Nõiahulluse lunaraha

Ilmar Vene

Iga uue nõia avastamine tõendas nõianduse kasvanud elujõudu, sundides omakorda uusi pahategijaid avastama. Suurimate takistuste hulka, mis kultuurilooga tegelemisel kerkivad, kuulub meie kujutlus põhjuslikkusest: ikka jälle soovime, et see oleks positiivset ja ühekordset laadi. Liikuv keha põrkus vastu liikumatut ja pani selle liikuma – siin ilmneb põhjuslikkus kõige selgemini (olgugi Hume selle vaidlustanud) ja selle täiuse poole me püüdleme ka inimühiskonnas toimuvate nähtuste põhjendamisel. Tahab põhjus arusaadav olla, siis ta olgu ühekordne: soovime seda nii väga, et meie soov võib avalduda ka üksiksündmuste ületähtsustamisena. Ehk mäletatakse veel elevust, mille oli põhjustanud hollandlaste kavatsus eutanaasia lubatuks kuulutada? Siis aga võeti otsus vastu ja (oo imet!) midagi erakordset nagu ei juhtunudki.

Muidugi ei juhtunud; kultuuriloolise terviku seisukohalt oli tegu kõigest ühega arvutuist üksikavaldusist, mis kõik kokku kõnelevad ilmalikustumise järjepidevast võimendumisest. Ja kui  tahaksime mõista kõnealuse otsuse tähendust, siis tuleks minna ajas tahapoole, et tutvuda eellooga, otsust ette valmistanud ajenditega. Täpselt seesama käib ka minevikus toimunu kohta. Paavst Innocentius VIII tahtis oma bullaga tõhustada nõiandusega peetavat võitlust ja ühekordsus peibutab meid selles teos nägema nõiajahi peapõhjust, kuigi õigem oleks huvituda bulla andmiseni viinud eelloost. Kuid mismoodi seda „eellugu” piiritleda? Tundmaõppimise võimalustest parem ei räägigi.

On areng järjepidev, siis sellisena peaks avalduma ka põhjuslikkus, kuid just selle tunnistamist, nagu ennist osutatud, me üldreeglina ei soovi. Ja just sellepärast tundub uusaja kultuuriloo tõlgendamine õige tänamatu tegevusena; annab ju uusajale peasisu ilmalikustumine, kristlusest eemaldumine, järjepidev passiivne negatiivsus, seega siis ilmetuim kõigist põhjusist. Mida saaks see öelda, kui keegi väidab kristluse osatähtsuse kahanenuks? Kas me pole siis kuulnud autoriteetidest, kes kristluse õitsengu määravad tulevikku? Ja praegugi esineb kultuuritegelasi, kes sõnasõjast „usumeestega” ära ei ütle. Näib lausa, et rääkida muutustest, mis kristluse piires teoks saanud, pole üldse mõtet.

Ja ometi pole olukord kaugeltki nii lootusetu. Kuidas üldse kujutleda usundit, mis on kahe aastatuhande vältel muutumatuks jäänud? Kristlus, sarnaselt muude vaimsete püsinähtustega, on ajas pidevalt teisenenud ja ajapikku on mõnigi asi tema piires  iseenda vastandiks muutunud. Võtame näiteks seksuaalsuse. Pole vähimatki kahtlust, et kristlus, hinnatuna uusaja tasandilt, on „eluvaenulik” religioon; kes sellega nõus pole, võtku meenutada, et kristluse peasõnum seisneb kuulutamises: siinpoolne elu pole tõeline! Püha perekond, keskaegse elu nurgakivi, oli seksuaalsest rüvetusest puutumata jäänud. Lihatoit polnud manilastest äravalituile lubatud sellepärast, et liha saab sündida ainult kahe liha ühtumise tulemusel. Seksuaalne vägevus kuulus Saatana endastmõistetavate atribuutide hulka. Niisama hästi teati sedagi, et sugulisuse kaudu saab Saatan inimese hinge enda valdusse kõige hõlpsamini. Täiendused, millest selgunuks, et seksuaalsus ja kurjus on päriskristluses peaaegu samatähenduslikud, võinuksid koha saada ka Juri Lotmani raamatus, kuid neid seal paraku ei leidu: „kõrgendatud seksuaalsuse pitserit” ja kuradi „küllastumatut himurust” mainitakse ilma kommentaarideta.

Päriskristlik hoiak jõudis sajandite vältel toimida nii tõhusalt, et selle nõrgukesi järelkajasid võib kosta tänase päevani. Nii näiteks on Jaan Kaplinski meenutanud huumoriga ühe austerlanna ütlust: „Minu ema oli vaga naine, tal oli kaksteist last.” Küllap läheb autoriga kaasa ka lugeja, sest tõepoolest: olgu muuga kuidas on, kuid lasterohkus ei taha vagadusega kuidagi sobida. Tegelikult sobib üsna hästi: uusaja algussajandeil sai sellest, mida varem oli peetud surmavaenlaseks, hoopis liitlane. Ja põhjustena võiks antud juhul välja pakkuda õige mitmeid. Reformatsioon, nagu juba tollal õigesti mõisteti, oli kristluse seisukohalt tähendanud katastroofi; võitluseks selle vastu mobiliseeriti kõik jõud. Ja mobiliseerimise käigus tuldi mõttele, et mees ja naine, kes on hõivatud kümne lapse kasvatamisega, ei saa ketserlustest kohe kuidagi huvituda (lihtrahva kaugendamises ketserlusest seisnes tollaseid peasihte). Sellele lisaks aitas lasterohkus kindlustada perekonna ühtsust: oli ju Calvin kindlaks teinud, et abielulahutus ei käi Jumala tahtmise vastu ja samale seisukohale jõudsid peagi ka luterlased. Selliseid kitsama kandepinnaga mõjutajaid võiks leida teisigi. Üldisema põhjusena aga tuleks arvesse uusaegne „tagasipöördumine” Vana Testamendi juurde. Judaism, kaugel pidamast lasterohkust patuks, näeb lastes hoopis Jumala suurimat õnnistust. Sealtpeale muutus lasterikkus kristliku meelsuse väljenduseks; Joseph Haydn kasvas perekonnas, kus oli kakskümmend last (kahest abielust). Niisiis too austerlanna, kes nägi lasterohkuses oma ema vagaduse tõendit, edastas vaid veendumust, mis oli teda saatnud kogu elu vältel.

Aga mõistete paljutähenduslikkusest saaks rääkida lõputult, praegu on kõne all vaid meie kalduvus eelistada positiivseid ja ühekordseid põhjendusi. Raamatus, mis sedapuhku vaatluse all, nähakse nõiajahi peapõhjust hirmus: olude tormilise muutumise tõttu kadus inimestel endisaegne orientatsioon ja nad hakkasid kartma. Või siis autori sõnul: „Kogu elu /—/ muutumine sünnitas rahvahulkades ebakindlus- ja peataolekutunde, kutsus esile hirmu ja aimduse lähenevast ohust. Ainult sellega saab seletada massipsühholoogia uurija jaoks huvitavat, aga seni ikka veel lõpuni selgitamata hüsteerilise hirmu fenomeni, mis haaras Lääne-Euroopat 15. sajandi lõpust 17. sajandi keskpaigani.”

Mõte kõlab arusaadavalt, kuid konkreetsemal kujul jääksid hirmu põhjused justkui esile toomata: me ju teame, et uusaja algussajandite üldilme määrasid positiivsed muutused. Kuid mispärast pidanuks teadlikkus oma suutluse võimendumisest hirmu sisendama? Vastupidi, inimene oli end tundma hakanud maailma peremehena ja see sai tema iseteadvust ainult suurendada. Selles mõttes tavapärane väärkujutlus, milles keskaegsetele tuleriitadele vastandatakse renessansilik elurõõm, vastab loogika nõuetele suurepäraselt.

Kui soovida üldisimat seletust nõiajahile, mida sakslased nimetavad muide nõiahulluseks (Hexenwahn), siis kõigepealt tuleks küsimus seada kitsamalt: mispärast epideemia, mis ju keskaegsetele oludele sobinuks palju paremini, puhkes alles uusajal? Õigele lahendusele osutatakse Juri Lotmani raamatus (mille väärtused on mõistagi väljaspool igasugust kahtlust) korduvalt, kuid lõpuni mineva selguseni need osutused ei jõua. Nii näiteks saame raamatust teada, et Dantest peale hakkas Saatan suuremat iseseisvust ja tähendust omandama, kuid nähtuse ootuspärane saatja – Jumala tähenduse kahanemine – jääb miskipärast toonitamata. Seda, et maailm oli seitsmeteistkümnendaks sajandiks muutunud kuratlikuks, üteldakse otsesõnu, aga mispärast ei lisata, et kuratlikuks muutunud maailm tähendab jumalatut maailma? Iseäranis ilmekalt mõjub raamatus tsitaat Jean Delumeau’ monograafiast: kurja vaimu välja ajav vaimulik pärib väljaaetavalt, kas nad, s. t vaimulik ja Saatan, ikka suudavad Issandalt saavutada, et too nende soovi rahuldaks? Delumeau’ meelest märkis Saatana võimu kujutlemine nii suurena paradoksaalselt mõõdutut liialdust, kuid tegelikult pole siin midagi paradoksaalset: küll aga pakutakse meile ülimalt ilmekat näidet ilmalikkuse võimendumise astmest. Osad on vahetunud. Varem oli Saatan tohtinud halba teha ainult Issanda loal, nüüd aga kristlik vaimulik pärib Saatanalt, kas nad koos ikka suudavad Issandat piisavalt mõjutada?! Too, kes varem oli Selle Maailma Vürstina toiminud ainult nimeliselt, tegutses nüüdsest peale kogu elu suunajana. Ja selles, et ta ei hoolinud vaimulikust, kes oli tema poole pöördunud, me ei tarvitse kahelda.

Näitest selgub seega, et Jumal, varasem ainuvalitseja ja Saatana käsutaja, oli muutunud oma endise käsualuse sõltlaseks. Selline tõdemus kõlab ju elukaugelt ja väheütlevalt, aga selle tähendus peaks kasvama, kui oleme võtnud meenutada varasematel aegadel valitsenud üldolusid. Ja esmajoones noid viimasena mainituid iseloomustas loodusteaduslike aabitsatõdede mittetundmine: arvutud pisiasjad, mida praegune laps oskab seletada arusaadavaiks, olid ammuse inimese meelest seletamatuseni imelised. Sellest tulenes too „imedeusk”, mida keskajaga seoses on tavaks mainida. Iseenesest pole imedeusk muud kui platonliku maailmapildi ootuspärane kaasnähe: tundub ilming loomulikul teel seletamatu, siis põhjust hakatakse nägema vaimses väes, mis omakorda pärineb vaimse väe nähtamatust allikast. Laiade hulkade teadvust iseloomustas säärane lähenemisviis niihästi keskajal kui ka uusaja algussajandeil; pole ju vähimatki alust arvata, et halvaloomulisi imesid, mis uusajal hirmu tekitasid, oleks keskajal esinenud vähem. Aga miks neid siis keskajal vähem kardeti? Kõige arusaadavama üldpõhjusena ilmub Jumala osatähtsus, mis tollal oli suurem: pahaloomulised imed tegid hirmu ka keskajal, kuid seda leevendas teadmine nende jumalikust päritolust; oli ju Jumal igasuguse headuse allikas ja seepärast kõike halbagi, mis tema lubamisel oli inimesele osaks saanud, tuli võtta õiglase karistusena inimlike pattude pärast. Saatan polnud enamat kui teisejärguline käsutäitja, keda jumalik õiglus pidas rangelt ohjes ja kes  müsteeriumides võis ilmuda lausa hädise mehikesena: juhtus ta oma jultumuses liiale minema, siis talle näidati, kuidas Luukas õlut teeb.

Just see suhtumine, üleolev suhtumine kuradisse, hakkas uusaja algussajandeil asenduma oma vastandiga: varem oli kõik halb lähtunud jumalikust õiglusest, nüüd aga hakati põhjustajat nägema kuradi meelevaldsuses. See mõistagi sai hirmutunnet ainult teravdada. Ja muu hulgas jõuti selle teravdumise käigus ka kuratlike toimemehhanismide üldarusaadava selgitamiseni. Kurat polnud kõikvõimas; küll oli tal arvutu hulk kõikvõimalikke pisiabilisi, kuid nonde viirastuslike olendite peletamiseks piisas juba õige tillukesest pühadusest, näiteks ristimärgi tegemisest. Niisiis tuli tal mõelda oma jõudude tugevdamisele. Incubus’ed ahistasid öötundidel naisi ja succubus’ed pugesid meestele külje alla, et lõpptulemuse korras saaksid olemise pooleldi vaimsed, pooleldi lihalikud värdolevused, kes puhtvaimseist olendeist olid ilmselt väekamad. Iseäranis õnnestunuks aga kujunes tulemus siis, kui küllastumatult himur kurat oli jõudnud suguühteni lihaliku naisega. Juba pinnaline mõtisklus tegi selgeks, et kurat toimib kõige tõhusamalt, kui tal on abilisi ja käsikuid inimeste endi hulgas. Sellest äratundmisest sai uusaja algussajandeil üks meelismõtteid: Luther kasvas juba maailmas, mis kuradi käsikuist lausa kihas. Oleks sulaselge liialdus, kui väidaksime, et uusaegne nõiahullus nakatas eranditult kõiki, kuid samasugust liialdust tähendaks ka erandite kujutlemine liiga arvukaina: Spinoza ja Descartes jäävad mängust välja täielikult, kuid juba Francis Baconi kohta ei saa enam sedasama öelda. Baconi valitseja aga, kuningas James I, oli nõianduse küsimustes nii õpetatud, et seda tõendab isegi kuningliku päritoluga kirjasõna. Aga kui vaimusuurused ja kroonitud pead olid kõnealuses küsimuses nii üksmeelsed, siis mida jäi teha vaestel nõidadel? Kui leiduski nende seas mõni säärane, kes oma suutluses kahtles, siis ligimeste tähelepanelikkus ning sellele järgnenud ülekuulamised tegid lõpu igasugusele kahtlemisele. Polnud ometi mõeldav, et kedagi oleks üle kuulatud alusetult!

Nii sai alguse too nõiaring selle sõna otseses mõttes: iga uue nõia avastamine tõendas nõianduse kasvanud elujõudu, sundides omakorda üha uusi pahategijaid avastama. Loogika seaduste kohaselt pidanuks see võimendumine jätkuma tänase päevani. Miks siis hoog lõpuks vaibus?

Ilmselt tuleb seletust näha maailma muutumatuses; me ju täie kindlusega teame, et nõiajaht maiseid olusid kübeme võrragi ei parandanud. Niisiis pidid ka tollased inimesed jõudma aegamööda äratundmiseni: terved nõidade armeed on põletatud, kuid maiste hädade hulk püsib muutumatult endine. Jäi vaid kahelda: vahest nonde nõidade osatähtsus polegi nõnda suur, nagu räägitakse?

Kes ei taipaks, mis seda laadi kahtlusele järgnes? Nood vähesed, kes varem olid kartnud end üldsuse hoiakule vastandada, hakkasid häälekalt kuulutama: muidugi ei ole! Ja aastakümneid hiljem, kui nõiajuttude luululisus oli põhjani paljastatud, kajastus uuenenud suhtumine ka riiklikus seadusandluses.

Kokkuvõtlikult: nõiahullus ilmub seletamatu kurioosumina ainult esmapilgul; lähemal vaatlusel selgub, et tegemist on ilminguga, mis näitlikustab ilmalikustumise käiku lausa astmelise järjepidevusega. Pole juhus, et nõiajaht saavutas haripunkti XVII sajandil, mil jutt ateismist (selle sõna praeguses tähenduses) ei märkinud enam midagi erakordset. Nõiahullus oli lunaraha, mida tuli maksta keskajast lahtisaamise eest. Maisuse mõõdutu halvustamine, mida kogu keskaja vältel harrastati, ei saanud mööduda karistuseta. Muule lisaks olid uusaja algussajandid karistuse kandmise aeg: inimesed, kelle maailmataju oli juba uusaegne, nägid maailma endistviisi keskaegselt ja selle vastuolu väljenduseks kujunes nõiajaht.

Ei saa öelda, et lunaraha olnuks väike; kristlusele igatahes kujunes hoop saatuslikuks. Pärast nõiahullust, mille vältel vaimulikud end lootusetult kompromiteerisid, ei suutnud ilmalikustumist enam miski peatada. Või siis äraseletavalt: vaimulikud, nagu nimigi juba ütleb, peavad oma esmast ülesannet nägema vaimsusetuse vältimises, kuid just sellega ei saadud uusaega sissejuhatavas tohuvabohus hakkama. Valgustajate tööd kergendas see määratult. Üha uuesti pidi kristlik maailm kuulma valgustajate kokkuvõtvat hinnangut: säärased nad siis olid, kõik nood teie tunglakandjad…

Ometi poleks õige arvata, et nõiahullus möödus täiesti tagajärjetult; kes seda ei usu, võtku täheldada, missugusel toonil kõnelevad vaimudest ja nõidadest mittekristlikes kultuurides kujunenud inimesed. Kõigest kuu aega tagasi anti Hiinast teada, et tabatud on jõuk, kes oli teeninud raha mõrsjate hankimisega vallalistena surnud meeste jaoks(?!). Sõnumi rabavat sisu veidi tasakaalustamaks näidati uudise edastamisel ka vanemat hiinlannat, kes kuulutas kujutluse hauajärgsest kooselust ebausuks. Usume teda. Aga ühtaegu paneme imeks, et sellised asjad meie päevilgi selgitamistööd vajavad. Mõte hauajärgsest kooselust ei saa eurooplasele üldse pähe tulla. Nõiahullus on ta lunastanud ja nii tema hingeke, animula, suudab hõljuda allilma elukaaslase toetust vajamata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming