Muutuvatest elustiilidest sotsialismijärgses Eestis

Rene Mäe

Läänes oli elustiili kontseptsiooni kasutuselevõtmise tõukeks eelkõige 1960. aastatel alguse saanud kultuuriline muutus. Eesti ja endiste sotsialismimaade puhul võib nn elustiilituru avanemisest rääkida alates 1990. aastatest. Airi-Alina Allaste (toim), Back in the West. Changing Lifestyles in Transforming Societies. Peter Langi Grupp, 2013. 265 lk.

Siirdeühiskond on olnud peamine termin, millega sotsiaalteadlased on kirjeldanud nii Eesti kui ka teiste endiste sotsialismimaade põhilisi arengusuundi viimase kahekümne aasta jooksul. Üheparteisüsteemi asendumine parlamentaarsega, plaanimajanduse asendumine vabaturumajandusega ning defitsiidiühiskonna asendumine tarbimisühiskonnaga on andnud põhjust rääkida siirdekultuurist – pidevast, kuid lainetavast liikumisest Lääne poole. Sel kevadel ilmunud ingliskeelses artiklikogumikus „Tagasi Läänes. Muutuv elustiil teisenevas ühiskonnas” astutakse aga samm siirdeühiskonna diskursusest eemale.

Raamatu sissejuhatuses märgivad Airi-Alina Allaste ja Andy Bennett, et siirdeühiskonna määratlus ei ole nullindate Eesti puhul enam kohane. Selmet eeldada Eesti ja endiste sotsialismimaade (ühesuunalist) muutumist ideaalse Lääne suunas, tuleks autorite arvates pöörata lähemat tähelepanu muutuste dünaamikale, uurida viise, kuidas Ida ja Lääs mõjutavad teineteist vastastikku. Artikkel annab ülevaate ka raamatu katuskontseptsiooni – elustiili – kujunemisest. Terminit kasutas juba Max Weber, kes juhtis sellega tähelepanu XIX ja XX sajandi vahetusel muutunud tarbimismustritele. Weberi kaasaegne Georg Simmel seostas elustiili ennekõike suurlinnadega, mis pakkusid indiviidele ühelt poolt suhtelist anonüümsust ning teiselt poolt tohutut tarbimisvalikut. Tarbimisvaliku esitlemisest kujunes tihedalt asustatud metropoli kontekstis põhiline viis markeerida enese identiteeti. Nii Simmel kui ka Thorstein Veblen seostavad elustiili eelkõige sotsiaalse staatusega: madalamad kihid imiteerivad kõrgemate kihtide elustiili, et end n-ö sotsiaalses hierarhias „ülespoole osta”.

Selles kogumikus kasutatakse eelkõige Anthony Giddensi määratlust: elustiil on „indiviidide omaks võetud sotsiaalne praktika ja eluviis, mis peegeldab personaalset, grupi- ja sotsiaalmajanduslikku identiteeti”. Elustiil on justkui tarbimismustrite komplekt, aga seda väga laias mõttes, hõlmates töö- ja pereelu, haridust, eluaset, vabaaja tegevust, kultuuritarbimist jne. Sellest tulenevalt on kohane rääkida ühelt poolt elustiilivalikust (teatud sotsiaalse grupiga samastumine) ning teiselt poolt piiride tõmbamisest (teistest eristumine). Kui Läänes oli elustiili kontseptsiooni kasutuselevõtmise tõukeks eelkõige 1960. aastatel alguse saanud kultuuriline muutus (individualiseerumine, kasvav sotsiaalne mobiilsus), siis Eesti ja endiste sotsialismimaade puhul võib nn elustiilituru avanemisest rääkida alates 1990. aastatest. Raamat problematiseeribki eelkõige mikrotasandil igapäevaelus tehtavaid elustiilivalikuid, kuid hindab ka struktuurseid olusid, mis individuaalseid strateegiaid piiravad ja võimaldavad.

Tähelepanu hoiavad üleval huvitavad uurimisprobleemid ja -küsimused: Milline on eestlase ideaalne eluase või kuidas eestlasest naine ja välismaalasest mees kujundavad oma kodu? Millist maskuliinsust esitab 1990. aastatel ilmunud elustiiliajakiri Mees? Mis iseloomustab rahvusvähemusest kõrgharidusega naiste tööbiograafiat? Kuidas Ida-Euroopas (alkoholi) juuakse? Mis saab siis, kui naine tahab välismaal karjääri teha ja mees läheb kaasa? Kuidas mõjutab online-identiteet offline-tegelikkust? Kas (öko)kogukondliku elustiili määratleb Eestis globaalne ideoloogia või kohalikud olud?

Kogumiku põhiosa koosneb kümnest artiklist, millest kaks põhinevad aastatel 1985–2008 viieaastaste intervallidega tehtud elanikkonnaküsitluse „Eesti 2008: töö, pere ja vaba aeg” andmetel. Pikem üldine arutelu Eesti ja Ida-Euroopa viimase kahekümne, aga eriti uue sajandi arengu üle ongi jäänud üldjoontes vaid sissejuhatusse ja kahte esimesse artiklisse (Leeni Hansson, Maaris Raudsepp jt). Ülejäänud kaheksas artiklis on toetutud kvalitatiivsele uurimismaterjalile, mis moodustub juba nullindatel tehtud individuaal- ja rühmaintervjuudest (erandiks Barbi Pilvre artikkel). Igal artiklil on kitsam uurimisküsimus ja -objekt, teoreetiline raamistik ning uurimismaterjal, mistõttu kirjeldan lähemalt vaid mõningaid uurimusi.

Äärmust, mis jääb kaugemale globaalsetest elustiilivalikutest, illustreerib näiteks Kadri Aaviku artikkel kõrgharitud vene keelt kõnelevate naiste tööbiograafiast. Ta kirjeldab kahte põhilist narratiivi: järkjärguline allakäik ja üles-alla lainetav karjäär, kusjuures mõlemad lõpevad töötusega. Hoolimata sellest, et uuritud naised oskasid tegelikult hästi eesti keelt ning neil oli korralik professionaalne ja hariduslik ettevalmistus saamaks tööd, süüdistasid naised oma töötuses ennekõike iseennast. Aaviku hinnangul on uuritud naised topeltkehvas olukorras: nende kahjuks räägib nii sooliselt ebavõrdne kui etniliselt segregeeritud Eesti tööturg, mistõttu valik on tehtud väga piiratud tingimustes. Kuivõrd naised ise ei näe enesel tööturul ega ühiskonnas suuri võimalusi, ei vaidlusta nad sageli ka metanarratiivi, mille kohaselt on vene naine ideaalne musta töö tegija, ning kinnistavad sellega oma positsiooni ühiskonnas.

Sellele, miks just ühepereelamu on paljudele eestlastele ihaldusväärseim eluasemetüüp, pakuvad selgitusi Katrin Paadam ja Liis Ojamäe. Eluase on kahtlemata oluline identiteediallikas, kas või sel lihtsal põhjusel, et on selgelt eristatav ning võimaldab elanikke sotsiaalselt kategoriseerida (näiteks rahvuse, rajooni või naabruskonna tasandil). Artikkel põhineb intervjuudel (kokku 47) eramaja omanikega ning keskendub eluaseme saamislugudele. Paadam ja Ojamäe demonstreerivad, kuidas nõukogudeaegne materiaalkultuuriline pärand (paneelelamud, suvilarajoonid) sulandub romantiseeritud kujutistega nn eestiaegsest arhitektuursest keskkonnast (neofunktsionalism) ning traditsioonilise viilkatusega maja nostalgiaga. Ühepereelamut seostatakse nii vabaduse ja privaatsusega kui ka loova tegevuse ja eneseteostusvõimalustega, kohaga, kuhu „luua oma pesa”. Vähetähtis pole ka laiem kontekst, kus eluasemevalik langetatakse: nimelt on 96% Eesti elamispindadest erakätes ning 2006. aasta seisuga asustavad neist 84% omanikud ise.

Kui raamatu sissejuhatuse autorid rõhutavad, et nad ei käsitle elustiili vaid „kitsa maitsegruppide kirjeldajana”, vaid sotsioloogilise teooria ja empiirilise uurimistöö vahendina, siis Barbi Pilvre kirjutises saavad need kaks poolt huvitaval kombel kokku. Keskendudes aastatel 1995–1997 ilmunud elustiiliajakirjale Mees, väidab Pilvre, et see ainulaadne väljaanne andis omal ajal kontsentreeritud vormis edasi õpetusi, kuidas olla Mees selles uues, kapitalistlikus Eestis. Ajakirjast leiame sõjaajaloost, rahvusriiklusest ning ärimaailmast huvitatud mehe, kes pooldab muu hulgas sugudevahelise piiri säilitamist, kuid pole sealjuures ülemäära seksistlik. Ajakirjas ei puudunud ka hedonistlikud teemad nagu mood, tubakas ja alkohol. Mitmed ses ajakirjas esitatud sooideoloogilised seisukohad püsivad Pilvre hinnangul avalikus diskursuses tänaseni.

Sootemaatikaga jätkavad ka Marion Pajumets ja Jeff Hearn, kes uurivad, mis juhtub maskuliinsusega siis, kui perekond otsustab naise karjääri huvides kolida välismaale. Nende uurimuses osalenud paaride puhul loobus mees oma tööst Eestis ning jäi välismaal koduseks, laste ja majapidamise eest hoolitsema. Artiklis uuritaksegi viise, kuidas naine, kui temast on saanud perekonna põhiline leiva lauale tooja, püüab selles uues võõras olukorras oma partneri mehelikkust kindlustada. Artikkel demonstreerib, kuidas hoolimata sellest, et on kolitud välismaale, mõjutab naiste tõlgendusi oluliselt ka Eesti kontekst – seda, milline on hegemooniline maskuliinsus siin. Säärane välismaal elamise kogemus ja elukorraldus pöörab ümber heteroseksuaalsed soorollid, kus muutus toimub nii naise (saab edukaks professionaaliks) kui ka mehe elus (saab edukaks pereisaks).

Alkoholi (liig)tarbimine on olnud Eestis kuum teema juba pikka aega. Kui valdavalt on küsimuse all tarbitud absoluutse alkoholi kogus elaniku kohta, siis Maarja Kobini artikkel Eesti joomiskultuurist demonstreerib, et palju olulist teadmist on võimalik saada ka siis, kui me ei küsi, kui palju, vaid miks, kuidas ja kellega juuakse. Eestis kipub olema „kuiv” joomiskultuur, kui kasutada alkoholiuurijate kujundit, sest siin juuakse ennekõike pidustusel ja nädalalõppudel; „märjas” joomiskultuuris (nn Euroopa veinimaadel) on alkoholitarbimine igapäevaelu normaalne osa. Teine eristus on põhja- ja lõuna joomiskultuur: esimestes on peamisteks jookideks piiritusjoogid ja õlu, teises vein. Eestis on sotsiaalselt aktsepteeritud kahte tüüpi joomine: sage, kuid vähestes kogustes ning eriliste sündmuste puhul, kuid suurtes kogustes. Artikli üks järeldusi on, et vabaturumajandusele üleminek, kasvav turism ning (Kobini uurimistöös osalenud) noorte püüdlused distantseeruda nõukogude (laus)joomiskultuurist annab alust rääkida ülaltoodud mudelite segunemisest.

Eesti ja endiste sotsialismimaade ning arenenud Lääne vaheliste erinevuste osutamisel on antud kogumikus kõige rohkem esiplaanil vastandused nagu postmaterialistlik vs. materialistlik, kõrge vs. madal SKT, pikaajaline tarbijakultuuri vs. traumaatiline totalitarismi kogemus, tolerantsus ja multikultuurilisus vs. sooline palgalõhe ja etniline segregatsioon. Raamatu põhiline panus seisnebki nende vastanduste vahelise pinge tekkimise, püsimise ning ka muundumise seletamises. Autorid teevad seda eelkõige mikrotasandil, inimeste igapäevases elus ilmneva elustiilivaliku ja seda raamivate piirangute käsitlemise kaudu. See on võimaldanud mitmekülgsemalt läheneda kogumikus käsitlevatele teemadele, näiteks eelkirjeldatud sooproblemaatikale (tähtsustades selle seotust nii rände, rahvuse kui meediatööstusega), alkoholitarbimisele (käsitledes seda kultuuriilminguna) kui ka eluasemele (kui identiteediallikale). Raamat annab muu hulgas üsna hea ülevaate sellest, millised teemad huvitavad kvalitatiivuurimuslikku suunda esindavaid Eesti sotsiolooge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming