Muuseumimaa Holland, eeskuju ja õpipaik

Mariann Raisma

Hollandilt on, mida õppida. Seda mõistis juba suur Vene tsaar Peeter I. Just laevaasjandus oli see, mida eesrindlikul vabariigil noorele valitsejale oli pakkuda. Lisaks sai laeva puusepaametit proovinud Peeter sealtkandist külge ka armastuse igasugu veidrate esemete ja imestamisväärt nähtuste vastu. Peeter I kuriositeetide kollektsioon ehk Kunstkamera oli üle Venemaa kuulus, rahvast käis seal murdu ning eriti populaarne oli asutus talviti. Pole ime: muuseum oli tasuta ja iga tulija sai ka pitsi viina, et süda kummaliste asjade vaatamisest liiga nõrgaks ei läheks! Holland oli kollektsioonide poolest tuntud maa ? ju Peeter I sealt innustust sai. Ka uued avalikud muuseumid rivistasid end korralikult XIX sajandi suurriigi kultuurikaardile, kuid tõelise muuseumide maana on Holland end esiplaanile mänginud XX sajandi lõpukümnendil. Just siis tehti muuseumipoliitikas olulised reformid, mis panid aluse muutustele nii muuseumides endis, kultuuripoliitikas kui suhtumises kultuuripärandisse. Osaliselt seetõttu langes allakirjutanu valik õppida museoloogiat nimelt Amsterdamis.

Teinekord isegi liigagi külalislahke Holland on oma endiste kolooniate elanike kõrval armastusväärselt vastu võtnud ka eestlasi. Hansaaegadest pärit kaubandus-, kultuuri- ja peresuhted Madalmaadega on säilinud: kümned eesti noored on õppinud Hollandi kõrgkoolides, töötanud rahvusvahelistes firmades või abiellunud kohalikega.

 

Rietveldi akadeemia

Minu õppimise ajal kujunes Hollandis elavatest eesti noortest tihedalt läbi käiv sõprusgrupp, kes kohtub vahetevahel tänaseni. Kõige rohkem on kultuuridevahelist läbikäimist soosinud arvatavalt Rietveldi akadeemia, kus on viimasel aastakümnel vägagi süsteemselt ennast harinud Eesti Kunstiakadeemia tudengeid, eelkõige rakenduskunstide valdkonnas. Välistudengi elu kulgeb tüüpiliselt pideva pendeldamisena kohanemisprobleemide, korteriprobleemide ja rahaprobleemide vahel. Sekka maainimeste suurlinna mured nagu rahakoti-, arvuti- ja pükstevargused, kuid ega Hollandisse ei mindudki ju materiaalseid väärtusi nõutama. Elu oli nagu jalgratas ? vändata tuli pidevalt. Ent tervikuna oli igapäev mitmekesine ja eestlaste uskumatult suurele kontsentratsioonile vaatamata ka rahvusvaheline.  

Nii nagu Eestis, on ka Hollandis väga palju muuseume, ühe elaniku kohta on muuseume peaaegu võrdselt. Samuti ei pea häbenema ka muuseumide külastajate statistikat, sest seegi on võrreldav; Eestis seega vaid 15 korda väiksem. Küll aga erineb avalik arvamus ning poliitiline surve.

1980. aastate keskpaigast on Hollandis toimunud muuseumide valdkonnas süsteemsed muudatused, mis puudutavad nii muuseumide haldamist, näitusetegevust kui dokumenteerimis- ning konserveerimispoliitikat. Riigi suunatud projektid keskendusid alguses kogudele, hiljem info kättesaadavusele ja kommunikatsioonile. Üks suuremaid üritusi, mis praegu käsil, on Amsterdami Rijksmuseumi uus kontseptsioon, mis põhineb integreeritud kultuuriajaloo lähenemisviisil: saalides ühendatakse seni eraldi seisnud kollektsioonid, s.o maali, skulptuuri, tarbekunsti ning ajaloo kogud. Kuuldavasti käivad sel teemal suured vaidlused, sest muuseumihierarhias kõrgemal seisvad kunstiliigid pelgavad oma seniste positsioonide kaotamise pärast.

 

Kultuuripärand nähtavaks

Hollandi viimase aastakümne muuseumipoliitika eesmärk on olnud teadvustada ühiskonda kultuuripärandi olulisusest. Selleks töötati välja projekt ?Collectie Nederland?, millega riigi liigutatav kultuuripärand kui tervik väärtustati. Samuti toetati selle raames kogude liikumist, mille aluseks oli kogude spetsialiseerumine, nende dubleerimise vähendamine, kuid samuti aktiivsem muuseumidevaheline laenupoliitika. Soositi kogude mobiilisust, seda ka väljaspool museaalset keskkonda. Väljapaistvaim tulemus on Rijksmuseumi kogude põhjal loodud ekspositsioon Schipholi lennujaamas, kus saab nautida Hollandi kuldaja paremikku kuuluvaid ?edöövreid.

Teiseks kultuuripärandi säilitamise suurprojektiks oli aastatel 1990 ? 2000 läbi viidud ?Delta Plan?, mis hõlmas liikuva kultuuripärandi kogude korralduse ning säilitamis- ja konserveerimistingimuste reorganiseerimise.

See omakorda oli eelduseks muuseumide autonoomsuse tõstmisele. Valitsus andis 1990. aastate keskel riigimuuseumidele nii sisuliselt kui korralduslikult rohkem iseseisvust. Muuseumid muudeti sihtasutusteks ning neile anti kindel summa neljaks aastaks, mida muuseum võis kasutada omal äranägemisel. See poliitiline otsus võeti heakskiiduga vastu ka muuseumide endi poolt ning suuresti just need protsessid panid aluse muuseumide liikumisele suurema avatuse suunas.

Kõik need projektid on pannud aluse muuseumide kaasajastamisele ning avalikkuse silmis on kultuuripärandist saanud hinnatav rahvuslik väärtus. See pole potjomkinlus, vaid süsteemne väärtushinnangute muutumise protsess. Muuseumi külastajatele reformid esmapilgul silma ei paista. Oluline on tulemus: atraktiivne, köitev, intelligentne ja samas vaimukas muuseum. Eestiski on sellesarnased nihked vaikselt käivitumas. Tuleb vaid varuda kannatust; tegemist ei ole aasta, vaid kohalikku konteksti arvestades vähemalt paar aastakümmet võtva protsessiga. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming