Muutmine teenib muutjat?

Ülle Madise

Viivi Luige „Varjuteatris” jutustab härra Atspol: „[---] kui teid heaks inimeseks peetakse, siis on teil häbi. Teistele te tahaks näidata, et olete üks külma kõhuga sell. Kui teil süda haledaks läheb ja te mõnele väheke head teete, siis te  vaatate ju vilksti! ringi, et ega Frau Müllerthaler või Herr Atspol teid ei näinud. Te häbenete. Te ei olnud cool ja te käitusite emotsionaalselt” (Eesti keele sihtasutus, Tallinn 2010, lk 167). See pole paraku poeetiline väljamõeldis. „Oleme jõudnud täiesti ükskõiksete ja ülemakstud ametnike riiki” ütleb tuntud ajakirjanik Facebookis üht arutelusaadet kommenteerides.         

Tuleb vist möönda, et neis üldistustes on tõetera. Vaadakem ringi: kas pole mitte kõva käsi, lai joon ja armutu võitlus positsiooni eest ning allajääja ignoreerimine au sees? Heatahtlik ja avameelne arutelu on ideaaliks paberil, praktikas nähakse igasuguses teise inimesega arvestamises nõrkuse märki. Vaba kodanikuühiskonna tegevuses vähem, võimusuhetes  palju. Olla hea inimene tähendab lasta endale karistamatult halba teha, kas pole? Ennekõike oma karjäärile ja heaolule mõtlemine, üldiste huvide tagaplaanile jätmine ning probleemiga jutule tuleva inimese üleolev kohtlemine on justkui hea toon. See on cool. Ministeeriumides ja muudes asutistes on hulk ametnikke, kes elatuvad seaduste, struktuuride, juhtimis- ja kontrollskeemide muudatustest. Neil ei olegi muud tööd kui mõelda,  mida muuta annaks. Jaa, põhjendatud muudatused on loomulikult kiiduväärt. Jutt ei ole sellest, vaid mõistusliku otstarbeta muudatustest, muutmisest muutmise pärast, kulukast asendustegevusest, mida iga aastaga üha enam ette tuleb. Selmet lahendada ära tegeliku elu probleemid, on hakatud eesmärgiks pidama muudatust ennast, näiteks uute seaduste ja koodeksite tootmist. Ometi on seadus kõigest vahend mõne tegeliku elu probleemi  lahendamiseks. Samamoodi elutseb mõni tegelane sellest, et püüab juurutada uusi juhtimisvõtteid, aruandeid, joonistada struktuure, mis paberil kenasti sümmeetrilised välja näevad, ja tõsta inimesi nagu nupukesi siia-sinna.   

Kannatavad tegeliku töö tegijad, tihti saab  tulemuski kehvem, aga muutmine muutmise pärast ei peatu. Seletus on loogiline: seda laadi asendustegevuseta kuivaks paljude üha paisuvas otsustajate ja töötegijate vahekihis tegutsevate ametnike tulu allikas. Tegelikule tööle, kus asendustegevuse käigus tehtud seadusi tuleb täita või paberil joonistatud käsuahelais töötada, peljatakse minna. Vahel pole selleks ametioskusi ja eks tegelike töötegijate tasu kipu olema ka väiksem ning vastutus suurem. 

Mõelgem korra, kui palju on selliseid seadusi, mis saavad alguse tegelikust vajadusest kellegi õigused ja kohustused ümber jagada. Ja kui palju selliseid, mis mõeldud lihtsalt tööplaani täitmiseks, mõne ametniku tarvilikkuse tõestamiseks. Nii leiab peatselt tööle asuva valitsuse koalitsioonilepingustki kohti, kus uue seaduse tegemine on seatud eesmärgiks iseeneses. Jah, muidugi, elu ei või seisma jääda, nagu öeldakse. Ent mida tähendab uus  seadus? See tähendab alati, isegi siis, kui inimeste või juriidiliste isikute õigusi ja kohustusi ei muudeta, kui asendustegevus seisneb lihtsalt olemasolevate normide ümbersõnastamises ja -tõstmises, vajadust õppida uued reeglid selgeks. Osaliselt või tervenisti kasutuks ei osutu üksnes senine koolitus, vaid ka kohtupraktika. Suutlikkus ette ennustada, milline õiguslik tagajärg ühele või teisele elulisele juhtumile järgneb, kahaneb jälle. Ometi  on just see, et reguleeriv raamistik on paigas ja teada, toetava majandus- ja elukeskkonna loomisel määrav. Jah, öeldakse, et vanas seadustes pole õiget terminoloogiat, s.t need pole ajakohased. Veel olevat raske leida sisukohase pealkirjaga seadustest vajalikke sätteid kätte (kui nõnda, siis kuidas saab olla lihtsam leida sätteid suurtest koodeksitest, mille pealkirjastki ei saa aru, millega tegu?). Seadus on nagu laetud tulirelv: seda ei tohi väikelaste ega  nõrgamõistuslike kätte anda.   

Heatahtlikkus, avatus ja mõistlikkus peaks olema eesmärk. Poliitikakujundamises nagu ka struktuuride ümberkorraldamises annavad  parimat nõu head ja motiveeritud tegeliku töö tegijad ise. Laia joonega praalijad teatavad selle peale muidugi, et konnadelt ei küsita, kui sood kuivendatakse. Ja et kui metsa raiutakse, siis ikka laastud lendavad. Eestis on aga liiga vähe inimesi selleks, et nõnda mõelda. Iga inimese panust tuleks kasutada parimal võimalikul moel. Eesti ei pea kopeerima teisi. Meil on jõudu leida omaenda ratsionaalseid uuenduslikke ja inimesi austavaid lahendusi. See peaks  olema kogu policy making’u ja üldse igasuguse muutmistegevuse eesmärk. Sestap oleks suurepärane, kui uuel valitsusel jätkuks headust kulusid tootev tulemusjuhtijate, arengukavandajate ja muude muutmise pärast muutjate seltskond päris tööle või mõnda ametit õppima suunata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming