Näljane koer

Toomas Paul

Nii raske on mõista kaasaegset äärmiselt abstraktset füüsikat.  

 

Koera, kes kutsikana on pidanud taluma tühja kõhtu, kiusab kogu elu näljatunne. Nõukogude ajast pärinev inimene tunneb Vaba Maailma tarkuse ja teadmiste ees aukartust. Ikka veel, vähemalt mina. Jagan täiesti Juri Lotmani tundeid, kui ta 67aastasena esimest korda Pariisi pääses: “Peaaegu et kõige sügavama mulje jätsid Pariisi raamatukauplused. Jumaluke küll! Kui palju neid on, ja millised XVIII sajandi raamatud! Kui ma oleksin siin elanud (nii 30 aastat tagasi) viis aastat, oleks minust tõepoolest saanud õpetatud inimene, ja mitte too poolharitlane, kes teab üht-teist ühest ja teisest. Siin võib leida mis tahes raamatu mis tahes teemal, kui vaid sobrada arvukates antikvariaatides. Ja Sorbonne’i raamatukauplus: kogu maailma filosoofia, kõige uuemad väljaanded. Kuid kallid! Ma laostusin, lõin läbi kõik oma frangid, ja oleksin äärepealt püksid maha müünud” (kirjas Faina Sonkinale 30. märtsil 1989).

Nii ma loen usinasti kõike, et lünki oma hariduses täita. Kui nägin raamatupoe letil Gunnar Erikssoni ja Tore Frängsmyri “Ideedeajaloo põhijooni”, mille eessõnas reklaamitakse, et tegemist on esimese selleteemalise ülevaateteosega, maksin veerand tuhat (249) krooni ning ostsin selle pikemata ära.

Ideede ajalugu on inimese maailmapildi ajaloolise seletamise ja põhjendamise viis. Selgus, et antud raamatus on käsitletud Euroopas toimunud heitlust idealismi ja materialismi vahel ning teadusliku maailmavaate võidulepääsu uusajal. “Loodusteaduste edusammud tõid kaasa vankumatu usu inimmõistusesse. Ratsionalism kinnitas kanda nii teaduses, filosoofias kui ka religioonis, ning usk progressi sai oluliseks faktoriks nii materiaalses kui ka vaimses sfääris” (lk 81).

Kes siis on selle võistluse kangelased? Kõrgliigasse pääsevad vaid Aristoteles (viidatud 27 korda) ja Platon (21). Esimese järgu tegijad on Galilei ja Descartes (14), Locke ja Darwin (11) ning Marx (10), teise järku jäävad Kepler, Kopernik ja Hegel (8), Leibnitz, Voltaire, Comte ja Schelling (7) ning Ptolemaios, Galenos, Linné ja Mill (6). Viis korda esinevad Condorcet, Rousseau, Kant ja Einstein, neli korda Epikuros ja Hobbes. Kõrvaltegelasi mainitakse üks kuni kolm korda.

Mis sellest nimeloendist selgub? Ühelt poolt see, et autorite jaoks piirdub maailm Euroopaga. Ei Buddha ega Zhuang-Zi, ei Mahatma Gandhi ega Mao Zedong kuulu ideede ajalukku. Aga lisaks Aasiale puudub pildilt ka Ameerika – ei ole William Jamesi ega pragmatismi, ei Charles Peirce’i ega semiootikat ja paljut muud.

Ja teiselt poolt lõpeb ka Euroopas tutvustamist väärivate ideede teke 70–80 aastat tagasi. Õigupoolest veelgi varem. “Valgustajate sihiks saanud tervele mõistusele toetumine oli tähtsal kohal juba 17. sajandi lõpus. Loodusteaduse kiired edusammud kulmineerusid Newtoni suurejoonelises sünteesis, inimesel endal õnnestus oma mõistuse abil kirjeldada loodusseadusi, nii taevaseid kui ka maiseid. 18. sajandil jätkus loodusteaduste õitseng” (lk 108).

Teaduse areng päädib 1930. aastatega. Näiteks bioloogia viimane sõna: “Küsimust elu arengust on ühendatud ka küsimusega selle tekkimisest. Siin on debati suunajaks olnud vene nõukogude teadlane Aleksandr Ivanovitš Oparin – pärast seda kui tema raamat “Elu tekkimine” 1930ndate lõpus läänes tõlgituna tuntuks sai” (lk 204).

Viimane füüsik, keda mainitakse nimepidi, on Niels Bohr. “Praegusel ajal [!] tundub üldiselt domineerivat Bohri vaateviis. [—] Tuleb öelda, et komplementaarsuse mõiste ei ole siiski tunginud kaasaegse inimese viisi tajuda füüsilist maailma, mis paistab järjest mõistatuslikum ja ligipääsmatum” (lk 202 ja 203). Mis teha, kvantfüüsika ületab normaalse inimese mõistmisvõime, nii nagu relatiivsusteooriagi. “Isegi kui Einsteinile viidatakse kõige erinevamates seostes, tehku seda siis idealistid või seisukoha “kõik on suhteline” pooldajad, seisneb tema tähendus ideedeajaloos peamiselt tema poolt tegelikult väidetu fundamentaalses vääritimõistmises” (lk 117j).

Seepärast jätavad autorid loodusteaduste edasise arengu ideede ajaloost välja, kuna nii raske on mõista “kaasaegset äärmiselt abstraktset füüsikat, mis oma puhta operatsionalismiga enam lihtsalt ei suuda teadmishimulise võhiku jaoks maailmast pilti luua” (lk 216). Raamatus ei nimetata kvarke ega superstringe ega kvantgravitatsiooni. Ei ole Suurt Pauku, musti auke, universumi kärgstruktuuri ega Stephen Hawkingit. Need jäävad ideede ajaloost väljapoole.

Käsitlemist iseloomustab hinnang psühhoanalüüsi loojale: “Freud tunnistas inimese irratsionaalset sügavust, ent erinevalt paljudest eelmainitud filosoofidest uskus ta, et teadus võib neid emotsionaalseid mehhanisme seletada ja sellega juhatada teed nende valitsemisse. Selles mõttes ühineb ta siiski sama põhiliiniga, mida me oleme läänemaises ideedeajaloos jälgida püüdnud – teadusliku lähenemise võidukäiguga aina uutel elualadel” (lk 200).

Võib-olla seletab aegunud materjaliga piirdumist tõik, et teos on koostatud ligi nelikümmend aastat tagasi, aastal 1971. 2004. aasta neljandas trükis on lisatud poliitilise korrektsuse pärast peatükid naise vaatenurgast, osalt naistest teadusmaailmas, osalt naisliikumisest ja feminismist (lk 6).

Viimaste teadusarengute eiramist näivad siiski tingivat pigem maailmavaatelised premissid. Rahulolematus sellega, et teadus ei täida enam talle pandud ülesannet: “Piibli õpetus maailma loomisest pole darvinismi antud hoobist tegelikult kunagi korralikult toibunud. Samal ajal on loodusteadus 20. sajandil läbi tehtud arengu tõttu muutunud materialistliku antikristliku ateismi kuulutajana vähem efektiivseks” (lk 207).

Nutikas pealkiri “Ideedeajaloo põhijooni” laseb neil rahulikult teha suvalise valiku. Esitatakse ainult põhiliiniks tunnistatu arenguteed, kõrvalharud jäetakse kõrvale. Näiteks ei ole poole sõnagagi juttu natsionaalsotsialismi ideedest, mis ometi haarasid kaasa miljoneid inimesi. Ei sobi modernistliku progressiusuga!

Üks lehekülg on siiski pühendatud postmodernismile, mis tahtis modernismi ajastu lõppenuks kuulutada, “ajastu, mis oli üles ehitatud valgustusajastu pärandile ja usule edusammudesse, tehnikasse ja ratsionaalsusesse. Selle asemel et selle väidetavalt kurnatud modernistlikku positsiooni toonitada, jätsid paljud postmodernistid ruumi peaaegu igale ideele ja ideoloogiale, mis pidid samal ajal kõiki teisi ettekujutusi toetama” (lk 217). Tunnistan, et ma ei saa sellest lausest päriselt aru. Kummatigi on selge, et Erikssonile ja Frängmyrile on modernism non plus ultra.

Mu esimene reaktsioon pärast raamatu läbilugemist oli pettumus. Kogu seal leiduva faktoloogia on esitanud John Bernal palju põhjalikumalt ja meisterlikumalt oma teoses “Teadus ühiskonna ajaloos”. Lootsin leida ideede sotsiaalse kandepinna, keskkonna ja idee suhete analüüsi, aga seda pakuti vaid viiel leheküljel (lk 220–224).

Veidi järele mõelnud, leidsin, et päris tühi töö selle õpiku lugemine siiski ei olnud. Sain maitse suhu, milline on Rootsi üliõpilaste vaimutoit. Aga lisaks – teos on otsekui illustratsioon sellele, mida Juri Lotman kirjutas 1986. aasta 21. oktoobril Boriss Jegorovile: “Palju aastaid olen ma kuulnud mitmesuguste isikute kurtmist olukordade üle. Kui paljud noored kirjanikud on andnud mõista, et kui ei oleks raskusi tsensuuriga, kirjastustepoolseid takistusi, siis nad alles näitaksid end. Aga kui need takistused kõrvaldada, siis selgub, et neil polegi midagi öelda.”

Inimene võib olla väga rikas, aga ta suudab süüa vaid nii palju, kui ta kõht mahutab. Ta käsutuses võib olla miljoneid raamatuid, aga läbi lugeda suudab ta vaid mõne tuhande. Ja sellestki seedida vaid osa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming