselt ei ole sitt minu meelest enam kunagi lihtsalt sitt, ei tundu ka pärast „Puhtuse ja ohuga“ tutvumist kehale seatud piirangud pelgalt juhuslikud, vaid meenutavad üha enam sotsiaalse hegemoonia piire.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht