Muuli, Pruuli ja Tuuli

Hannes Rumm

Tänapäeva meedia on tempokas ja pealiskaudne, sõltub pressiteadetest, ei oska sageli õigel ajal õigete asjade vastu huvi tunda ning elab ise seda märkamata erakondade ettesöödetud agenda järgi. Kalle Muuli, Isamaa tagatuba. Tulimuld, 2012. 324 lk. Kalle Muuli astus ühel 1993. aasta veebruari pärastlõunal Postimehe Tallinna toimetuse väiksesse tuppa Tatari tänaval kurjakuulutavalt rahuloleva näoga. „Hannes, kas sa ikka tead, kus Palace’i hotell on?” küsis ta. Nii vihjas Kalle asjaolule, et Tartus õppinud Rakvere poisina oli mul pealinnas tol ajal kohati raskusi isegi üldtuntud ametiasutuste leidmisega, kuigi pidasin juba mitmendat kuud Postimehe poliitikareporteri ametit ja minu diktofoni eest astus iga teine päev läbi mõni minister, riigikogu liikmetest rääkimata. Ilmselgelt oli küsimus aasiv sissejuhatus millelegi olulisemale, sest käisin peaaegu iga päev Palace’ist mööda Toompea lossi. Pärast tähendusrikast pausi andiski vanameister vastuvaidlemist välistaval toonil ülesande: „Palace’is ootab sind poole tunni pärast Toomas Sildmäe. Ta on hotelli direktor ja omanik, aga homme saab temast uus majandusminister. Teed temaga inteka, ma hoiatan toimetust Tartus.” Järgmisel päeval ehtis Postimehe esikülge lugu majandusminister Ain Saarmanni ootamatust lahkumisest vaevalt mõnekuise töö järel ning sädeleva noore ettevõtja liitumisest valitsusega, et Eesti ettevõtlus uutesse kõrgustesse aidata. Muu meedia sai sellest ametlikult teada alles keskpäevasel valitsuse pressikonverentsil peaminister Mart Laarilt. Sel ajal juhtus sageli, et Muuli elas muust meediast 24 tundi ees. Raamatu eessõna kõrval on ta eneseirooniliselt avaldanud toonase Rahvarinde eestkõneleja ja hilisema keskerakondlase Heinz Valgu karikatuuri 1992. aasta Sirbist, kus kaitsva Postimehe taga seisavad kõrvuti Muuli ja Laar ning sarkastiline kommentaar viitab selle paari tihedale koostööle Keskerakonna ja Edgar Savisaare vastu.

Ajakirjanike Valhallas kuuleme?

Minu ainus pettumus Kalle Muuli raamatu puhul ongi see, et sealt leiab toonase ajakirjanduse põhjalikul läbitöötamisel ja värsketel intervjuudel tugineva suurepärase ülevaate taasiseseisvunud Eesti esimesest põhiseaduse järgi valitud legendaarsest valitsusest. Ent autor on jätnud rääkimata selle, kuidas ta Isamaa tagatoa liikmetega toona suhtles ning kuidas nende tegemistes osales. Loodetavasti ei jäta ta neid lugusid ajakirjanike Valhallas pajatamiseks, vaid tuleb mõne aja pärast välja „Isamaa tagatoa” täiendatud tekstiga.

See jutt võib praeguste mallide järgi kõlada halvustavalt, kuid toona oli distants ajakirjanike ja poliitikute vahel palju väiksem ja hägusam. Mäletan, kuidas ületamatute üheksakümnendate keskpaiku oli ühiskonna tähelepanu keskmes üks poliitiline ja ametkondlik konflikt. Mu kolleegile, ühele teisele tippajakirjanikule, helistas algul üks, siis teine konflikti osapool, kes omavahel vahendeid valimata võitlesid. Paratamatult kuulsin pikki kõrvallaua taga toimunud telefonikõnesid poolenisti pealt ning elasin kaasa sellele, kuidas kolleeg andis head ja siirast PR-nõu mõlemale konflikti osalisele. Möödaminnes sai ta nii detailse ülevaate kogu tülist ning väga asjatundliku loo. Tänane ajakirjandus on kindlasti palju erapooletum. Kahjuks ei tähenda see, et ajakirjandus ei laseks ennast poliitikutel manipuleerida. Pigem vastupidi, kuigi meedia ja poliitika suhted on üksjagu muutunud.

Isamaa tagatoa aegadel passisin paar korda peaministri ametiruumide ukse taga Toompea lossis, teades, et Laar peab lõunale minema või sealt tulema. Ükskord teataski pärast einetamist tikuga hambaid torkiv peaminister just seal esmakordselt ja täiesti ettevalmistamata, et Eesti avaldab ametlikult soovi saada Euroopa Liidu liikmeks.

Avatud ja ebaprofessionaalne

Teine kindel infoallikas oli lennuväli ehk peaministri nõuniku Tiit Pruuli (toonase hüüdnimega Lennuk) kabinet, kus lahkelt konfidentsiaalset infot jagati. Iga asi jõudis toona kohe ajakirjandusse (värvikaim näide on Kalle Muuli raamatus Iisraeli relvatehingu avalikuks tulemise lugu). Toonane poliitika oli ühtaegu ebaprofessionaalne ja avatud, nüüd on vastupidi. Ajakirjandus kindlasti toetas 1992. aastal uusi poliitikasse tulijaid, kuid kohe pärast Isamaa võimulesaamist osutus nende erisuhe ajakirjandusega Kalevipoja mõõgaks. Päris lõplikult lõi see erakonnal jalad alt nn suure Isamaa-sõja ajal, mil Laar ja tema vastased end meedias oimetuks tümitasid ja konkurentide elu eriti lihtsaks tegid.

Ent sel avatusel ja vahetusel oli oma võlu ning ühiskonnale sest ka tulu.

Paraku ei tea praegu ajakirjandus enam sageli, mis poliitikas tegelikult toimub, ning seda kahel põhjusel. Esiteks pole poliitika enamasti enam ühiskonna huvikeskmes, mis on täiesti loomulik, sest Eesti riik on valmis ja niisuguseid aastakümnetepikkuse mõjuga põhjapanevaid asju nagu omandireformi tegemine, Vene vägede välja pressimine või kodakondsusseaduse vastuvõtmine polegi võimalik teha. (Kui sel sajandil NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine välja arvata.) Paljud olulised asjad ei pälvinud ka üheksakümnendatel alati ühiskonnas sugugi nii palju tähelepanu kui jäägrikriisi-laadsed skandaalid, mis olid palju põnevamad ja paremini tajutavad kui näiteks ühetaolise tulumaksu kehtestamine. Sellegipoolest on palju suurem osa tänapäeva meediast ja parimatest ajakirjanikest seotud meelelahutusega, mitte ühiskonnale oluliste asjadega.

Teiseks on praegune meedia tempokam ja pealiskaudsem, sõltub palju rohkem pressiteadetest, ei oska sageli õigel ajal õigete asjade vastu huvi tunda ning elab ise seda märkamata erakondade ettesöödetud agenda järgi. Laari ajal oli see erand, mitte reegel, et kui ühe skandaali summutamiseks söötis valitsus ette paari parlamendiliikme ettepaneku legaliseerida prostitutsioon, siis tormas kogu meedia kõditava küsimusepüstituse peale valitsuse soovitud suunas. Tänapäeval on selliste poliittehnoloogiate kasutamine üldlevinud ning eriti võrguajakirjandus nende abil masendavalt manipuleeritav.

Kuidas sündis legend

Kalle Muuli raamat toob välja vahe toonase ja selle sajandi valitsuste tööstiili vahel. Ma ei taha küll ätilikult kõlada, ent toonasel poliitilisel kultuuril oli üks eelis, mis kadus sajandivahetusel Laari teise valitsuse ajal. Laari teise valitsuse liikmed ja nõunikud on heldimusega meenutanud, kuidas see toimis alguses ühtse tiimina ühiste ühiskondlikult oluliste eesmärkide nimel. Kui valitsusparteid hakkasid häälte pärast võitlema ja vastutust üksteise kaela veeretama, muutus koostöö formaalseks, põhja kõrvetati nii presidendivalimised kui omavalitsuste reform, ning valitsus kukkus kiiresti. Nüüd kurdavad riigiametnikud ja poliitikud eravestlustes alatasa, et ministeeriumid ja ministrid toimetavad igaüks oma haldusalas ja oma eelarve piires ning kolleegide sekkumist teise teemadesse ei peeta heaks tooniks. See ei mõju muidugi hästi valitsuse töövõimele. Eriti kurb on see, et mõned toonased tegijad on nüüdsete emeriitpoliitikutena sellise hoiakumuutusega leppinud.

Kalle Muuli kirjutab raamatus varjamatult varasemat legendi võimendades ka tõsiasjast, et Isamaaliidu-ERSP-Mõõdukate valitsust peetakse läbi aegade parimaks põhjusel, et see tahtis ja suutis ühiskonda juhtida ega lohisenud avalikkuse enamuse ootuste järel. Siiras soov Eesti tulevikku oma tõekspidamiste järgi kujundada ei toonud tasuks hääli, aga tõi head Eestile. Ministrid tahtsid ametiaja jooksul midagi tõesti olulist ära teha ega elanud selle nimel, et skandaale vältida ning positiivsete, kuid sisutute meediaesinemiste toel tagasivalituks osutuda. Kuigi kindel on muidugi see, et mis tahes valitsust poleks üheksakümnendate alguses tagasi valitud niikuinii, sest üleminekuraskused olid nii karmid.

„Isamaa tagatuba” eristab suurest enamusest lähiajalugu käsitlevatest raamatutest sädelev kirjutamismeisterlikkus. Kalle Muuli on silmapaistvalt hea stiiliga ja lugejasõbralik kirjutaja, kes suudab toonase olustiku ka noorematele lugejatele arusaadavaks teha.

Tsipa häiris „Isamaa tagatoa” puhul siiski asjaolu, et see on intervjueeritavate, eriti Tiit Pruuli ja tema järelejäänud paberite poole kaldu. Näiteks Tiit Vähi rolli toonastes sündmustes on kirjeldatud ainult Isamaa tegijate pilgu läbi ning see jätab ekspeaministrist selgelt kehvema mulje, kui ta tegelikult väärib. Kui intervjueeritavate hulgas olnuks ka Vähi ja teised Isamaa konkurendid, saanuks pilt asjaomastest sündmustest tasakaalustatum.

Kahjuks on lähiajalugu kirjeldavate raamatute seas masendavalt palju ärapanemise soovist kirja pandud või lihtsalt küündimatuid kirjutisi. Sellelgi taustal eristub Kalle Muuli raamat sooviga tunnustada (nende nõrkusi eiramata) oma tööga tänasese Eesti elu suuresti mõjutanud poliitikuid, keda toonane ühiskond tänamise asemel tänitas.

Üheksakümnendate keskel omistati opositsiooniliider Tiit Vähile üks nali, mida too küll viisaka inimesena avalikult omaks ei võtnud: mis on ühist esimesel kosmosekoeral Laikal ja peaminister Laaril? Esimesena kosmosesse lennanud Laika rakett oli konstrueeritud nii, et kohe, kui ta juhihoobasid näppima hakkas, sai valusa säraka voolu vastu käppa. Sama juhtus peaminister Laariga. Tagantjärele tarkusega teame, et ajalukku on läinud nii Laika kui Laar.

Loo autor oli üheksakümnendatel Kalle Muuli kolleeg Postimehes ja Eesti Päevalehes. Praegu on Rumm Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht ning sel artiklil pole mingit pistmist tema tööga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming